Muhedus kui mask

„Imeilus“ ja postmodernistlik esteetika

HEILI EINASTO, KARL TOEPFER

Tantsuteatri Fine 5 „Imeilus“, koreograafid Tiina Ollesk ja Renee Nõmmik, kunstnik Liina Tepand, valguskunstnik Airi Eras, valgustehnik Ants Kurist, muusikaline kujundaja Virko Veskoja, video- ja fotokujundaja Roman Pankratov. Tantsivad Helen Reitsnik, Olga Privis, Tiina Ollesk, Tatjana Romanova ja Simo Kruusement. Esietendus 21. XI Vaba Lava teatrisaalis.

„Imeilusa“ koreograafia on abstraktne, selle abil ei püüta midagi jutustada, välditakse konflikte, kontrasti, turbulentsi.

„Imeilusa“ koreograafia on abstraktne, selle abil ei püüta midagi jutustada, välditakse konflikte, kontrasti, turbulentsi.

Anastasia Semjonova

Vaatamata sellele, et džinn on pudelist välja pääsenud … on maailm imeilus koht. [—] Keegi ei saa ära võtta neid imelisi ja uskumatuid hetki, mida igaüks meist on oma elus kogenud.*

Postmodernistlik esteetika toonitab kaasatust, erinevuse väärtust ning argise ilu. Tantsukeelde tõlgituna kaldub see esteetika rõhutama, et kõik kehad on kaunid, kõiki liigutusi tuleb väärtustada ning kõik hetked (lavalises) ajas on võrdsed. Selline mõtteviis toetab positiivset, muhedat elutunnetust, sest sellest on välja jäetud konfliktid, võitlus, lepitamatud erinevused ning ühildamatus, mida ei saa ületada liigutuste või nende jadade muutuse ja vahetamisega. Sellega kaasneb eeldus, et vaatajal on hea ja mõnus tantsijat vaadata siis, kui tantsijal on mõnus ja hea liikuda, s.t liigutused on mänglevad ja mängulised.

See lavastus sündis erilisest ilust, mis liialdamata või ehk ka pisut liialdades ikkagi päästab lõpuks maailma.

Fine 5 „Imeilusas“ jätkatakse tantsulist teekonda, mis meie pilgule avanes lavastusega „ … and Blue“, jätkus „HTKga“ ning praeguseks on jõudnud „Imeilusani“. Kui esimeses kahes rõhuti tehnilises mõttes eelkõige liikumisele, liigutuste edasiandmisele ühelt tantsijalt teisele, keha sisemiste impulsside otsimisele, kuulamisele ja väljendamisele, siis viimane lavastus kaasab üsna mõjujõuliselt ka teksti.

Iga esineja jutustab laval loo oma elu erilisest ja meeldivast sündmusest, kuigi kõiki lugusid ei ole võimalik algusest lõpuni jälgida, sest kaaslased hakkavad esitama enda oma (nt Heleni ja Tiina jutustused katavad teineteist) või katkestavad seda oma tegevusega (nt Simo ja Olga oma). Need on imelised lood ootamatutest elamustest, naudingust ja rõõmust. Lood, mis põimuvad, sõlmuvad ja hargnevad. Lood, mida räägitakse teistele, kuid mis näivad jäävat õhku rippuma (Tanja lugu lavastuse alguses) või mattuvad muu elu vaenulikuna mõjuvate askeldustega kila-kola alla (Olga lugu). Need lood ei jõua kuhugi ega muuda midagi.

Vaatamata sellele, et vihmasest suvest on õunapuud langetanud oma viljad. Et igikeltsa alt on sulanud lahti katk. Olgugi, et liikvele on läinud tohutud rahvahulgad ja kõikjal plahvatavad pommid.

Lugusid katkestavad liikumisstseenid, mis on üles ehitatud nüüdistantsu treeningtundidest nii tuttavatele impulssidest lähtuvatele jadadele, kus svingitakse, seisatutakse, kukutakse, põrkutakse, rullitakse maas ning rullutakse üles ja alla, viskutakse spiraalide kaudu küljele, maha, üles. Osa stseene tugineb kontaktimprovisatsioonilistele võtetele: nt Helen ja Tanja üritavad koos liikuda, kuid Olga ja Tiina harutavad nad lahti, et tantsida kõik koos. Nõnda, kogu trupp sünkroonis liikumas, luuakse meeleolu ühtsusest ja väärtustatakse ühist higivalamist. (Sama rõhutab ka Simo lugu laka heinast tühjendamise talgutest.)

Imeilus“ on lavastus õnnest, õnnelik olemisest ja ilust.

Saalis istudes meenus meile märtsis San Franciscos nähtud õhtu „Dance Downtown“, mis samamoodi ülistas argise optimismi ja ilu. Brandon „Private“ Freemani lavastuses „Going Solo“ demonstreeriti koreograafi esituses kolme veidi erisugust meeleolu. Esimene oli asjalik, venituste, svingide ja spiraalide abil keha ettevalmistus erilaadseteks päevasteks ülesanneteks; teine oli melanhoolse klaverimuusika tõttu igatsev, kuigi liikumine oli põhijoontes sama nagu esimeses osas; kolmas aga mänglev, lavale heidetud vees liugles tantsija jalgadel, selili ja kõhuli. Kõik kolm osa olid esitatud ühesugusel emotsionaalsel tasandil, varieerudes veidi fun’i tonaalsusega. Sedasama ühtset, vähe muutuvat meeleolu tajusime ka „Imeilusas“, mis küll „Going Solo“ kümne minuti asemel kestis kuus korda kauem. Ka Brenda Way „Walk Back The Cat“ (samuti „Dance Downtowni“ programmi raames) tuli „Imeilusat“ vaadates meelde, sest oli üles ehitatud samalaadsele postmodernistlikule, liigeseid avastavatele ja impulssidest lähtuvatele liikumisjadadele, mis oma pöörete, libistuste, jalalöökidega tõstavad esile murtud joone ja liigese paindlikkuse. Kuigi lavastaja oli tellinud teosele originaalmuusika Paul Dresherilt, põhines selle seos liikumisega üksnes rütmil, sest selle kaeblik toon ei seganud tantsijate reibast ja optimistlikku meeleolu ega loonud ka sellele teadlikku kontrasti.

„Imeilusat“ vaadates meenusid ka Wayne McGregori lavastused (nagu „Symbiont(s)“ Estonias ja San Franciscos nähtud „Atomos“), milles ikka ja jälle korduvad sööstvad, pöörlevad ja libisevad, käsivarte, kehade, jalgade ja kerede kiiresti ning peatumatult sooritatud liigutused, mida teostatakse eri grupeeringutes (soolo, duett, rühm). Kõik kehad, erinevustele vaatamata, on võrdsed, igaühel on võrdne võimalus näidata oma oskusi – kuigi need on täpselt samasugused nagu teistel.

See, mis teeb need geograafiliselt eri paikkondades loodud ja isegi eri tantsustiile rakendavad lavastused sarnaseks, on postmodernistlik esteetika, mis suhtub umbusklikult narratiivi ja karakteriloomesse. Tantsijad laval on nemad ise, mitte tegelased mõnes kujuteldavas loos. Nii mõnigi kord astuvad nad lausa publiku sekka või vaatavad vaatajatele silma – nagu „Imeilusas“, kus esinejad paluvad saalisistujailt mõnda riidetükki laenuks, et sellega treeningrõivast täiendada ja enne tagastamist veidi uhkeldada. Need publiku hulgast pärit hilbud ergastavad muidu nii argist kostüümi.

Kuna postmodernistlikus lavastuses puudub vajadus olla keegi teine, on ka lavarõivad asjalikud, tantsija (vormi)riietuseks on kas treeningtrikoo, kottis püksid, liibuv või lotendav, ülakeha kattev ürp, mõnikord ka lihtne, liibuv pesu. Kostüümidegi värvigamma moodustub enamasti murtud toonidest, meenutades põhjamaade porist novembriilma, kuigi hoolikal vaatlemisel on tuvastatavad mitukümmend halli, pruuni ja rohelise varjundit.

Kuigi mainitud tantsulavastuste liikumisjadad on kombineeritud erinevalt, mõjub postmodernistlik koreograafia sarnaselt. Hoolimata sellest, et lavastuste üheks (mõnikord ka ainsaks) eesmärgiks on ülistada kaunilt liikuvaid kehi, näidata oskusi ja võimeid, rullub see enamasti lahti ühel ja samal füüsilisel tasandil. Tantsijad on eelkõige keerukaid kombinatsioone sooritavad kehad, isegi kui nad mõnikord „isikustuvad“, nagu „Imeilusas“ oma lugusid vestes (ehkki liikudes muutuvad nad vägagi sarnasteks). Kuigi liigutusi tehakse ruumis eri tasanditel, jäävad need emotsionaalselt kitsale ribale, olles sageli rõhutatult neutraalsed. Või kui tegemist on mõne meeleoluga, siis see põhijoontes ei muutu, kuigi võib varieeruda.

Kokkuvõttes on koreograafia abstraktne, selle abil ei püüta midagi jutustada, välditakse konflikte, kontrasti, turbulentsi. Isegi kui laval on lood või kavalehel vaataja pilku suunav tekst, nagu „Imeilusas“, ei seostu see kuigivõrd laval esitatava liikumisega. Kõigis siin nimetatud (ja ka loendamatutes teistes) postmodernistlikes lavastustes on loodud kehade (ja hoopis vähem isikupäraste tantsijate) kogukond, mis teeb koostööd liigutusi sidudes, neid üksteisest üle ja üksteisele edasi andes. Tantsulavastuste peamine eesmärk näib olevat demonstreerida kehade sooritusvõimet, näidata tantsijate treenitust, liikumise ilu ja mõnel puhul ka mõnu.

Kolmandaks ühisjooneks on olemuselt minimalistlik, kordustele ülesehitatud muusika või helitaust, millel puudub side liikumisega, nii et tants ja heli ei lase end teineteisest segada. Rütmiliselt ollakse enamasti täpsed, sest treeningtunnis harjutatakse liigutusi rütmi lugedes ning selline treeninguline episood (koos 1-2-3-4 lugemisega) moodustas mänglevas vormis ka lõigukese „Imeilusast“, toonitades mõtet, et just treening (ja mitte selle teostus laval) on tantsijale ime ja ilu loomise vahend ning olemise viis.

Neljandaks: lage lava, mille kujunduselemendiks on paremal juhul muu lavastusega küllaltki nõrgalt seotud video, enamasti aga valgusinstallatsioonid või värvi(tooni)muutused. Iseenesest meeldivad, kuid näivad sama hõlpsasti teisaldatavad kui heli, s. t nende muutmisega ei muutu lavastuses midagi.

Ja lõpuks see, et tekst, olgu kavalehel, laval või lihtsalt pealkirjas, ei anna vaatamiseks võtit, vaid on sama hõlpsasti vahetatav nagu kõik muu: tänane „Imeilus“ võib homme vabalt olla „Eksirännak“, tänane „Kassi jalutuskäik“ võib homme olla „Hobuse unenägu“.

Maailmas on kohti, kus jumalad veel elavad, ja kohti, mille jumalad on arvatavasti maha jätnud. Indias näib, et inimesed on õnnelikud. Kanyakumaris tervitavad erinevad rassid, rahvused ja erinevate religioonide esindajad kõik koos päikesetõusu nagu teatrietendust – aplausiga. Aplausiga igapäevasele taassünni imele – Valgusele.

Ühel hetkel muutub tants, olgu „Imeilusas“ või teistes postmodernistlikes teostes, korduvaks ja lõpuks monotoonseks, kuna hea enesetunde ja kauniduse kehastamiseks on valitud väga kitsas vaatenurk. Muhedus varjutab elu keerukuse: ärevuse, konflikti, juubelduse või mis tahes häiriva noodi, mis võiks muuta suhteid kehade (inimeste) vahel. Kuigi tänapäeva konfliktidest lõhestatud maailmas ja üha enam üksteisest eralduvate kogukondade taustal on headust, ilu ja koostööd ülistav tants(ulavastus) hinnatav, muutub üdini optimistlik sõnum iseenda vastandiks. Kui kõik on ime, kaotab imelisus oma väärtuse; kui kõik on ühtmoodi hinnaline, pole seda enam miski; kui kõik on võrdne ja samal tasandil, ei ole üks nähtus teistest olulisem – kõik on muutumatult muhe mask.

* Siin ja edaspidi kaldkirjas tekst võetud kavalehelt.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming