Mitmekesisust iga nurga alt

Tänavuse visuaalteatrifestivali „NuQ Treff“ ühisnimetaja oli kõrgetasemeline nukunäitlemine kõigis lavastustes.

MADLI PESTI

XI rahvusvaheline visuaalteatrifestival „NuQ Treff“ 1. – 4. VI Tallinnas.

Visuaalteatrifestival „Treff“ on oma üheteistaastase eksistentsi kestel teinud läbi mitmeid arengufaase ning läinud seejuures teatrikunstiliselt järjest tihedamaks ja professionaalsemaks. Ilmselt oli ka algusaastate hiiglaslik ja kõikehõlmav nukuteatrite ja nukukunstitudengite bakhanaal Eesti kultuuripildis vajalik, ent nüüdne, tõesti kõrgetasemeliste lavastuste väljapanek teeb uuenenud nimega „NuQ Trefist“ aasta ühe oodatuma teatrisündmuse.

Festivali kunstiline juht Vahur Keller oli valinud tänavu välja kaheksateist välis- ja viis eesti lavastust. Nägin kümmet välislavastust, millest koguni kuus olid prantslaste tehtud või seotud Prantsusmaaga. Nähtud lavastused on sedavõrd erilaadse esteetika ja sisulise eesmärgiga, et ega need allu mingile süsteemsele ja põhjendatud grupeerimisele. Näha võis ääretult laia spektrit nuku-, objekti- ja visuaalteatrit, milles vormi ja sisu omavaheline pinge on ehk tavapärasest enam esile tõstetud. Hinnata jääb ikkagi vaid lavastuse subjektiivset veenvust.

Kui aga enne lavastuste vaatlust mõelda siiski üldistustele, siis on „NuQ Treff“ teatrigurmaanile tõeline mitmekesisuse maiuspala. Näha sai nii tillukeste objektide animeerimist kui ka ilma igasuguste nukkudeta tantsuteatrit, kus keha oli objektistatud, õigemini objektiks muudetud. Nukkude valik oli samuti ääretult lai: näpunukud, varrasnukud, marionetid, poole inimkeha suurused nukud, inimsuuruses nukud, hiiglaslikud loomnukud. Ja milline nukkude-objektide animeerimise tehnika! See võikski ehk olla selleaastase festivali ühisnimetaja – kõrgetasemeline nukunäitlemine kõigis lavastustes.

Kuna festivalil enam auhindu ei jagata (mis on muidugi hea!), siis pühendan valitud lavastustele oma auhinnad.

Gisèle Vienne’i lavastatud „Kõhurääkijate kongress“ on inspireeritud USAs Kentuckys korraldatavast kongressist.

Pressifoto

Grand prix. See, et „NuQ Treff“ sai oma peaesinejaks maailma tippfestivalidel liikuva prantsuse lavastaja-koreograafi-nukunäitleja-visuaalkunstniku Gisèle Vienne’i, on omaette tase. Tallinna tõi ta Saksamaal Halle nukuteatris 2015. aastal lavastatud „Kõhurääkijate kongressi“, mis on Vienne’ile omases tabusid murda püüdvas, õõvastavas stiilis. Lavastus võlub oma mitmekihilisusega ning on inspireeritud USAs Kentuckys korraldatavast kõhurääkijate kongressist. Mõned tegelased tuginevad reaalsetele isikutele, mõned nukud on varasemate kuulsate nukkude järgi tehtud, mõned seigad, millest laval räägitakse, on näitlejaga päriselt juhtunud, teised aga Vienne’i pikaaegse koostööpartneri, kirjanik Dennis Cooperi loodud.

Laval on üheksa näitlejat ja kümme poole inimese suurust nukku, kusjuures üks nukkudest lihtsalt istub ega tee midagi ning etenduse edenedes muutub tema valvas silm aina õõvastavamaks. Laval kokku saavad kõhurääkijad moodustavad tõesti „häälest ära komöödiaõhtu“, nagu lavastaja ise intervjuus tabavalt sõnastab (Sirp, 2 VI). „Kõhurääkijate kongress“ oli tuttavlikult Vienne’i vääriline tase: peale erisuguste performatiivsete kihtide vahel võnkumise võnguti sisulises plaanis isiksuste eri kihtide vahel. Mis või kes on nukk ja kes nukujuht? Kes juhib keda? Paberile panduna võivad eksistentsiaalsed küsimused mõjuda banaalselt, kuid Vienne’i lavastuses on kõik detailideni läbi mõeldud ning pooltoonide rohkus teeb siiruviirulise lavastuse tõeliselt nauditavaks.

Üllatusmuna“ auhind. See läheb jagamisele kahe lavastuse vahel: Prantsusmaal töötava vene nukunäitleja ja lavastaja Polina Borissova „Skazka“ (2014) ning Saksamaal Erfurdis asuva Waidspeicheri teatri 2016. aasta lavastus „Kivist süda“ (lavastaja Frank Alexander Engel). Mõlemal juhul on esmamulje tolmunud papist teater. Kuid siis koorub etenduse arenedes üha enam ja enam välja kõikvõimas näitleja, millega mõlemad lavastused võidavad publiku tähelepanu ja siira imetluse.

„Skazka“ on vapustava nukunäitleja Borissova soololavastus, mille täpsem pealkiri võiks ehk olla hoopis „Maailma loomine 45 minutiga“, sest just seda Borissova kõikvõimalike väikeste ja vaimukalt kasutatud objektidega näitabki. Eriti meeldejääv on stseen, kus maailma reostajana tuleb väikese lennuki sabast pikk kilekotijuga. Kilekott katab kogu väikese lavamaailma nii, et ka etendaja ei saa seal all hingata, tagajärjeks kasvuhooneefekt ja meie planeedi hävitamine. Lihtne, aga selge, täpne ja vaimukas kujund.

„Kivist südames“ räägitakse XIX sajandi saksa muinasjuttu vaesest söekaevurist, kes tänu oma südame müümisele saab rikkaks, kuid muutub kurjaks. Lugu looks, see oli veidi pikk ja mitte nii haarav, kuid lavastuse visuaalne väljapeetus (mustad ja erkpunased toonid), näitlejate üliprofessionaalne mäng nii otse kui nuku kaudu ning võõritust tekitav elektrooniline muusika lõid kummastavalt haarava atmosfääri.

Ruumiauhind. Selle pälvivad samuti kaks väga erilaadset lavastust. Prantslase Renaud Herbini „Keskkond“ (2016) on pooletunnine minilavastus, kus demonstreeritakse kastist väljas mõtlemist just ruumikasutuse osas. Toortõlkeline „kastist väljas“ polegi siin juhuslik sõnakasutus: lavastuses toimetab keeruline marionettnukk kujuteldava klaasist silindri sees, mida võib kergesti tõlgendada maailma mudelina. Metallist konstruktsiooni peal, üleval kõrgel tegutseb nukujuht ja maapinnal, mustal purul liigub marionett.

Ühtäkki hakkab maapinda ootamatult imbuma vesi – taas on lihtne tekkima tõlgendus meie planeedist ja selle keskkonnast. Aga vesi muudkui imbub ja katab triiki madala lavaääre. Ühel hetkel hakkab marionett uppuma, ometi tundus lavapind olevat fikseeritud ja kindel! Aga ei, lava keskel on siiski õõnsus, kuhu nukk ära mahub ning jääb mulje, justkui upuks ta maailmamerre.

Teine sümpaatne ruumielamus tuli samuti Prantsusmaalt, lavastus „Vaadates õhu liikumist“ (2014) Sõltumatu Tantsu Lava üsnagi väikeses saalis, kuhu autor ja etendaja Magali Rousseau olid üles seadnud enda valmistatud masinad, liikuvad kineetilised objektid, õrnad ja metallist. Lavastus on loodud keskkonnateatri vaimus, kus etendaja juhtis küll oma lugudega unistustest ja lendamisest publikut ühe objekti juurest teise juurde, kuid publik sai ise valida oma fookuse ja lavastuse õhulist, hõllanduslikku atmosfääri täiendas ka suurepärane klarnetist Julien Joubert.

Poliitikaauhind. See saab minna vaid ühele ja ainsale Paul Zaloomile „Valge mehe seikluste“ eest. Omapärase püstijala-objektiteatri žanri leiutanud ameeriklane naerutas festivali lõpuõhtul oma poliitiliselt ebakorrektsete naljadega. Taas ülitäpne ja professionaalne mäng kõikvõimalike ja -võimatute objektidega, kuid on maitse asi, kellele läheb ameerikalik huumor rohkem peale, kellele vähem. Aga valge mehe silmakirjalikkuse peale oli pärast etenduse vaatamist põhjust mõelda küll.

Prix du jury. Igal korralikul auhindamisel peab grand prix kõrval olema ka prix du jury, mille saab Prantsuse-Norra trupp Plexus Polaire lavastusega „Tuhk“ (2014). Selle auhinna sisuliseks märksõnaks võiks olla terviklikkus, kõikide elementide koos toimimine. Edastatud lugu jäi veidi kaugeks ja segaseks, räägiti püromaaniast, kuid laiemalt on seda põhjust tõlgendada sõltuvusprobleemina. Lugu rullus metatasandil lahti kirjaniku peas ja lavale tekkis taas mitmekihiline elementide virvarr: näitlejatöö, nukkude erisugune manipulatsioon, video, ülitäpne valgusrežii. Kui lõpus tuli selle tulevärgi peale kummardama vaid kolm etendajat, ei saanud aru, miks ülejäänutele plaksutada ei saa. Aga ei, hiljem sai kindlaks tehtud, et kaheksat-üheksat inimesesuurust nukku ja kogu ülejäänud kaadervärki juhtiski vaid kolm etendajat.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming