Moskvas harrastatakse hasartset „lavastajahukkamist”

Maris Johannes

Mindaugas Karbauskis: Mulle ei istu see venevastane poliitika, mida Leedus aetakse. Vene kultuuri kadumine on Leedust teinud provintsi. Mindaugas Karbauskis on lõpetanud GITISe (Moskva teatriinstituudi) Pjotr Fomenko meistriklassi lavastajana kaheksa aastat tagasi, enne seda saanud Leedu Muusikaakadeemias näitlejapaberid. GITISe lõpetamise järel töötas ta 2000. aastast Oleg Tabakovi juhitud Moskva stuudioteatris. Ta on teinud kaks lavastust Moskva Kunstiteatris (MHATi suurel laval) ja kaheksa lavastust Tabakovi stuudioteatris, toonud lavale sellised näitemängud nagu H. Ibseni „Hedda Gabler”, T. Wilderi „Pikk jõululõuna”, W. Faulkneri „Kui ma olin suremas”, N. Gogoli „Vana maailma mõisnikud”, M. Frayni „Kopenhaagen”, A. Tšehhovi „Onu Vanja”, L. Andrejevi „Lugu seitsmest ülespoodust”, A. Platoni „Jutustus õnnelikust Moskvast” . Praegu on Karbauskis vabakutseline lavastaja Moskvas. Kevadisel Moskva festivalil „Kuldne mask” pälvis Karbauskise lavastus „Jutustus õnnelikust Moskvast” auhinna parima režii eest, nüüd sai lavastust näha ka eesti publik.

Meil Leedus on küll geniaalsed lavastajad Nekrošius ja Tuminas, aga maailma teatri konteksti ma ei tundnud, elasin vene teatri koordinaatsüsteemis. Nüüd on Moskvas korraga kõik muutunud, kõik sõidavad siia kokku. Ja meiegi töid võrreldakse maailma parimatega.

Kuidas sattusite Venesse?

Pärast teatrikooli lõpetamist Leedus olin kolm aastat töötu näitleja. Ja siis sain vanemate abiga 1997. aastal Moskvasse õppima. Toona oli see pööraselt kallis, 5000 eurot. Vene keelt oskasin  ja armastasin, isa oli mulle seda õpetanud. Mulle ei istu see venevastane poliitika, mida Leedus aetakse. Vene kultuuri kadumine on Leedust teinud provintsi.

 

Küsimus identiteedist: olete leedulane, eurooplane, venelane?

Olen leedulane, elan Moskvas, minu vanemad on Leedus nagu mu õdegi, kes, muide, vene keelt ei mõista, venna pere elab Hispaanias. Mulle meeldib end tunda maailmakodanikuna. Piirid ei purunenud selleks, et neid uuesti üles ehitada. Meile ju ometi anti võimalus mõista ja aru saada, miks mitte seda siis kasutada.

Kuna oskan vene keelt, tegin oma valiku Moskva kasuks. Olin üks esimesi, kes Leedust lahkus, pärast on emigreerunud sajad tuhanded, põhiliselt Iirimaale ja Inglismaale, Venemaale on läinud vähesed. Ju on lennupilet kallis, Ameerikasse on Vilniusest odavam lennata kui Moskvasse.

 

Olete töötanud ainult ühes teatris. On see põhimõte või juhuste kokkusattumine?

On mujalgi tööd pakutud. Aga arvan, et noorele lavastajale on oluline koduteater, kus kasvada ja areneda. Kui kodus pole tööd ja pead algusest peale ringi sõitma ja endaga kaupa tegema, ei tule sellest head nahka. Külalislavastaja ei otsusta teatri asju. Ega minagi olnud oma teatris kunstiline juht. Paiksena võisin siiski midagi kujundada, välja arendada, kedagi aidata.

Praegu ei ole ma seotud ühegi teatriga. Kõige rohkem on mulle meeldinud töötada Tabakerka (Tabakovi stuudioteatri hüüdnimi) väikeses saalis, seal olen lavastanud nii Andrejevit kui Platonovit.

 

Miks eelistasite väikest lava suurele MHATile?

Mulle ei sobinud administratsioon ja inimestevahelised suhted. Kunstiteatris on need keerulisemad ja külmemad. Lavastajale on oluline, kes on direktor. Temast kui peamisest partnerist sõltub lavastuse tehniline õnnestumine. Aga näitlejaid on saada, keda vaid hing ihkab: Tabakov võib osta ükskõik millise näitleja. Kõlab ülbelt, aga selline on reaalsus.

 

Kas te Kunstiteatri näitlejate ees ennast poisikesena ei tundnud?

Vene teatri peaküsimus mu meelest on režissööri roll teatris. Haritud näitleja suhe lavastajaga on samasugune nagu Euroopas. Aga, jah, on rikkaid ja suursuguseid näitlejaid. Ma ei ole nende vastu. Venemaal on selline süsteem, et teatreid juhivad näitlejad. Tipus on näitleja, all on näitlejad ja režissöör on selles koordinaadistikus justkui keskel, horisontaalteljel. See ei ole päris õige ja kuna lavastajal ei ole tipmist positsiooni, põhjustab see palju stressi. Paljud ei pea sellele vastu. Minul on sant iseloom, seetõttu on mul lihtsam. Näiteks üks stuudioteatri näitlejatest on lausa uhke, et teda režissööride kurnajaks nimetatakse. Sellist hasartset „lavastajahukkamist” harrastatakse igal pool, kus trupp on külalislavastajate poolt ära hellitatud. Siis võib minna nii, et trupile ei meeldi enam keegi.

Lavastajate teaduskonnas justkui õpetatakse uusi režissööre. Tegelikult on õppesüsteem üles ehitatud oma teatri loomisele. See oleks ainus koht, kus lavastaja saab realiseerida oma projekte, kujundada repertuaari. Tegelikult pean tegelema hoopis teiste asjadega ning väga palju juurde õppima ja välja mõtlema.

Veel üks häda, meil Leedus on küll geniaalsed lavastajad Nekrošius ja Tuminas, aga maailma teatri konteksti ma ei tundnud, elasin vene teatri koordinaatsüsteemis. Nüüd on Moskvas korraga kõik muutunud, kõik sõidavad siia kokku. Ja meiegi töid võrreldakse maailma parimatega. Nii peab silmaringi arendama, palju vaatama ja ringi sõitma, et tundma õppida teistsuguseid süsteeme. Näiteks, mida teevad ameeriklased. Yale’i ülikoolis õppivatel lavastajatel on võimalus aastaks kooli kulul vabalt valitud maale stažeerima minna, keelt õppida ja teatrit vaadata. Nii tuleb arusaam teisest kultuurist.

 

Mis on teie alusmüür – ikka Stanislavski?

Stanislavskist ei tea ma midagi. Enne sisseastumist polnud ma teda lugenud ja Fomenko soovitusel ei tegelnud temaga ka kooli ajal. Kui midagi huvitas, siis ikka vaatasin. Aga Stanislavski süsteem, see on tegelikult müüt, ja kui selles on midagi süsteemset, siis on meil see sünnist saadik veres, õppima  ei pea. Aga kui oled Jumala abiga andekas, pole üldse mingit süsteemi vaja, iga talent loob oma süsteemi.

 

Mingi alus on ometi vajalik, et maja püsti püsiks.

GITISe Fomenko stuudio õpetajate kollektiiv oli tasemel – Ženovatš, Kamenkovitš, Fomenko ise, Suzanna Pavlovna Serova –, nendel püsib mu teatriõpetus. See teater on improvisatsiooniline, hindab detailipeent tekstilugemist, vormikiindumus on väike. See on näitlejateater, mis hindab kergust. Minu õpetajad tunnevad muidugi Stanislavskit, eks minagi olen nende kaudu üht-teist saanud.

Leedulasena olen alati huvi tundnud, mida teevad Nekrošius ja Tuminas. Leedus ei taheta seda tunnistada, aga minu arvates on Nekrošius GITISe nägu lavastaja, ka Tuminas, aga Vaitkus, tema on hoopis teistsugune, Peterburi kooliga.

 

Milles see avaldub?

Formaalsem, vormile rõhuvam, nagu Peterburi linngi on üks suur kunsttükk.

 

Milline on sel juhul Moskva?

Siin on palju infot, kõik jookseb siia kokku. Ja GITISe lavastajaõppes on suurt joont, tõeline teatrilaboratoorium.

 

Mis on inspireerivam – tekst või näitleja?

Kuidas kunagi. Näiteks Platonov on autor, kes ennast kergelt kätte ei anna. Kõik proovivad teda lavastada. On kujunemas lausa Platonovi lavastamise laad. Minu „Jutustus õnnelikust Moskvast” oli tegelikult alles kolmas-neljas Platonov, tulekul on vähemalt kümmekond lavastust veel.

 

Millest selline populaarsus?

Ei oska öelda. Kõik on juba tehtud, repertuaarinäljas oleme jõudnud temani. Tahame kokku saada nende Platonovi õndsate, totakate, pühade inimestega. Kõik tema romaanid on väga erinevad, eri ajastutest. Näiteks „Jutustus õnnelikust Moskvast” viib meid väga lähedale sellele nn õnnetundele (õnn on jutumärkides). Aga see „õnnelik” Moskva elab, isegi meie etendusele tuleb. Need on inimesed, kes ei taju Moskva elu ohtusid, nad on elu peremehed, rikkad, ja kasutavad täiel rinnal kõiki Moskva hüvesid. Nende meelest on juba meie lavastuse pealkiri hea, nemad, õnnelikud moskvalased, tahavad näha lugu õnnelikust Moskvast. Nad keelduvad millestki tõsisemast. Kui lavastusel on pealkiri „Kui ma olin suremas” või „Lugu seitsmest ülespoodust”, siis see peletab eemale.

Moskvast on üldse väga erutav rääkida. On põliseid moskvalasi, nad on üdini religioossed  inimesed, helged ja rahulikud. On selliseid nagu mina, kes ma olen sellele rongile sattunud, on neid, kes küllalt ruttu maha hüppavad.

Aga, jah, lugesime näitlejatega seda Plato­novi romaani ja tegime enda jaoks järeldusi. Mina näiteks lahkusin seepeale teatrist. Seal maksti väga hästi, aga kompromisse tuli teha selle raha eest liiga palju. Kaua võib sellist „õnne” mängida. Nüüd proovin lihtsamalt, kokkuhoidlikumalt ja ausamalt läbi ajada.

 

Mida need õnnelikud moskvalased siis näevad, kui nad tulevad vaatama „Jutustust õnnelikust Moskvast”?

Eks ikka vaatavad tütarlapse lugu, mis esiplaanil. Meesliini ehk Artoriuse lugu, mis on mulle endale ülitähtis, ei pane nad üldse tähele. Kui tütarlaps nimega Moskva kaob etenduse viimaseks kahekümneks minutiks, ei saa nad üldse aru, miks peab saalis edasi istuma.

Mida tähendab, et mees vahetab passi ja tahab edasi elada nagu Moskva linn, tahab lihtsaks saada, et mitte määrida ennast valede mülkas ja kombelõtvuses. See tähendab, et Moskva õnnemärgid määrivad teda. See sõnum on minu jaoks väga tähtis, aga õnnelikud vaatajad seda ei taju. Aga 10–15% vaatajatest kahtlustab, et kõik ei ole seal nii üks ühele avatav.

Seda lugu on peetud Platonovi lõpetamata romaaniks. Minu arvates jõuab ta lõpuni ehk punktini, kust alustada uut romaani. Aga see uus oleks juba teisest žanrist ja teistsugusest elust ning seal oleks koht ka Jumalal ja kõigil neil kõrgematel arusaamadel. Aga „Õnnelikus Moskvas” Jumalat pole. Seal on ainult õnne ja selle otsimise idee. Seal on kuldne noorus. Nagu eluski, kui talendid sõidavad Moskvasse kokku.

Ikkagi kahju, et Baltikum on nii venevastane. Venelased armastavad väga Pribaltikat, aga häbenevad ja kardavad. Nii nagu leedulasi hirmutatakse Venega nii ka vastupidi. Ainult üks erinevus on. Moskvas ei vaata keegi telekat ja Moskvas on alati mitu arvamust, ise pead aru saama ja vahet tegema, keda usud. Olin just Vilniuses, seal ei olnud mingit valikuvõimalust, mäng käis ainult ühte vaenuväravasse.

 

Kas leedu nimi Mindaugas Karbauskis teeb elu Moskvas kergemaks või keerulisemaks?

Meie, leedulased, arvasime, et oleme geniaalne rahvas, Eimuntas Nekrošius on ikkagi meie mees. Piisab kui tulla Venesse ja kogu maailm on su ees põlvili. Ei ühti. Sellest väikese rahva kompleksist peab üle saama. Eks mõni peab võõraks, mõni arvab, et võtan talt leiva eest ära ja parem oleks, kui ma koju sõidaks (nagu Punaarmee pidi koju sõitma). Aga, jah, eks nad ole õppinud mu nime hääldama.

 

Lavastamisvõimaluste peale Leedus olete mõelnud?

Leetu ei lähe ma kunagi lavastama. Ma ei vii sinna ka oma Moskva lavastusi mitte mingil juhul. Pistavad nahka, rebivad tükkideks, ei võta vastu, hakkavad hinnanguid pilduma. Ei taha seda, ei taha tunda armukadedust ja kadestamist. Teiseks pole mulle seda vaja. Mul on olemas kodu Leedus, aga lavastaja pole ma Leedus kunagi olnud. Isegi teatritermineid ei tea ma leedu keeles.

 

Julgen selles kahelda!

Kui kellelgi Leedust on huvi, siis võib ju Moskvasse vaatama tulla. Teiseks, Moskvas näeb lavastust tema loomise kontekstis ja mulle on see oluline.

 

Kas tõesti pole see magus väljakutse lavastada leedu autorit leedu keeles leedu näitlejatega?

Minu ajalooõpetaja kordas mulle lapsepõlves üha, et inimene on inimesele hunt, tegi seda niikaua, et mulle sai selgeks: Leedus ongi niiviisi.

 

Jätame selle Leedu, aga mujal Euroopas, kas või Tallinnas kujutaksite ennast lavastamas?

Ma arvan, et Leedus oleks mul võimalik üles ehitada isegi oma teater. Aga ma ei tee seda, ma millegipärast lahkusin sealt. Miks lahkus Leedust 60 000 inimest, see on küsimus riigile. Miks ma olin töötu näitleja?

 

Majanduskriis, nõukogude aja lõpp, iseseisvuse algus, meilgi olid paljud tööta, aga ikkagi – lavastamise võimalus Euroopas?

Miks sõidetakse mujale, ikka selleks, et teenida. Sõidetakse raha järele. Miks pean kodunt lahkuma? Võib-olla selleks, et töötada kellegagi koos, näitlejat arendada. Ma ei näe põhjust lahkuda kodunt Moskvast. Olen kindel, et Moskvas on keerulisem kui kusagil mujal midagi korda saata. Käisin just Stockholmi kuninglikus teatris. Nad võtsid mind väga hästi vastu, aga, jah, mul on huvitavam seal, kus on keerulisem ja olulisem.

 

Millega Moskvas ametis olete?

Midagi juba tegin, aga ei ole seda veel lõpetanud.  Koos vene sõltumatute näitlejatega, kes ei ole repertuaariteatri palgal.

 

Kas võime rääkida sel juhul oma trupist?

Mind vaevab teadmine, et olen varsti 40aastane, aga ikka veel töötan teiste inimeste heaks. Ei taha niimoodi.

 

Kas te ei tööta mitte publiku pärast?

Ei, see pole see. Nende minu lavastustega võib teater teha, mida tahes, kui seda teatrit juhib teine taat (drugaja djadja). Nad vahetavad osatäitjaid minu nõusolekuta jne. Aga ma olen veel noor ja mulle ei ole see ükskõik. Omanikutunne on veel alles.

 

Kas jälgite oma „Õnneliku Moskva” lavastust?

Teen proove, ei vaata etendust. See on nii keeruline lavastus, seda ei saa ülekäe muuta. Tallinnasse tulin oma kulu ja kirjadega oma sõprade näitlejate juurde, et nendega proovi teha. Aga peaosaline Artoriuse rollis on sõltumatu näitleja Aleksandr Jatsenko, kes ei kuulu Tabakovi truppi. Ta on üks mu lemmiknäitlejaid, aga väga vähe laval töötanud, rohkem filmis. Samas on ta vist üks väheseid vene näitlejaid, kes ei ole seriaalis üles astunud, ainult kunstilises filmis. Lavastuses mängivad veel minu kursusekaaslane Fomenko juurest Irina Pegova, kes töötab MHATis, ja lätlanna Jana Sekste, kes õppis Tabakovi juures ja mängis „Seitsmes ülespoodus”. Tabakovi teater saab endale lubada tellida Moskvasse ühte rolli mängima näitleja Riia Noorsooteatrist.

Olete teinud klassikalavastusi. Kuidas suhtute uude dramaturgiasse?

Selles valdkonnas liiguvad väga suured rahad, seetõttu polnud mulle meeltmööda ennast sellega siduda. Sakslased ja inglased haibivad üksteise võidu oma tükke: tahavad näha oma dramaturgiat vene laval, saadavad oma lavastaja ja raha koos temaga. Loen palju, on huvitavat, aga lavastuseni pole jõudnud. Meil on suurepärane leedulane Marius Ivaškevičius, Rimas Tuminas lavastas tema „Madagaskari”. Ivaškevičius on hea stilist, teda ma teeksin.

 

Kuidas üldse materjali valite, mis kategooriate järgi?

„Onu Vanja” on tegelikult ainus näidend, mida olen lavastanud viimasel ajal. Töötan romaanidega, tekstidega, mida mitte kunagi ei ole lavastatud. See on veidi masohhistlik lõbu, sest teen seda, mida pole võimalik tegelikult teha. Kinnitan teile, et „Õnnelikku Moskvat” teha oli peaaegu et võimatu. Isegi imestasime, kui lõpuni jõudsime. Isegi esietendusele ei läinud, nii raske oli. Ülimahukast romaanist tuli teha valik: mis meid erutab Platonovi juures, millest tahame rääkida. Alguses on tekst, aga sellest ei jää töö lõppedes kivi kivi peale. See on lihtsalt näppude vahel, et oleks julgem alustada. Me võtsime ka läbi stseenid, mida lavastuses pole, et aru saada, et need on võimatud. Ühel näitlejal on terve romaan peas. Proove tegime umbes kolm kuud kolm tund päevas, kuidas näitlejate filmigraafik võimaldas. Võttepäevade graafik on see, mille järgi elab teatrinäitleja.

 

Ikkagi, mis on praegu käsil?

Kui lahkusin teatrist, tehti mulle umbes 25 ettepanekut lavastama tulla. Isegi Pakistani kutsuti, ka Moskvasse kutsuti. Kõik pakkusid enda juures tööd, keegi ei pakkunud mulle vastutust teatri eest. Otsisin produtsenti, kes võtaks ette sõltumatu projekti, headest vabadest näitlejatest puudust pole. See tähendaks ikkagi oma teatrit. Kadestan filmimehi, need koguvad pere kokku ja ei jõua veel riidugi minna, kui töö juba valmis.

Ma ei ole poolteist aastat töötanud, olen mõelnud kolm aastat vastu pidada, raamatuid lugeda, maailmas ringi vaadata. Teadvustada, mida olen juba teinud. Kui Jumal andis sellise võimaluse materiaalses plaanis, miks mitte seda kasutada.  Kui tiirled selles teatrikarussellis ja teenid suurt raha, siis arvadki, et oled paradiisi sattunud. Sellelt rattalt tuleb maha astuda. Tavaliselt olin kevadeks väga tige, nüüd puhanud peaga ei ole enam nii õel, olen rahulikum ja katsun vähem negatiivsust endasse koguda.

 

Vaba mees, mida loete?

Just ostsin bukinisti käest 12-köitelise Tšehhovi kogutud teoste sarja, 1965. aasta väljalase. Loen järjepanu. Ei uskunud, et ta on nii huvitav ja kaasaegne, täpselt meist.

 

Filosoofilises plaanis, kas eelistate ida või lääne maailmavaadet?

Leedulasena olen pärit ida ja lääne piirilt. Ei oska kumbagi eelistada.  Aga mis mulle ei meeldi, on see, kui kõike keelatakse. Baltikumis kehtestab võim ennast keeldude kaudu. Mulle meeldib Hispaanias, seal võib kohvikutes suitsetada, Venemaal ei keela ka keegi suitsetamist ära. Mulle ei meeldi jõhkrus ja kuritegevus, mis justkui sünniksid liigsest vabadusest. Aga oma vabaduseiha ma tunnistan sellegipoolest. Vahel peetakse enesekindlust patuasjaks, aga mulle meeldib Moskvas suhelda inimestega, kes hindavad edu ja, kummaline küll, vahel isegi rõõmustavad sinu edusammude üle. Kui räägid Leedus oma edust – tähendab, eputad. Mul on siin nii raske, mis sa tuled kelkima! Hoopis teine ooper ju.

 

Kui tihti Leedus käite?

Ikka käin, mul seal ju vanemad. Igasugused katoliiklikud pühad mulle ei meeldi, jõulu eel käin Leedus, aga jõululaupäevaks sätin ennast juba tagasi Moskvasse.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming