Moskvasse! Moskvasse! Kunsti allikatele!

Anneli Saro

Vabandan, et alustan triviaalsusega! Minu postmodernistidest sõbrad on püüdnud mind küll veenda, et kaasaegses maailmas pole enam tsentrit ja perifeeriat, et massikommunikatsioon ja tehnika areng on sellise vastasseisu rohkem või vähem kustutanud, aga mis kasu on sellisest jutust teatrisõbral – teda ei aita ei massikommunikatsioon ega tehnika areng, vähemalt mitte oluliselt. Teatrietenduse nägemiseks tuleb igal juhul ennast ruumis ümber paigutada ning selleks on vaja ressursse, füüsilisi ja materiaalseid (Oooo, olge tänatud, kultuurkapital ja “Kuldne mask”!). Ja kuna ei saa olla korraga Berliinis, Pariisis, Londonis, New Yorgis ja Moskvas, siis jääb teatrisõpra igaveseks vaevama kahtlus, et Suur kunst ja teatriuuendus sünnib just seal. Niisiis tähendab Moskvasse minek eesti teatraalile igal juhul minekut lätete pääle: elava psühholoogilise teatri ja eksperimentaatorluse tervendavatele allikavetele. Sellised tunded valdasid mind, kui asusin teele iga-aastasele vene teatri paremikku koondavale festivalile “Kuldne mask”.

Ausalt öeldes ei näinud Eesti delegatsioon siiski mitte kogu festivali, vaid ainult väliskülalistele koostatud programmi “Russian Case”, mille oli sel korral kokku pannud teatrikriitik Roman Dolžanski. “Kuldse maski” veteranid J. A., T. L. ja M. J. väitsid, et nende meelest oli selleaastane valik pisut kahvatum kui varem, et suuri katartilisi elamusi nad ei saanud ning kavas esitleti mitmeid amatöörlikke veidrusi. Võib-olla tõesti ei tulnud välja midagi modernistlikes absoluutkategooriates vapustavat, kuid ometi tuleb tunnistada, et külalised nägid võistlusprogrammi raames väga head peenpsühholoogilist vene teatrit ning off-programmi raames mitmesugust eksperimenteerimist, mis kogemustega (loe: blaseerunud) teatrivaatajale tundub tihti lapsik ja ebaküps. Kui rõhk pannakse ainult väljendusvahenditele ning need on veel harjumatud ja/või lihvimata, siis ei saa kogenud vaatajale seda üleolekut ka pahaks panna. Aga nii see eksperimenteerimine kord juba käib, valdkonnast sõltumata!

Festivaliveteranid ennustasid ka, et ilmselt aastapreemiad “Russian Case’i” palju ei puuduta, aga selles nad õnneks eksisid. Draamalavastuste kategoorias nägime ära kõik olulisemad lavastused ja rollid. Konteksti loomiseks olgu öeldud, et kõik auhinnad jagati neljas kategoorias: ballett, ooper, operett ja draama. Kui nüüd mõnel lugejal või institutsioonil on vaja pisut kolleegide ja meedia tähelepanu, siis soovitaksin välja tulla ideega hakata Eestis lisaks sõna-, muusika- ja tantsulavastuste preemiatele välja andma ka muusikalipreemiaid. Jätkem snobistlik valehäbi!  

“Kuldse maski” parima draamalavastaja preemia läks Sergei Ženovatšile lavastuste eest “Hääbuv suguvõsa” (Moskva Teatrikunsti Stuudio) ja “Ebahaige” (Väike teater). Sellest tulenevalt on ootuspärane, et ka parima lavastuse preemia antakse ühele nendest lavastustest, ning samas ootamatu, et preemia said mõlemad: esimene väikevormide ja teine suurvormide kategoorias. Vahetasin 3000rublase (1500kroonise) “Hääbuva suguvõsa” pileti viimasel hetkel ühe off-programmi etenduse vastu, ja ei kahetse seda, aga nii jäi mul siis ka nägemata see neljatunnine peenpsühholoogiline kudum, mis mu kolleegidele meeldis, kuid erilist kirgastumist ma nende näos ei näinud. Lavastus põhineb XIX sajandi kirjaniku Nikolai Leskovi perekonnakroonikal. John Freedmani sõnul olevat nii Leskovi jutustus kui Ženovatši dramatiseering traditsioonilised ja kindlad nagu korralikult tehtud samovarid. Ženovatš asutas oma õpilastest koosneva trupi baasil uue teatri, Moskva teatrikunsti stuudio kolm aastat tagasi. Ta lavastab seal peamiselt vene klassikat ja teeb seda vene teatrikooli parimaid traditsioone silmas pidades – õhutades näitlejaid ja vaatajaid inimloomust tundma õppima ja armastama. Eelmisel aastal mängiti Tallinnas kahte Ženovatši lavastust: Dostojevski “Vendade Karamazovite” põhjal tehtud “Poisse” ning Bulgakovi “Valget kaardiväge”.

“Hääbuva suguvõsa” sarnast temaatikat ja stiili esindas tuntud režissööri ja lavastaja Kirill Serebrennikovi lavastus “Härrased Golovljovid” (Moskva Kunstiteater), mis põhineb Saltõkov-Štšedrini samanimelisel ühe perekonna allakäiku kujutaval romaanil. Peaosaline, praegu vene parimaks meesnäitlejaks peetav Jevgeni Mironov noppis rolliga ootuspäraselt parima meesosatäitja preemia, kuigi nii mõnedki teatraalid nentisid, et kolme tunni kohta oli see roll pisut ühetooniline. Alla Pokrovskaja pereemana suutis ehk isegi väljendusrikkamalt kujutada erinevaid tundelaade ja vananemist. Nii lugu kui lavastus mõjusid süngelt, isegi perversselt, ning omas laadis täiuslikult. Ühelt poolt võlus tundlik, mitmekülgne ja metafoorne ansamblimäng ning teiselt näitlejaid toetav metamorfoosne lavaruum (Nikolai Simonov).  

Festivali sügavaima mulje jättis paljudele aga hoopis skandaalse ukraina lavastaja Andrei Žoldaki “Phaidra. Kuldne Viljapea”  (Rahvaste Teater, Moskva). Esimese elamuse sai juba “teatrisaalist”: kavalalt lavale juhitud vaatajad satuvad silmitsi paljakskistud ja tellingutes saaliga, mille sisse on ehitatud steriilselt valge lavakujundus ja kus tagaseinal jookseb video puurirottidega. Teatri loomenõukogu liikme J. A. väitel olevat remont teatris alanud juba 25 aastat tagasi ning selle käigus ära võetud ka punane samet ja kuldsed kaunistused (ehk kodanlikud igandid). Tol ajal nüüd vaevalt et enam nii mõeldi, see on rohkem jälle uue aja tarkus. Üldiselt ehitab Žoldak oma lavastused üles assotsiatiivsele loogikale, sel korral oli talle aga teksti kirjutanud Sergei Korobkov ning tulemuseks on suhteliselt arusaadav ja lineaarselt jooksev lugu. Üks kõrgem sõjaväelane saadab oma naise sanatooriumisse Kuldne Viljapea, mis osutub rohkem hullumaja tüüpi sanatooriumiks. Õige samm, sest naine kujutab ette, et ta on kreeka mütoloogiast tuntud Phaidra, kes on armunud oma kasupoega Hippolytosesse. Nii hakkavad klaasseintega puurides/palatites ja lava ees voolava oja kaldal arenema kaks paralleelset ja põimunud lugu: Phaidra ja ta kasupoja dramaatiline armulugu ning nõukogude naise haiglasevõitu suhe poisiohtu patsiendiga. Sündmuste käik sobitub mõlemal juhul tragöödia süžeega.

Phaidrat mänginud Maria Mironova, eelnevalt jutuks olnud Jevgeni Mironovi tütar, pälvis rolli eest naisnäitleja preemia. Mironovale nagu üldse paljudele vene tippnäitlejannadele on omane oskus ühendada äärmine tundlikkus ja väljenduslik peenus jõulise groteskiga. Kuna näitlejate nägude suuri plaane vahendati videotehnika abil lava tagaseinale, siis jõudis mängu peenus kord voolava, kord hakkiva videopildi vahendusel hästi ka saali. Žoldak lavastajana mängis ka sel korral ekspressiivsetel toonidel. Enamasti häiris lavastus saalis olijaid päris tugevasti, seda eriti alguses, kui meeled olid erksamad ning näitlejate eriliselt vastik agressiivne karjumine ja vägivaldne käitumine käisid sõna otseses mõttes närvidele. Žoldaki varasemate lavastustega võrreldes tähistab “Phaidra” kindlasti liikumist teatri normaalparadigma suunas. Tulenes see soovist kõnetada uuenduste suhtes üldiselt üsna tõrksat või tugevasti polariseeruvat Moskva publikut?  

“Kuldse maski” novaatorluse preemia peamiseks kandidaadiks arvati sel aastal olevat Dmitri Krõmovi lavastused Moskva draamakunsti kooli õpilastega, kuid kahjuks nii see ei läinud. Festivalil näidati Krõmovi kolme lavastust. “Söör Vantes. Donki Hot” on saanud juba Eesti publiku vaimustunud vastuvõtu osaliseks, sest seda mängiti eelmise aasta lõpus Tallinnas festivalil “Talveöö unenägu”. “Deemon. Vaade ülalt” on nagu kooli joonistustund: vaatajad istuvad üleval rõdul, kust näeb, kuidas õpilased all joonistavad. Tunni teemaks on “Deemon”. Ja suurele valgele paberile ilmub joon joone järel maalijate kollektiivne alateadvus, vene kultuuri suurkujud (Gogol, Tolstoi, Chagall jt) kui deemonid ning siis omakorda nende nägemused deemonitest. Kui paber saab täis, rullitakse see kokku ning alustatakse uuelt lehelt, sest pähe tulvavate kujundite voog ei taha lõppeda, ei kunstnikel, ei vaatajatel. “Oksjon” on lavastus, mida mängitakse kui hüvastijäturituaali draamakunsti kooli Povarskaja tänava majaga. See on oksjon, kus “kaubeldakse” emotsionaalsete väärtustega. Laval ongi vaid liivahunnik ja väike liivast koolimaja, mille ümber käib hoogne tegevus, tants ja trall (kõik kooli heaks), kuid imekombel jääb maja ise siiski terveks. Sõnaline osa koosneb vaid Tšehhovi näidendite tsitaatidest, mis saavad uues kontekstis ootamatuid tähendusi, kuid tuttavad tegelaskujud ei kaota seejuures oma arhetüüpset jõudu. Kõikide nende Krõmovi lavastuste põhiprintsiibiks on võlumine ja imeteod: vaataja pidev hämmastamine mänguliste lahenduste leidlikkuse ja teostuse sujuvusega. “Oksjoni” peamine võlu seisnes aga virtuoossetes laulunumbrites: triviaalseid fraase esitati ooperiaariana, siis džässina, mustlasviisina ja lõpuks nukra vene rahvalauluna.

Krõmovi lavastustest tulvas kütkestavat võlujõudu, kuid ometi oli neil fragmentee­rituse ja kohatise pealispindse mängitsemise tõttu küljes õppelavastuse maik. Iseenesest pole lavastuse fragmenteeritus mingi põhjus etteheiteiks, kuid see omadus võimendus liiga tugevasti festivali kontekstis. Kui viimased neli-viis aastat on andnud lootust, et jõudu kogub kaasaegsel vene näitekirjandusel põhinev uus vene teater, siis seekordne aastaülevaatus toetus ikka kirjandusklassikale. Novaatorluse kategoorias esitleti aga ikka veel peamiselt klassikaliste teoste postmodernistlikke mikse või siis sketšide reana kaasaja lihtsavõitu peegeldusi. Kui vene klassika jääb eesti hingele sisuliselt ikka pisut kaugeks, siis kaasaegsemate vormide ning teemade puhul jääb vajaka sünteesist ja sügavusest. Ajastu viljad… on magushapud.

Kokkuvõtteks: provintsitar igatseb pealinna, pealinlane minevikku.  

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming