Murdes eelarvamusi ja ehitades sildu

Botticelli lüüriline maal, Stravinski, aga ka nüüdisheliloojate rütmid ning teatritudengite kaasakiskuv väljenduslaad annavad Lutsu tegelastele, eeskätt Arno ja Teele suhetele rikastava ajaloolise perspektiivi.

ENN SIIMER

Ugala teatri ja Viljandi kultuuriakadeemia „Primavera Paunveres“, lavastaja ja koreograaf Saša Pepeljajev, dramaturg Karl Koppelmaa, kunstnikud Saša Pepeljajev ja Eero Ehala, valguskujundajad Kristo Kuusik, Karolin Tamm ja Mari-Riin Villemsoo, muusikalised kujundajad Saša Pepeljajev ja Kenn-Eerik Kannike, videokujundajad Kärt Petser, Carmen Seljamaa, Johanna Mägin, Karl Koppelmaa ja Saša Pepeljajev. Mängivad teatrikunsti XII lennu üliõpilased Elar Vahter, Hans Kristian Õis, Henessi Schmidt, Karolin Jürise, Peep Maasik, Mari Anton, Grete Konksi, Stefan Hein, Silva Pijon, Mathias-Einari Leedo, Maarja Tammemägi, Kristjan Poom, Elena Koit ja Loviise Kapper. Esietendus 16. IX Ugala teatri väikeses saalis.

Pean tunnistama, et läksin „Primavera Paunveres“ etendusele üsna suure eelarvamusega. Tavatähenduses visuaalteatrit nägin hiljutisel „Draama“ festivalil üsna ohtralt ning kuna olen pidanud ennast alati näitleja- ja psühholoogilise teatri austajaks, võtan seda sorti etendusele minnes oma tõenäolist pettumist rahulikult – see teatrilaad pole lihtsalt mulle. Siit ka eelarvamus.

Tõsi, mäletan Pepeljajevi aastatetagust „Luikede järve“ Von Krahli teatris, mis jättis väga hea mulje (Pepeljajevi vahepealsed vene klassikal põhinevad lavastused on mul kahjuks nägemata). Nüüd aga: Pepeljajev ja Luts? Mis võiks neid kahte ühendada? Või mis ühendab renessansikunstniku Botticelli kaunist maali „Primavera“, Igor Stravinski XX sajandi alguse tormakalt sensuaalset ja rütmilist „Kevadpühitsust“, meie koduvillast „Kevadet“ ning tänapäeva noori tudengeid?

Eelarvamused langesid põrmu aga juba esimese kümne minutiga, etendus haaras endaga kaasa ja oli nauditav algusest lõpuni. Mis see siis on, mis tegi sellest lavastusest elamusliku terviku?

Primavera Paunveres“ on valminud Viljandi kultuuriakadeemia teatrikunsti eriala XII lennu tudengite diplomilavastusena, ent veelgi olulisem, et seal on kaasa löönud ka kooli mitme muu eriala üliõpilased. See koostöö pole olnud lihtsalt vormitäide, kus – nagu tihtipeale selliste lavastuste puhul – on antud tulevastele kunstnikele, tantsijatele, valgus-, heli- ja videotehnikutele võimalus enne päristeatri maailma sukeldumist pisut kätt proovida. Selle lavastusega saadud kool ja praktika näitab, et kõik need elemendid on pandud paika ühe kunstilise eesmärgi nimel. Tulemuses on kõik komponendid tähtsad, seejuures pole aga näha traagelniite. Juba see on harva esinev väärtus.

Ei saa jätta ütlemata, Viljandi kultuuriakadeemia alguspäevil oli tähtis eesmärk just erialade seotus, et koolist ei väljuks mitte lihtsalt tantsijad, näitlejad, muusikud ja muude erialade meistrid, vaid neil oleks kaasa võtta ühtne maailmavaateline ja ka isikulise läheduse kogemus. Eesmärk polnud koolitada oma eriala interpreete-individualiste, vaid et oleks erisuguseid kunstilisi väljendusvahendeid tajuvaid ja valdavaid loomingulisi inimesi.

Tunnistan, et kui mõni aeg tagasi asuti kultuuriakadeemias multimeedia eriala viljelema, tundus selle vajalikkus mulle pehmelt öeldes kaheldav. „Primavera Paunveres“ tõestab aga veenvalt, et seegi eriala on asjakohane (ei jää pelgaks trikitamiseks) ning võib kunstilist tervikut igati rikastada. Pärast selle lavastusega saadud praktilist kogemust teavad usutavasti kõik sellega seotud tudengid, kuidas saavad erisugused kunstilised vahendid kaasa aidata terviku kujunemisele, samuti sedagi, mis on professionaalsus ja nõudlikkus tulemuse suhtes.

„Primavera Paunveres“ on valminud Viljandi kultuuriakadeemia teatrikunsti eriala XII lennu tudengite diplomilavastusena.

Heigo Teder

Etenduse alguses avaneb publikule rütmilise muusika foonil lava tagaseinal Botticelli suur ja kaunis maal „Primavera“, millele järgneb Lutsu- ja armastuseteemaline hoogne räpp. Vaataja kuuleb vaimukat müstifikatsiooni, kuidas Luts ja Stravinski Peterburis kohtusid ning käisid koos pitsat söömas – väidetavalt parimat pitsat kogu Vene impeeriumis. Pitsa nimi olnud „Primavera“ ning Luts kinnitanud: „Tõepoolest, väga hea pitsa.“

Botticelli maali asendab Kruusemendi tuntud filmi videoluuperiga korduv katkend koolipoisist, kes tuleb Paunvere kooli uksele kella helistama (luuperdatud filmikatkeid näeme ka edaspidi, need märgivad improvisatsiooniliste etüüdide algimpulssi). Filmifoonile, nagu ka Botticelli maalile, joonistuvad aga multimeedia abil tantsivad tänapäeva noored. Nii oligi vaatajale järgnenu mõistmiseks kõik võtmed kätte jagatud.

Selles lavastuses, nagu visuaalteatris üldse, pole mingit kindlat lugu, mida teatrisse tavaliselt vaatama tullakse, rääkimata psühholoogiast ja karakterite arengust. Kuigi sõnaline tekst on küll olemas, ei kasutata seda enamasti suhtlemiseks, vaid selleks, et fikseerida olulisi ajalisi või kohalisi punkte. Mulle tundub, et terminit „visuaalne teater“ mõistetakse liiga kitsalt. Lavastust „Primavera Paunveres“ iseloomustab ajalooliselt ja kultuuriliselt pidevalt muutuva konteksti, visuaalse, muusikalis-rütmilise ja plastilise (näitleja keha) komponendi ühistunnetus. Tekib terviklik kunstiline kujund, milles on nii kontekstil kui ka kõigil komponentidel oma osa.

Ent ka see jääks vaid kujundiloomeks iseeneses, kui puuduks kõike seda ühendav maailmavaateline tervik. Selline ühtsus ei saa mingil juhul olla deklaratiivne ja ratsionaalne, vaid peab lähtuma seda loova kunstniku fantaasiast, kusjuures vähem tähtis pole ka vaataja kujutlus, tema fantaasia. Iga detail käivitab assotsiatsioone, mis kõik rikastavad tervikut. Kui tervikut ei sünni, jäävadki alles vaid üksikelemendid ja igav trikitamine. Kui aga sünnib, moodustub väljendusvahendeid ühendav sild ja see haarab kaasa ka publiku, siis on kunstiline nauding mitmekordne.

Vältimatu on aga veel üks sellise kujundi tekkimise eeldus: esituse kõik komponendid peavad olema teostatud meisterlikult. Piisab, kui ka üks neist – olgu see muusika, valgus, video, näitlejamäng – või ka kogu kompositsiooniline ja sünkroonne tervik on algeline või käsitöölik, laguneb kujund hapra jääkristallina koost, muutudes iseenda karikatuuriks.

Lüüriline Botticelli maal, Stravinski, aga ka nüüdisheliloojate rütmid ning teatritudengite intensiivne ja kaasakiskuv väljenduslaad annavad Lutsu tegelastele, eeskätt Arno ja Teele suhetele rikastava ajaloolise perspektiivi ja tausta. Vastuolulised tunded, milles lahendusi leidmata kobavad Arno ja Teele, ühinevad renessansliku ilu, kaasakiskuva rütmi ning praeguste noorte inimeste energia ja maailmatunnetusega.

Kujunduselementidena on kasutatud vaid eri mõõdus kaste ja keppe. Kehalistest rütmidest hetkekski väljumata ehitavad tudengid kastidest vees hulpivaid jäätükke, lüpsiootel lehma, surnuaia riste jpm. Arno haiguse ajal muutuvad tema ja ema kujutluses kastidesse surutud tegelased elutuks ja kängitsetuks. Kujunduselemendiks on ka kepid. Käes žongleeritavatest keppidest moodustub kord Teelet ja Arnot ümbritsev mets, siis jälle ehitatakse neist puud ja sild. Ettevaatlikult ja tasakaalu otsides (kusjuures rütm ei kao hetkekski) ehitatakse vaid ühele tasakaalupunktile toetuv puu, mis märgib Arno mõtiskluste paika.

Lavastuse teises pooles ehitatav sild on aga juba hoopis rikkama tähendusmahuga. Jällegi on see kogu lava täitev keppidest moodustatud kaarsild ilma ühegi kinnituspunktita. Ehitamine ise on paras kunsttükk, mis nõuab keskendumist nagu jäätantsukava, kus pisimgi libastumine toob kaasa kukkumise. Valmib sild kultuuride, ajastute, maailmatunnetuste, näitlejate ja publiku vahel, sild, kuhu tõuseb oma kujutluses ka Arno, ometigi teisele poole jõudmata. Kogu seda tegevust saadab ja ka dikteerib pidev muusikaline ning noorte näitlejate tantsuline rütm.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming