Mitte elu, vaid kommentaar

„Eluhinguse“ Londoni 2002. aasta esmalavastuses mängisid Judy Dench ja Maggie Smith, meil on laval Laine Mägi ja Kaie Mihkelson.

PILLE-RIIN PURJE

Eesti Draamateatri „Eluhingus“, autor David Hare, tõlkija Krista Kaer, lavastaja Aleksander Eelmaa, kunstnik Liina Unt, muusikaline kujundaja Garmen Tabor, valguskujundaja Andres Pajumäe. Mängivad Kaie Mihkelson ja Laine Mägi. Esietendus 13. VI Laitse graniitvillas.

„Eluhingus“ viib üheks pikaks arveteklaarimise ööks kokku kaks naist, kes on palju aastaid jaganud sama meest: üks abikaasa, teine armukesena. Situatsioon ennustab „Kes kardab Virginia Woolfi“ tüüpi pinevust, ainult et naised on jäetud omavahele. David Hare’i näidendi üks trumpe ongi mänguvõimalus parimais aastais naisnäitlejatele: „Eluhinguse“ Londoni 2002. aasta esma­lavastuses mängisid Judy Dench ja Maggie Smith, meil on laval Laine Mägi ja Kaie Mihkelson. Kavaleht annab muu hulgas statistilise ülevaate noorusest ja keskeast; autor on määranud oma tegelased paiknema keskea ja ligineva vanaduse haprale piirile.

Kui vaadata fotot lavastuse plakatil ja kavalehel, ilmneb kahes naises teatav sarnasus: silma hakkab näoilme suletus ja valvsus, aga mõlema silmanurgas ja suujoones on ka aimatavat pilklikku hillitsetust, nagu iseloomustab oma ilukirjanduslikku stiili Laine Mägi tegelaskuju Frances.

Frances Beale on abikaasa, ema, koduperenaine, kes on avastanud endas (ilu)kirjaniku ja kellest on saanud avaliku elu tegelane. Kaie Mihkelsoni Madeleine Palmer, vaba hing ja sõltumatu vaim, on eraklusse irdunud kunstiuurija. Näidendis tuleb Frances Madeleine’ile külla, et rääkida Martinist, (eks)mehest nende mõlema elus. Kuna tegevuspaigaks on Madeleine’i kodu, annab see talle eelise, suurema suveräänsuse, sissetungijast Frances jääb aga kauaks kaitsepositsioonile.

„Eluhingus“ viib üheks pikaks arveteklaarimise ööks kokku kaks naist (Laine Mägi ja Kaie Mihkelson), kes on palju aastaid jaganud sama meest.

Mats Õun

Ka Aleksander Eelmaa lavastuses oli, esietenduse põhjal, selgemini loetav Kaie Mihkelsoni rolli siseilm. Aga see võib lähtuda hoopis tõigast, et Mihkelsoni koostööl Eelmaaga on tugevad juured: nende näitlejaduett sai alguse juba 1977. aastal Lembit Petersoni lavastuses „Suurepärane sarvekandja“; Mihkelson on mänginud Eelmaa lavastustes „Tasandikkude helinad“, „Vennas“, „Ingeland“, „Viimasel minutil“. Laine Mägi siseneb mängu n-ö uustulnukana, mis haakub ju õnnestunult näidendi kontekstiga.

Ühekordses vaatamismuljes mõjus Hare’i dialoog ülemääragi ratsionaalsena. Tema lavatekstidele on iseloomulik ühiskondliku ja isikliku kokkuneetimine: veelgi jõulisemalt läbistas see ühisosa Eesti Draamateatris Merle Karusoo lavastatud „Vertikaaltundi“, kus Tõnu Oja mängis skeemist vaimukalt väljamurdva, elumahlase rolli.

„Eluhinguse“ tekst mõjub aeg-ajalt deklaratiivsena. Madeleine sõnastab oma suhte Martiniga iroonilis-kaines, ent küllap ka natuke nukras äratundmises, et sellest mehest ei saa tema elu, vaid kommentaar. Täpsustagem: kommentaar ei tähenda siin mõistagi pealiskaudset ja madaldavat netikommentaari tasandit, vaid osutab kunstiteadlase asjatundlikule viitamisvilumusele ja uurivale otsingukirele. Kommentaar võib olla põnev ja uurimust avardada, aga on siiski lakooniline ääremärkus.

Eelmaa isikupäras näitlejana on saladus ja kommentaar kui kõrvalpilk ikka paradoksaalses kooskõlas. Kunagi ei ole tema rollid pelgalt intellektuaalsed, tema mängulaadi ei muugi lahti üksnes mõistuslikult. Sellest järeldan, et ka lavastajana ei ole Eelmaa üdini ratsionaalne. Minu meelest on Eelmaa seni köitvaimad ja terviklikumad lavastused olnud Kruusvalli „Tasandikkude helinad“ ja siiamaani Eesti Draamateatri mängukavas Õnnepalu „Vennas“: nende lugude ja inimsaatuste koduse saladuse tõttu. Samal põhjusel pääses hinge ligi Gailiti-Õnnepalu „Ingeland“. David Hare’i inglasliku skalpelliga opereeriv inimesevaatlus ei pruugi ehk olla Eelmaa Sassi pärisosa? Vähemalt jättis taolise kahtluse hinge esietendus, kus kommentaar kippus võimutsema eluhinguse üle. Pole kaugeltki kindel, kas mu vaatlejatunnetus on pädev ka teatrisuve viimastel etendustel lõikuskuul. Seda enam et hoolsal kaasakuulamisel ning rollide siseliinide selginemisel on teksti samastumisskaala siiski võrdlemisi lai.

Laitse graniitvilla on sobiv mängupaik näidendile, mille tegevus toimub Wighti saarel: teekond ei too publikut küll üle mere, aga linnast välja ometi. Režiis vajaka jäävat irratsionaalsust lisab Liina Undi tundlik kujundus: nappide detailidega on osavalt hajutatud kogu olustikulisus. Raamatute ja paberitega täidetud laud keset lava assotsieerus kütkestavalt Tom Stoppardi „Arkaadiaga“, viibates Aime Undi kujundusele Tallinna Linnateatris. Tinglikud raamaturiiulid, väärikad köiteseljad üleval lava kohal, muutsid suhteliseks põrandad, seinad ja laed: see kujund lisas fantaasiasära Madeleine’i teaduslikule raamatukogule, pühkis hinnangulisuse tolmukorra ka ilukirjanduselt. Vitraaž­akendest kumav valgus mängis kaasa. Üllatava dimensiooni andis sinaka varjundiga valgusetiib laes, selle aknaorva ligiduses, kus esmalt istus kui kuninganna punases pluusis Madeleine, hiljem puges müüriorva nagu peidupaika sinise pidžaamaga Frances – paeluv misanstseeni-süsteem ja läbiv kostüümide toonitäpsus! Kas polnud aga laes veiklevas valgusetiivas otsekui kaitseingli leebe vastus Madeleine’i sarkastilisile religioonitorkeile?

Tegelaste kehakeel püüdis pilku. Laine Mägi Francese käed kaua pingsalt klammerdumas käekotisanga ümber, kohmetusekülm jalgades (Mägi väljendusrikkad tantsijajalad!), põgusalt täpne reitesügelus pidžaamasiidi kiuksatustega, tavatus trotsihoos põrandale heidetud kollaselilleline sallrätt … Kaie Mihkelsoni Madeleine’i kampsunite-pleedide iseteadev lennukus, keskendunud öise söömaaja joogapoos – mis tore sõnamänguline tõlge „muserdatud salat“! – ja hommikuvõimlemise katkestatud nõtkus. Garmen Tabori muusikalisest kujundusest jäi kõrva hallutsinatiivseks miksitud „When I’m sixty-four“, mille seos Wighti saarega kavalehel kenasti ära märgitakse. Haistmismeelele sai tähenduslikuks ärapuhutud küünalde hommikuhõng.

Kuna kirjeldan nii innukalt väliseid detaile, annan signaali, et see on hõlpsam kui puurduda tegelaste siseilma. Parajaks mõistatuseks jääb ka advokaat Martin kahe naise peegeldatuna. Kõige labasemalt küsides: oli mees oma abi- ja armuelus pigem mölakas või ohver? Mustvalge vastus õnneks puudub, kummalgi naisel on mälus oma Martin, kuigi mälupildid kattuvad pahatihti liigagi palju. Ometi tekib kiusatus kahetseda, kui mitte kahjurõõmsalt parastada, et Hare pole tunginud naise hingeelu kuristikes pooltki nõnda sügavale kui meie Tammsaare.

Kas see pole mitte aja märk? On nüüdisaegne kirjandus määranud oma pärisosaks napid lõikavad ajalikud kommentaarid elu-uurimuse servadel, mitte enam keeruka, igavesele pühenduva elu tähenduse otsimise?

Lavastuse finaal ei jäta kahtlust Madeleine’i elujulguse ja olemisrõõmu osas: tuulised merepritsmed tema näol on saaliski aistitavad ja temaga on nii vabastavalt kerge kujutluses kaasa jalutada, eriti pärast vihmasel esietendusõhtul õue astumist. Mis aga puutub Francese edasisse ellu, siis miskipärast loodan, et ta valetas iseendale ja siiski kirjutab veel sügavalt isikliku raamatu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming