„Mu raamatute nukrust läbi lõikas kui järve aer …”

Pille-Riin Purje

„Vargamäe voonakeses” põimuvad kirjaniku loomistöö ja tema tegelaste saatus üllatavaks süsteemseks kaoseks.        Tammsaare muuseumi „Vargamäe voonake”, autor-lavastaja Urmas Lennuk, kunstnikud Liisa Soolepp ja Urmas Lennuk, muusikaline kujundaja Tarmo Kesküll. Mängivad Peeter Rästas, Toomas Suuman, Liisa Aibel ja Anneli Rahkema. Esietendus 28. VII Tammsaare muuseumis Vargamäel.  Kui Indrek Paas viimaks ometi tunneb oma vallandatud teenijas ära väikese jalutu Tiina Mauruse kooli päevilt, pääseb mehe huulilt lendu Gustav Suitsu luuletus „Ühele lapsele”. Sel viivul polegi oluline, kas kuulatab heledat lapsenaeru Vargamäe Indrek või kogeb vabastavat  inspiratsiooni kirjanik Tammsaare. Kuna luuletuse lõppu ei lausuta, jääb äratundmine „Kuid vägitöö on leina naerdes kanda …” teatripubliku rahutuks saatjaks Vargamäelt lahkudeski. Kuidas tabada ning alal hoida aeru jälge järveveel? See näib sama võimatu kui vesiroosi juurdumine paesel pinnasel. Ometi on armastus ainus, mis päästab. Vähemasti näitemängus „Vargamäe voonake”, kus kirjaniku loomistöö ja tema tegelaste saatus põimuvad üllatavaks  süsteemseks kaoseks.   

    

Nimelt nõnda, luulelennuka assotsiatiivsusega, toimivad Urmas Lennuki Tammsaaremängud Vargamäel. Seejuures erineb mullune „Vargamäe varjus” tonaalsuselt tänavusest „Vargamäe voonakesest”. Kui Mari loole kaasa elades sai pisargi poetatud, siis Indreku rähklemisi vaadeldakse terava distantsitajuga,  kus kohased ka kalgimad sarkasmihoovused. Tarmo Keskülli kirglikud muusikapuhangud võimendavad võõritust n-ö seriaali-efektini. Kummatigi haakub see esmapilgul kentsakas laad Tammsaare paradoksaalsusega, õigustab autori-lavastaja Lennuki jultunud kujundeid. Tegelasi ei õilistata, vihuti ja vaimukalt pööratakse pea peale „Tõe ja õiguse” trafaretne krestomaatia. Mäng mõjub ühtaegu kainestavalt, ärritavalt ja inspireerivalt.       

Üllatavaim on isa Andrese metamorfoos. Peeter Rästas kujutab Andres Paasi isikupärase saladusega, vastandudes suisa „rehabiliteerivalt” Andresele „Vargamäe varjus”. Rästase rollist õhkub mõistvat malbust, tema monoloogidesse  imbuks kui üleaedse Pearu unelev krutskiline hingelaad, ehkki mesilase asemel pajatab Andres parmust. Muuseas, nuabrimehe õiget nime ei tohi Andres seegi kord asjata suhu võtta, halleluuja, uamen! Ainult et „Vargamäe varjus” kõlanud obstsöönsest Peerust on saanud Peru, mis seostub lõhkuva hobusega.     

Porgandeid krõmpsutav Andres ehk ongi Vargamäe voonake, kelle krussis karv ootab kadunud poja paitavat kätt. Ehkki Andrese pühapäevakuuel ilutsev kuldtikand vihjab Jumala labidale, oma risti kandmisele. Andrese eluunistus soos kasvavast rukkist on rolli refrääniks,  kuhu teatriloolise pärlina lükitud Mati Undi kuulus lavastajamärkus „karu rukkis”. Isa pahameel, et poeg Indrek tema unistust täites selle hoopis tühistab, ei klapiks nagu sugugi Tammsaare Andres Paasi loomusega. Küllap on see üks lavateksti provokatsioone, et mõtleksime pingsalt ja iseseisvalt unistuse ja (sunni) töö olemusele.   

Isa ja poja keerulisi suhteid väljendab kriipiva  täpsusega stseen, kus kaua vastastikku vaikitakse. Eks olegi pinged laste ja vanemate vahel üks Urmas Lennuki draamaloomingut läbiv teema. Toomas Suuman mängib Indrekut klaari distantsitunnetusega. Huvitavalt mõjub tegelase eatus: hallipäises Indrekus aimub varavana last, tujutsevat ebaküpset poisikest, armunud noorukit, filosoofilist juurdlejat jne. Näitleja vahe kõrvalpilk muudab rolli mitmekihiliseks, lisab Indreku vaatlejanatuurile uusi  alltekste. Nagu maakodu häbenemise ja isa põhjamise teema, mis puudutab nii vahetult just tänu üldistavale tinglikkusele. Põlgusega osatab poeg isa Andrese konksus sõrmi, ent samas märkame, kuis ka Indreku enda käsi ei kuulu linnamehele. Ega ole ka intellektuaalne kutsumus midagi äravalitut: kui Indrek tõrjub Karinit eemale väitega „ma teen tööd”, endal sõrmed dekoratiivselt harali näo ette sätitud, mõjub see žest paraku naeruväärsena, olgu mõõdupuuks naise armastus või isa Andrese mullaämber. Kainestav meeldetuletus: kord lõpetame kõik, suu isamaa mulda täis. Jumala vastu mässates, vana Maurust mäletades kahmab Indrek taskust kamaluga herneid, neid enda ümber „külvates”: viljapõllu asemel süü ja karistus, hernestel põlvitav poisinaga. Toomas Suuman vahendab Indrekut tugeva omateemalaenguga. Suumani rolle ja lavastusi on läbinud kangekaelne pürgimine „sinna” –  osutusega üles. Indreku vaimulaadiga passib see tsitaat neetult täpselt: ülal ju taevas, „kõle ja tühi paik”, millesse teaduse kiuste tahaks ometi uskuda. Meenub noore Indreku kahtlus „vist usun… arvan, et usun…”.       

Kindlasti ei idealiseeri Lennuki lavastus naisi, just tänu sellele luuakse sõgeduseni suveräänsed naisrollid. Nii Anneli Rahkema Karin kui ka Liisa Aibeli Tiina nõuavad Indreku armastust, kumbki erisuguse hinge- ja kehakeelega. Karini ristilöödu-poosides aimub pretensioonikat isekust, Tiina tiirleb oma ingliloitsus algul kui üleskeeratud kaltsunukk.         

Liisa Soolepa kostüümid kingivad naistegelastele põnevat isikupära. Karini punased sukad seostuvad kire, vere ja eksootilise punajalgse linnuga. Tiina mustad lohvakad kummikud tähistavad jalgu, mis ei käi; tema areneb mustade sulgedega linnust järk-järgult heleda inglimärgiga naiseks. Võimsaim naiste stseen sünnib Karini otsusest rikkuda abielu, et mehe armastus tagasi võita. Proua proovib korraks  pesta põrandat – tuleb meelde Mari andunud põrandaküürimine „Vargamäe varjus”. Aga Karin asub halli põrandakaltsuga iseennast „minkima”, et külge saada pori ja saasta. Siis peseb Karin Tiina jalgu: rituaal, mis pühib kahe sama meest erinevalt armastava naise suhetest igaveseks triviaalse rivaliteedi. Anneli Rahkema loomingus on vürtspoodniku tütar Karin Vesiroos etapiline roll. Ei puudu pinev järjepidevus Leenaga „Tuulte pöörises”,  ent Karini tants armastuse kuristiku kohal on halastamatum ja kartmatum veel, veenev nii vastikus ürgnaiselikus õeluses kui ka ehmatavalt elutargas traagikas. Karin õrritab ja ärritab Indrekut, kuni kutsub esile oma surma. Teisiti Paasi ju Vesiroosi armastuses veenda ei anna. Laulatus kujuneb üheks lavastuse kulminatsiooniks. Sõrmuseks annab Indrek Karinile Ramilda tassikõrva. Kõrva küljes on tubli tükk valget tassi, mis mõjub kunstipärase sõrmusekivina,  aga ka vaimse truudusetuse surmava märgina – teravate servadega tassikilluga võiks Indrek nüüdki veel avada oma veresooned, et anda Ramildale verd. Nagu kättemaksuks torkab Karin mehe sõrme otsa revolvri, millest „Voonakeses” kujuneb sama saatuslik atribuut, kui oli Jussi köis „Vargamäe varjus”. Näeme murdehetke, mil Indrek kavatseb elust lahkuda, tõstes relva iseenda vastu. Tiina armastus on see, mis suunab mehe käe relvaga mujale.  Tiina usk päästab Indreku, ent hävitab – või lunastab? – seejuures Karini. Liisa Aibeli osalahendus viib Tiina piirile, kus pole enam vahet, kas laval eksleb süüdimatuseni püha ingel-laps-naine või plinkimisest väsinud kujund viieosalises romaanis. Tiina väsimise oma armastusest kirjutas Lennuk juba „Vargamäe kuningriiki”, ent tookord mängiti see hellaks ja liigutavaks. Nüüdne kõledam ning targem distants annab Tiina vabaks sootuks uues helistikus. Tiina taevane ja Karini maine armastus sulavad üheks: (kirja)meest painavaks loominguliseks otsinguks. Naine kui vahend kujundiloomes.       

Surnud Karin uitab aga Vargamäel kõikemõistva lopsaka matroonina, üksiti kirjaniku naisena või lesena. Karini vaimukas ja sõbralik partnerlus Andresega paneb järsku küsima: miks ei lasknud Tammsaare minial äiaga kohtuda? Seda laadi küsimuste külvamine publiku hinge on justkui soost kerkiv viirastuslik rukkipõld. 

Nõnda loobki Lennuki kujutlusmäng Tammsaare loominguga uudse, isikliku, häiriva läheduse. Pelgad vajuda sohu, ometi hüpled ühelt äratundmise soomättalt teisele, napsad kaasa viljakõrsi, mis toidavad. Urmas Lennuki „Vargamäe voonakese” finaalikaader tähistab viieosalise teose ringstruktuuri, sisendab lõppematuse absurdset lootusrikkust. „Tõe ja õiguse” lõpulause laseb Indrekul ja Tiinal Väljamäelt alla minna ning  Andresel ja Krõõdal taas Vargamäele saabuda. Lavastuses küll Krõõda asemel Karinil, aga ühed surnud kõik! Kaugenevad needki voonakesed kenasti kaelakuti, Andres õhinal seletusi jagamas kui muhe giid muuseumis. Täitumatud unistused nõuavad sõnastamist, kuni jõutakse kord vilistades Lethe kaldale …

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming