Monomaanide kokkutulek

Sven Karja, „Monomaffia” žürii esimees

„Monomaffia” tegi teatraalsesse liiglihasse oma esimese ja terava sisselõike.        Eesti esimene rahvusvaheline monolavastuste festival „Monomaffia”  11. – 13. VIII Pärnus. Üheksa lavastusega astus publiku ette üheksa näitlejat: viis Eestist ning Rootsist, Venemaalt, Norrast ja Soomest üks.        Festivali tase oli üllatavalt kõrge, ainsagi esineja puhul ei tekkinud küsimust, miks on sattunud selline lavastus üldse programmi. Laureaate  välja kuulutades jäi seega üle tõdeda, et žüriil tuli teha valik kõva keskmise, päris hea ja veel parema vahel. Mitte ühegi näitleja kohta ei saa öelda, et ta „ei kandnud välja”, mitte ükski lavastus ei kestnud kauem, kui vaataja vastuvõtuvõimele jõukohane. Nii vähemalt näis. Monolavastuste formaadiga sobitub välisele pompoossusele mitte pretendeeriva festivali vorm tegelikult hästi: ei ole üüratuid tehnikaja majutuskulusid, lavastuste keskmine  kestus on poolteist tundi.     

  

Monolavastus on Eesti teatripildi loomulik osa juba rohkem kui kolmkümmend aastat. Selgelt joonistub välja, et kui esimestel aastakümnetel kandis monolavastust valusalt kriipiv pihtimuslik, tugevate dramaatiliste paisutustega sisemonoloog („Rästiku pihtimus”, „Pöördtoolitund”, „Mees, kes ei mahu kivile”, „Põgenik”), siis uuemal ajal mõistetakse sooloesinejaga teatri all eeskätt publikut lõbustavat üksikartisti etteastet („esindusnäide”  muidugi „Ürgmees”). Juba võibki lehest lugeda (Maaleht 11. VIII ), et monolavastused on „lõviosas komöödiad” ja „naljalood”. Päris nii see ka pole. Monolavastuse piirid ulatuvad postdramaatilist teatrit esindavast dokumentaalse põhjaga ühekõnest improviseeritud stand-up’ini, iidset jutuvestmistraditsiooni järgijatest lihtsalt lineaarset lugu edastava tavateatrini, ainult et ühel või teisel põhjusel on laval üks tegelane.     

Dramaturgiliselt ülesehituselt olid festivali lavastused üsnagi sarnased: ikka see „tagasivaatav”, üht või teist olulist eluseika uuesti „näitlikult” meenutav (sisemiselt dialoogiline) monoloog. Erandiks oli vaid Indrek Taalmaa  mängitud, algusest lõpuni „reaalajas” toimuv „Kuues maitse”. Kuhugi vahepeale jäid norra näitlejanna Juni Dahri õhuline sulam Ibseni naistegelastest (pälvis festivali laureaaditiitli) ning Rootsi esindaja Roger Westbergi kõvemat klassi stand-up-tegijatega konkureeriv „Hamlet”. Kahel viimasel juhul polnud meenutusobjektiks siis mitte fiktsionaalse lavategelase minevik, vaid kuulsad klassikateosed, mida näitleja vastavalt valitud reeglitele julgelt  interpreteeris.      

Kui aga esitusi võrrelda puhtalt esteetiliselt,  siis tuleb ühte kimpu siduda hoopiski soome teatri 84aastane vanameister Lasse Pöysti („Liftieitaja”) ning Eesti teatrikooli tudeng Priit Pius („Suur mees juba”). Neis lavastustes võimendus selgelt sooloteatrile omane kõrgendatud isiklikkus: ealt (ja vist ka natuurilt?) lähedaste tegelaste kehastumisel sulasid mõlemal juhul autori- ja näitlejatekst, „heli ja pilt” kokku ülima loomulikkusega. Tükike puhast, võõrituseta elukulgu. Selge  see, et näitleja näkku pressitud aukartustäratav elu- ja teatrikogemus on eriline kapital. Lasse Pöysti (teine festivali laureaat) esituse võlu oligi koondunud tema ilmesse, mis suutis peaaegu ühekorraga väljendada mingil imetabasel moel oma tegelase hingeseisundeid: abitust, tusameelt, naiivset lootust ja ka eneseiroonilist distantsi, boheemlikku muretust. Festivali teine poolus moodustus aga kangema teatraalsusekraadiga tembitud lavastustest.  Selles „rubriigis” saavad kokku meie mehed Ott Sepp („Rumm ja viin”), Tõnu Oja („Aabitsakukk”) ja Indrek Taalmaa („Kuues maitse”). Kõik kolm teksti on juba algselt monodraamad, mitte monoloogiks kohandatud. „Aabitsakukk” kui eesti ühemeheteatri esindusteos (repertuaaris 2004. aastast) on aja jooksul tahenenud tunduvalt tõsisemaks tähendamissõnaks, kui seda võis ennustada esietenduse eufoorilise pilgari pealt. Conor  McPhersoni esiknäidend „Rumm ja viin” sobiks ehk näiteks, kuidas stand-up’i annab vabalt sünteesida ka tolle vahepeal ära kadunud (moest läinud?) pihtimuslikkusega. On alust arvata, et sellegi tüki lavaelu kestab veel mõned head aastad ning näitleja Sepa küpsemine ava(sta)b selles materjalis uusi väärtusi.   

„Kuues maitse” festivali kunstilise juhi Indrek Taalmaa kehastuses oli „Monomaffia” rafineeritumaid palu, elegantselt raamitud ja liigendatud õel tragigrotesk. Julgen küll arvata, et tegu polnud selle veel sissemängimata  lavastuse parima esituskorraga, seda lavastust vaataks kindlasti uuesti. Mingi kriipiv haakumatus kihutas paraku ka Sergei Barkovskit (Puškiniaineline „Gorjuhhino küla ajalugu”) pedaali põhja vajutama: ei tihkaks seda väita, kui sama lavastuse eelmistest vaatamiskordadest (Läti ja Leedu monofestivalidelt) poleks meeles just ääretut sundimatust, mistõttu sõlmus erakordselt soe side publiku ja esitaja vahel. Rohkem kui ühegi teise esineja puhul tõusis siin esile näitleja rahvuslik kuuluvus: tegu oli nimelt vene näitlejaga interpreteerimas vene rahvuslikku klassikat. Palju lahtist emotsionaalsust, eri stiilide kompleksivaba miksimist, kiireid haake ühelt tunderõhult teisele, lennukas ülesõit detailidest, monolavastuse kohta harjumatult „suurejooneline” ja paatoslik finaal … kuid sealjuures absoluutselt kõrgemat klassi näitleja – keeruline kirjeldada. Ja nüüd siis festivali grand prix – Katariina  Unt (tinglikuks partneriks muusik Tanel Ruuben, kes pälvis festivali eriauhinna) ja VAT-teatri repertuaari kuuluv „Nisa”. Oma kummalise kõrbenaise kreedot vahendades (tegelikult sobiks vist rohkem öelda „ilmutades”) oli näitlejanna kontsentratsioon erakordselt tugev ja publikut oma haardesse kahmav. Teksti ja liikumise snaiperlik täpsus tuletas meelde, et monolavastus on näitlejale alati ka võitlus ja lahing – iseenda, materjali  ja publikuga. See žanr on mõeldud julgele näitlejale, kes ei karda lavalaudadest lahinguväljal näida naeruväärne, mannetu, tüütu või hirmuäratav.     

Kokkusaamise boonuseks kujunes see, et festivali saalid olid juba vaikselt hääbuva  suvemeluga Pärnus kas peaaegu või üle ääregi täis. Loodetavasti said põrmustatud ka mõned monoteatri kohta käibivad väärtõed. On ju arvatud, et kõigest üht näitlejat eksponeeriv teater on midagi ebatäielikku, defektset. Amputeeritud teater? Kõlab õõvastavalt, kuigi pole mitte päris vale. On ju kirurgilise amputatsiooni mõte eemaldada vaid elusat organit lämmatav liigliha. „Monomaffia” tegi teatraalsesse liiglihasse oma esimese ja terava  sisselõike.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming