Monomaffia tegutses taas

Jaanus Betlem

„Monomaffia” kirss oli seekord poolatar Wioleta Komari näitlejatöö lavastuses „Diiva”. III rahvusvaheline teatrifestival „Monomaffia” 14. – 17. VIII Pärnus. Festivaliprogrammi kuulus tänavu 11 monolavastust, lisaks Eestile Soomest, Poolast, Saksamaalt, Hispaaniast ja Iisraelist. Festivali kunstilise juhi Indrek Taalmaa sõnul otsustati tänavu eriti esile tõsta naisteema – kas või sellepärast, et 2011. ja 2012. aastal pälvisid peaauhinna Katariina Unt ja Charlotte Engelkes. Programmijuht Triinu Ojalo on aga toonitanud, et naisnäitlejad mängivad lugusid naistest nende erilaadsetes rollides pihtimuslikult, dramaatiliselt, humoorikalt ja füüsiliselt. Festivalil nähtu põhjal saab sellega igati nõustuda.  

Diiva – selle aasta kirss. Erinevalt eelmistest kordadest ei olnud tänavu professionaalset žüriid ning lavastusi ei pandud paremusjärjekorda. Ilmselt nii ongi õige, sest nähtu oli väga eriilmeline: üks lastelavastus, kaks tantsulavastust, üks nn akrobaatiline elulugu ehk akrobiograafia ning kaheksa klassikalisemat sõnalavastust. Piisavalt kirev kompott, millest kirsi leidmine ongi raske (Suur Kirss on olnud senini grand prix). Ent minu meelest oli vaieldamatult selle aasta kirss poolatar Wioleta Komari näitlejatöö lavastuses „Diiva”, mis valiti ka publikužürii lemmikuks. 2012. aastal New Yorgis sai Wioleta Komar sama rolli eest parima naisnäitleja auhinna maailma suurimal monoteatri festivalil „United Solo”.

Komari esituses on sügavat tunnetuslikkust, emotsionaalset pinget, dramaatikat, kirge, säravat artistlikkust, aga ennekõike tõetruudust. Näitleja mitte ei mängi rolli, vaid tõepoolest kehastab seda. Vaadates-kuulates ei teki hetkekski pingelangust ega hajevilolekut. Diiva rollilahendus on algusest lõpuni stiilitruult välja peetud, köites vaatajaid kestva intensiivsusega. Särav! Lummav! Ainult ülivõrdeliselt saab selle kokku võtta.

„Diiva” autor on Magdalena Gauer ning selle on lavastanud Stanisław Miedziewski. Näidend räägib Nora Sedlerist, maailma ooperilavade primadonnast, kes 1941. aastal deporteeritakse koos teiste juudi artistidega Litzmannstadti getosse Łódźis. Seal esineb ta sunniviisiliselt Gestapo (s.t Kolmanda Reich’i poliitilise politsei) töötajaile, kes sunnivad teda laulma alasti. Üks ohvitser kuritarvitab Norat, sundides teda samal ajal üha valjemini laulma. Nora vastsündinud lapse päästab getost üks poola perekond.

Holokaust jätab jälje Nora hinge ja tervisele, kuid ta elab selle üle. Ta on sündinud diiva – kunstnikuhing, kes elab laulmisele. Poliitika teda ei huvita. Sõja-aastail juhtunu meenu­tamine on talle valus, ta soovib kogu hingest, et kogetu oleks vaid halb unenägu, justkui mingi košmaarne eksitus. Kuidas said sellised alandused juhtuda temaga, süütu lauljannaga, kes on pühendunud vaid kaunitele esitustele ja emotsioonidele?! Wioleta Komar toob ehedalt ja tõetruult esile Nora hingelised katsumused ja seejuures murdumatuna püsiva diivalikkuse, ning esitab väga heal muusikalisel tasemel Nora lauldavaid kupleesid. Ainuüksi selle lavastuse pärast tasus festivalile minna!

Magada saavad vaid surnud. Esiletõstmist väärib ka Minna Puolanto rollilahendus tema enda kirjutatud näidendis „Magamine on surnutele”, mille on lavastanud Anna Veijalainen. Tragikoomilises võtmes kõneldakse naisest, kes pühendab kogu oma energia kolme väikelapse ja abikaasa eest hoolitsemisele ja nende teenimisele. Ta on täielikult kurnatud ja stressis pidevast mähkmete vahetamisest, kussutamisest-nunnutamisest, toiduvalmistamisest ja söötmisest ning kõigist muudest igapäevatoimetustest. Seejuures nõuab mees öösiti paari uneks varastatud tunni jooksul talt ka abikaasakohustuse korduvat täitmist. Magamatusest poolsegasena hakkavad temaga juhtuma esmapilgul ehk koomilised, ent traagilise lõpuga ähvardavad seigad.

Minna Puolanto suudab lisaks emotsionaal­sete piiriseisundite tõetruule kajastamisele vaatajaid lummata oma lavalise akrobaatikaga (etendades vahepeal ka sõnatut miimi). See on tempokas lavastus eksalteeritud esituses, mis nõuab näitlejalt täit füüsilist ja vaimset pingutust. Vähimgi viperus võib hävitada kogu etenduse peaaegu haiglaslikult hapra atmosfääri ja seega ka tõsiseltvõetavuse. Ent Minna Puolanto ei väärata kordagi, tema rollitäitmine on viimse nüansini paigas. Teine superesitus sellel festivalil!

Jumalamees sooritab mõrva. Näitlejameisterlikkusega hiilgas ka Robert Annus Thomas Magilli rollis lavastuses „Härrasmees”. Loo autor on iirlanna Enda Walsh ning lavastaja Maria Soomets.

Thomas Magill on Inishfree’ linnakese isehakanud usukuulutaja. Ta on autistlik ja eksalteeritud käitumisega. Talle tundub, et Jumal on ta läkitanud, et päästa linnakese elanikud pattudest. Ta puutub oma missioonil kokku erisuguste „patustega”, ent ka ingliga. Või vähemalt tütarlapsega, kellest ta loodab, et too on ingellik. Kuid see, mida Thomas tajub elu tegelikkusena, on teravas vastuolus ta enda loodud ideaalidega. Suutmata seda taluda, saab jumalakuulutajast Thomasest mõrtsukas.

See lavastus paneb proovile näitleja suutlikkuse väljendada erakordselt tugevaid ja vastandlikke emotsioone. Lava on avar, täidetud mahajäetud tehast kujutava atribuutikaga. Autistile omaselt pole Thomas dialoogis mitte inimeste endiga, vaid joodiku, oma ema ja teiste Inishfree’ elanike öeldud sõnadega, mis on enamasti salvestatud magnetofonilintidele. Lavastuse heliline ja tehniline külg on komplitseeritud: laval on korraga kolm magnetofoni, mida peaosatäitja lülitab sisse ja välja vaheldumisi ja ajuti ka ühekorraga. Osatäitmine nõuab kiirust liikumises ja kiiret reageeringut sõnalistes osades. Robert Annus tuleb sellega hiilgavalt toime. Ta mängib Thomas Magilli traagika tõeliselt suureks, isegi ülevaks. Nii head, kõigiti nauditavat osatäitmist kohtab harva.

Kas tagasihoidlikkus on voorus? Eriti eelnimetatud lavastuste ja osatäitmiste kõrval jäi Saksamaal elava vene näitleja Vadim Grakovski etteaste Inna Sokolova-Gordoni kirjutatud ja lavastatud näidendis „Elu unenägu. Salvador Dalí” küllaltki tagasihoidlikuks. Hispaania maalikunstnik, sürrealist Dalí oli kahtlemata värvikas isiksus nii oma loomingus kui ka isiklikus elus. Temast on kirjutanud mitmed tuntud kirjanikud, teiste seas George Orwell, Federico García Lorca, Frank Feyers. Niivõrd tuntud ja silmapaistva isiksuse elust värvikate detailide esiletoomine ja lavalaudadele seadmine pole ületamatult raske. Vadim Grakovski mängis Dalíd kogu etenduse vältel liialt ühekülgses tragikoomilises võtmes. Ka näidendi sisus ja lavastuslikus küljes polnud midagi eriomast ega säravana meeldejäävat.

Mõneti tagasihoidlikuks jäi ka Viire Valdma osatäitmine Kristel Leesmendi kirjutatud ja lavastatud näidendis „Tund aega, et hinge minna”. See on lugu ühe naise mõtisklustest, tunnetest ja hirmudest seoses eelseisva kohtumisega. Mees, kellel on ta elule suur mõju olnud, lebab haiglavoodis ja on suremas. Naine mängib vaimusilmas läbi kogu eelseisva kohtumise. Tekst võimaldab rohkemat, kui laval nähtu. Viire Valdma esituses oli mingi liigne emotsionaalne kammitsetus, mis võis olla ka taotluslik (arvestades naise emotsionaalset hajevilolekut), kuid ei mõjunud kuigi veenvalt. Ka lavaline liikumine oleks võinud olla paindlikum ja mõnevõrra mitmekesisem, kõik jäi liiga staatiliseks ja maneerlikuks.

 Piibliaineline tants ja kruiis. Piibel on maailmakirjanduse üks rikkalikumaid ja ekspluateeritumaid allikaid. Selgi festivalil nägi kahte etendust, mis põhinesid Vana Testamendi lugudel. Väljapaistvam ja meisterlikum neist oli Iisraeli esindava Anna Vlasovi lavastatud ja ette kantud tantsulavastus „Ja Jumal lõi naise”. See on paeluv nii oma koreograafia kui ka dramaatilise pingestatuse poolest ning ühendab pantomiimi, maski- ja nukuteatrit. Anna Vlasov tantsib Eevana koos Aadamat kujutava nukuga ja Maoga, Saarana koos Iisakuga, Rebekana koos oma poegadega. Näitlejatar suudab mängida nukud elavana tunduvateks partneriteks. Meisterlikul ettekandel on lummav muusikaline kujundus Yefim Gelmanilt ning huvitav videotaust, mis rõhutab laval toimuvat. Vahele kõlavad heebreakeelseid katkendid piiblist. Viieosalise tantsulavastuse eesmärk on kajastada Vana Testamendi silmapaistvate naistegelaste hinge- ja tundeelu ning nende omavahelisi sarnasusi ja erisusi.

Märksa staatilisemaks ja üheplaanilisemaks jäi Andres Lepiku konstrueeritud, lavastatud ja ette kantud „Kruiis”. Autor on saanud tolleks sõnalavastuseks inspiratsiooni nii piiblist kui ka samalaadset ainestikku käsitlenud nüüdisautoritelt, teiste hulgas Julian Barnesilt ja Erik Wahlströmilt. See on tuntud lugu Noa laevast, ent esitatud reisi kaasa teinu kriitilise pilgu läbi. Etenduse lõpuks alles selgub, et tegemist on … puukoi vaatenurgaga toimunule. Autor püüab humoorikalt ja irooniliselt lahata, mis veeuputuse-aegsel reisil n-ö tegelikult juhtus: miks mõnest liigist võeti kaasa rohkem kui kaks isendit ning miks kõik ei pääsenud tagasi kuivale maale. Ehkki Andres Lepiku etteaste on ladus ja sümpaatne, jääb mingi rosin sellest lavastusest siiski puudu. Ehk pole huumor ja iroonia nii säravalt vaimukas, kui selle ainestiku puhul eeldanuks. Piibel on teos, mis võimaldab kergesti ka maitselibastusi. Ja eks maitsmismeel olegi üks väga individuaalne asi.

 Pihtimuslikud monoloogid. Peale lavastuse „Ja Jumal lõi naise” oli kavas teinegi tantsulavastus, „Harchenko monoloogid“. See on omalaadne kokkuvõte Dmitri Harchenko tantsija- ja lavastajateest, publiku ette on toodud katkendid lavastustest aastail 1994–2011. Neist mulle põnevaimad olid „Piaf” ning sari „Kutse duellile”, ent täielikult köita see lavastus ei suutnud. Etteastes oli kohati mingit rabedust ja videotaust köitis ajuti enamgi tähelepanu kui Harchenko tants („Ja Jumal lõi naise” puhul oli vastupidi – videotaust vaid markeeris tantsulist külge). „Harchenko monoloogid” jäi mõneti ebaühtlaseks: stiilsemad ja meisterlikumad osad vaheldusid vähem köitvatega.

Emilio Williamsi, kes viibis ka festivalil, „Medeal on midagi südamel” on ta näidendi „Medea Vindicada” spetsiaalne kohandus hispaania näitlejatarile Ana Asensiole. Lavastaja on aga Benjamine H. Kamine. Medea (eestipäraselt ja ka kreekapäraselt küll Medeia) on vanakreeka mütoloogiast tuntud tegelane, päikesejumal Heliose nõiavõimetega lapselaps ja argonautide juhi Iasoni naine. Ent Medeia on ka osav intriigipunuja. Mitmed vanakreeka tragöödiad jutustavad Medeia kättemaksust abikaasale mahajätmise eest. Raevuhoos hukkab Medeia ka oma lapsed. (Kes tunneb vana­kreeka mütoloogiat, teab, et Iasonis pettunud Medeial on hiljem suhteid mitmete meestega, ta abiellub uuesti ja saab veel ühe lapse.)

Festivali kavalehel on kirjas, et „Medeal on midagi südamel” on „hullunud paroodia Euripidese klassikalisest tragöödiast”. Siiski jääb selle hullunud paroodia kandev mõte pisut hämaraks. Lavastusse on põimitud sõnalist labasust, pornograafilisi liigutusi, vihjeid tänapäevale jms, ent see kõik on kuidagi laadalik, populistlik. Seejuures on Ana Asensio näitlemine meisterlik. See vanakreeka-tänapäeva pihtimuslik rosolje jättis vahest kõige vastuokslikuma mulje. Ehkki lavastus on tuuritanud maailmas mööda festivale ja teatreid ning saanud publikult ja kriitikutelt enamasti soosiva vastuvõtu, jääb see minu meelest pisut odavavõitu popkunstiks. Publiku aplaus sellele on ent kindlustatud.

Akrobiograafia ja ulmavaikus. Traditsioonilise teatri seisukohalt kergemast kaalukategooriast on Vello Vaheri EMTA lavakunstikooli 2012. aasta magistrilavastus „Akrobiograafia versus ulmavaikus”. Vello Vaher on lavastaja, dramaturg, näitleja ja akrobaat ühes isikus. Laiem avalikkus tunnebki teda akrobaadina, kes on show’del esitanud joogalikku akrobaatikat, mitmesuguseid jõu- ja ilunumbreid ning tsirkusetrikke. Akrobiograafia on tema käsitus oma eluloost, mille ta laval esitab vaheldumisi kalambuurikalt jutustades, Alliksaare luulet lugedes, akrobaatilisi jm trikke tehes ning püssi paugutades. Kõige lõpuks tuleb publikult 11-kordset aplausi välja pinniv pool­striptiis. Algab aga kõik koridorist, laualt, klounikostüümis etendusele kutsest („Tsirkust!”) ning leiva ja veini pakkumisest.

Omalaadne tsirkus see lavastus ongi, nii heas kui ka halvas. (Kavalehel tutvustatakse seda küll kui eneseiroonilist tragikomöödiat.) Lavastus on kohati filosoofiline ja kohati taskufilosoofiline mõtisklus, kohati heietusse kalduv ja kohati vaimukalt eneseirooniline, seejuures ka selgelt ennast kiitev ja esile tõstev, kohati stiilne ja kohati labasevõitu, ajuti väljapeetud ja ajuti vinti ülekeerav. Igatahes ebaühtlane nii lavastuslikust küljest kui ka näitlemise poolest. „Elluärkamine” publiku jaoks stiilse finaali (enese kulisside taga „mahalaskmise”) järel on selgelt liiast, kõnelemata järgnevast poolstriptiisist. Liiga palju erisuguseid maitseid on sellesse rooga läbisegi kokku kuhjatud. Lõpuks on vaataja-kuulaja lihtsalt pisut väsinud ja tüdinud, aplaus vaibub kiiresti üha hõredamaks ja hõredamaks, ehkki striptiis veel kestab ja kestab.

Mõneti teisest kaalukategooriast on ka lastelavastus „Muinasjutt kuldsest kalakesest”. Selle lavastaja ja ettekandja on Allan Kress, muusikalises kujunduses ja lavaseades on talle abiks Indrek Tamm. Tegemist on Aleksandr Puškini tuntud muinasjutuga. Kalur püüab kuldkala, kellest tal hale hakkab ja kelle ta merre tagasi laseb. Eit ent sõimab mehel näo täis ning käsib tal kuldkalakeselt nõuda üha rohkem ja rohkem rikkust ja tiitleid, kuni kala lõpuks vihastab ning eide ja kaluri kõigest ilma jätab. Tüüpiline lugu, kuidas ahnus ajab upakile, kangus käima käpakile, nagu tõdeb rahvasalmgi. Lasteetendusel – nagu sageli – ajasid lapsed saalis juttu, mõni pööras rohkem tähelepanu muule kui parasjagu laval toimuvale, keegi nuttis ja tahtis koju … See on laste puhul ka igati mõistetav. Endla teatri ärklisaalis katuse all oli väga palav, higi voolas ka näitlejal ojadena. Tuli ju lavastuses kanda XIX sajandi alguse Venemaale iseloomulikku aadlirõivastust, mille hulka kuuluvad vest, kaelaside, keep ja silinderkübar.

Eks palavus närtsitas. Ning kuna lastele lavastamine tundub vahest kuidagi lihtsama ja vähem nõudlikuna, siis oli lavastus vajalikul määral läbi töötamata (et mitte öelda: läbi mõtlemata). Ei, esitus oli üldjoontes kena, ent kui tänapäevast hakati muusikaliste vahepaladega minevikku (aastasse 1833) tagasi minema, siis jäi pelgalt kolme loo valik ja esitamine kuidagi kaootiliseks ja juhuslikuks. Kohati kasutati vahetekstis lastele mõistetamatut sõnastust ja temaatikat. Igatahes on tore ja tänuväärne, et festivali käigus mõeldi ka nooremale teatripublikule.

Kokkuvõtteks on põhjust tõdeda, et „Monomaffia” on põnev ja rikastav teatrifestival. Korraldajaile palju energiat, et väärt traditsioon ei vaibuks!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming