Mittemäletamisest

Riina Oruaas

Võru Teatriateljee “Castrozza” on värskendavalt sünge lavastus.

Taago Tubina lavastus “Castrozza” Võru Teatriateljees ei peaks kandma märki “suveteater”. Nagu Ott Karulin Eesti Päevalehes on viidanud, on suur osa suvel mängitavast teatrist kaotanud igasuguse põhjuse, miks peaks tegu olema just suveteatri kui spetsiifilise nähtusega. Selle asemel võiks rääkida pigem meelelahutus- ja turundusteatrist. Kuid “Castrozza” on kõike muud kui seda. “Castrozza”on, paradoksaalne küll, värskendavalt sünge lavastus, tõsimeelne ja läheb lõpuni nii traagikas kui mängus. Kas leidub naljakamat ja painavamat olukorda kui see, kus oma esinemisega läbi kukkunud illusionist tegelikult ei tea, kas ta ongi mustkunstnik. Ta ainult usub, et ta on mustkunstnik, sest muud tal uskuda ei ole. Ja tema toimetamisi saadab rõkkavalt naerda lagistav kloun.

Üksikusse mägikülla saabub võõras mees, kes ei tea oma nime ega päritolu – Mälukaotanu (Tarmo Tagamets). Samal ajal on kadunud või tapetud vürsti kõrge ametnik Kaarel Nikopensius, keda tuleb külla koos oma sõduritega otsima Ohvitser (Leino Rei). Külla on jõudnud ka tsirkus, mille direktoriks on illusionist Castrozza (Ott Sepp). Mälukaotanu satub kõige selle keskele – olemata ei  külarahva, tsirkusetrupi ega sõdurite hulgast.

Kõivu proosa- ja näitekirjanduse põhisambad on mälu ja mäletamine. On mõnevõrra sümboolne, et esimese näidendi kirjutas Kõiv mälu puudumisest, mittemäletamisest. Mälu puudumine võib ühtlasi tähendada ka koha puudumist: Kõivu inimesekontseptsioon on koha-lik ja aja-lik. Eelkõige aga koha-lik, kui korrata juba aksioomiks saanud lauset.

Mälukaotanu ei tea, kes ta on. Tal ei ole identiteeti, eelkõige pole kohta: ta ei kuulu kuhugi. Järelikult pole ta keegi – ta ei tunne end ära. Mälukaotanu võtab endale ise nime –  Castrozza. Võtab nime paberilt, mille leiab taskust. Külarahva elu määrab absoluutne kindlus: iga võõras (Mälukaotanu või Castrozza) lõhub nende korra – identiteedi kaotanud inimene on väljaspool (küla)seadust.

Tarmo Tagametsa näitlejakeel Mälukaotanuna (Castrozzana) on füüsiline, ka kõne ja lausumine saavad füüsilist pingutust nõudvaks teoks, ta justkui õpib uuesti rääkima. Lavastuses on mitmeid keelelisi kihte: külaelanikud kõnelevad võru keeles, mujalt tulnud (Mälukaotanu, tsirkuse-Castrozza, Ohvitser) räägivad eesti, Ohvitser sõduritega vene, kloun primitiivses itaalia ja eesti keeles. Nii vene kui itaalia keel lähevad etenduse käigus järjest grotesksemaks ja pudisevamaks, muutudes üheks osaks selles keelte mitmekihilisuses, kus keel ise võib olla olulisem kui see, mida ta otseselt tähistab.

Võru ja eesti keele vastandus viib lavastuse oma ja võõra teema väga (otseses mõttes) kohalikule tasandile: koht ja keel on peaaegu seesama, keel kuulub koha juurde. Eesti keel on siin pigem null-keel, märgistamata, universaalne keel. Kui päris-illusionist (Castrozza) ja Ohvitser räägivad vabalt, nende kõne on loomulik, siis Mälukaotanu kõne on justkui takistatud, kuigi ta kõneleb eesti keelt (null-keelt), vastates külavanema (Meinhard Uiga) ja ta abi (Agu Trolla) võru keelele. Tema kõnepeetus, kõne ebakindlus on seesama, mis ta olemise ebakindlus.

Võru keelt järele öeldes püüab Mälukaotanu kohaneda keeles, et seega omaks saada kohas, külas. Ka riided Mälukaotanu seljas on justkui kohatud, ebasobivad, liiga suured ja veidrad – ta ei tunne ära riideid, mis ta seljas. Ta ei sobitu ümbruskonda. Tsirkuseetenduseks pähe pandud torukübar on hiiglaslik, mustkunstniku frakk ta seljas on kitsas, kohati lai. Siiski on hetki, kui Mälukaotanu kõnelemine on lihtne, vaba, isevoolav. Kui korraks kaob keegi olemise paine, ilmneb vastuolu riietuse ja iseolemise vahel. Nendel peaaegu enda leidmise hetkedel muutub Mälukaotanu kõne vabaks, voolavaks, murrab takistustest läbi. Üks selliseid plahvatusi leiab aset tsirkuseetendusel, kui Mälukaotanu proovib torukübarast välja võluda rohelisi alligaatoreid.

Trikk kukub läbi, kuid Mälukaotanu (Castrozza) muutub mehaanilisest mustkunstnikust psühholoogiliseks, sisendusjõuliseks illusionistiks. Iseasi, kes seda näha mõistab.

Üks neist on külavanema naine (Maive Käos), oma vana mehe kõrval samuti võõras. Maive Käose osatäitmises vastanduvad isepäine naiselikkuse ja küla reegleid järgiv hoiak. Külavanema naine on lavastuses kõige mitmeplaanilisem tegelane, tema motiive ei saa seletada kõivulike kontseptsioonide toel. Ta tegutseb, armastab kui ka tapab intuitiivselt, olles kaugelt  üle meeste võimumängude ratsionaalsusest, külmast arvestusest.

Kaks mängulist rolli teevad Leino Rei (Ohvitser)  ja Ott Sepp (Castrozza) – elegantsed eksistentsiaalsed mängurid. Mille või kelle peale nad mängivad, ei olegi päriselt selge. Nende eesmärk võibki olla mäng ise, nauding situatsioonist, mäng “olemisõuduse varjus”.

Leino Rei Ohvitser liigub ühest registrist teise, on mängija ja intellektuaal, kes naudib omaenda sõnu, oma kõnet ja kõne võimu. Ott Sepa mustkunstnik Castrozza naudib oma trikkide ja efektide võimu, teisikuna võtab ta Mälukaotanu oma mängu osaliseks. Nii saavad mõlemad võõrad selle kohas, külas, tegelikeks niiditõmbajateks. See ei ole enam seesama Madis Kõivu mõttes lapse mäng, kellele koht on antu ja paratamatu, kuid siiski: “Mäng toimub absoluutse mängutaguse, kohutavalt tõelise, hirmutava tõelisuse taustal. Mängitakse olemisõuduse taustal” (“Genius loci”). Kõige puhtam mängija on tegelikult Kloun (Tauri Trummal), kelle naerulagin tundub põhjatu. Tema mäng ongi ainult seal, tsirkuselaval, sõnamängus. Kloun mängib oma naeruga üle ka surma.

Võiks arvata, et selle mängu võidab illusionist, kui muudab Mälukaotanu ja külavanema naise traagilise surmadialoogi ühe repliigiga teatraalseks misanstseeniks: “Milline läbielamine!” Illusionistist, stseeni passiivsest pealtvaatajast, ühest teiste hulgas saalis, saab korraga aktiivne vaataja – ja siis juba mängujuht! Külavanema naise surm ei ole lihtsalt surm, vaid rituaalne ja stiilne kombetäitmine. Niisiis võidab külm ratsionaalsus. Võib-olla sellepärast, et Mälukaotanu ja naine on hakanud kõike liiga tõsiselt võtma?

Ainult Mälukaotanu ise ei mängi. Ta võtabki kõike kohutavalt tõsiselt ja on seega lähemal vanatestamentlikele külaelanikele kui illusionist Castrozzale või Ohvitserile. Oma identiteedi-puudumises otsib Mälukaotanu pidevust, kohta, mõistmata päriselt talle antud vabadust olla mitte keegi. Ja siis mängitakse ta üle.

Madis Kõivu essee “Külm teater” esitab teatrile mitmeid nõudmisi, nii filosoofilisi kui näitlejatehnilisi: “Meie teater on külm, sest mõte (mida intensiivsem, seda enam) on oma tundelises tunde-külluses kristalselt vormitud. Kas tahab, võib tulemust ka emotsiooniks nimetada, etenduse täpse ja külma sise-peegelduse välja-kiirgus võib tunduda kuumana.”

Külma teatri üks põhitingimus – tehniline täpsus ja “ehedus hääles (tekstis), liikumises ja miimikas” – on raskesti saavutatav nõue, sest suures osas koosneb trupp ju harrastusnäitlejatest. Etenduste käigus rabedused ja rütmist välja kukkumised siiski kadusid, suures sünges masinavärgis hakkas kõik tööle. Lihtsate, nagu õhku katkestavate repliikidega võrukeelne kõne saavutas rituaalsuse, mis lähtus tolle  väikse ja väiklase, aga omal kombel sooja mägiküla praktilisest korrast.  

Nii võib lavastuse ratsionaalselt põhjalt, mitte psühholooglistelt, vaid filosoofilistelt alustelt lähtuvate tegelaskontseptsioonide kaudu jõuda millegi väga intensiivseni. Taago Tubina “Castrozza” balansseerib sünge, totaalse tragöödia ja mitmeti mõistetavuste, abstraktsete olemisküsimuste sümboolse välja vahel.

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming