Muusikaline mõtisklus kehakeeltel mängides

ANU RUUSMAA

Tallinna Tantsuteatri „Ikoonid. Rahmaninov“, koreograaf, lavastaja ja kunstnik Dmitri Harchenko, valguskujundaja Triin Hook. Esitavad Auli Lonks, Endro Roosimäe, Dmitri Harchenko ja Triin Hook. Esietendus 7. IV Kumu auditooriumis.

Sari „Ikoonid“ sai alguse 2014. aastal Tallinna Tantsuteatri ja Tallinna Filharmoonia ühisettevõtmisena, „Ikoonid. Rahmaninov“ on Tallinna Tantsuteatri esimene iseseisvalt produtseeritud lavastus. Seekord on laval taas koosseis, kes on inspireerinud Dmitri Harchenkot ka lavastuses „Ikoonid. Pärt“.

Lavastuse teljeks on Rahmaninovi muusika, mida esitavad peale professionaalse pianisti Auli Lonksu ka tantsijad Dmitri Harchenko ja Endro Roosimäe. Rahmaninovi muusika meeleolud on loovaks algeks nii helitaustale, liikumisele kui ka lava- ja valguskujundusele. See muusika on kantud tohutust vabadussoovist, elujanust ja tundliku inimese valust.

Läbi lavastuse kumab Rahmaninovi pöördeline elusaatus: maha tuli jätta kallis kodumaa, uus ja tundmatu andis aga tõuke eneseotsinguiks ja muutusteks. Pidev rahulolematus viib edasi, ent on teadmata, mida toovad valikud kaasa edaspidises elus. Publik peab avama vaid oma meeled ning leidma endas üles oskuse lugeda kehakeelt. Kui südamega mõelda ja mõistusega tunda, on nüüdistantsu kehakeel selge ja klaar ning avab inimloomuses uusi tahke. Samuti jääb lavastust vaadates igaühele võimalus leida oma kokkupuutepunkt teemaga, kuidas olla inimene.

Dmitri Harchenko ja Endro Roosimäe duetid on kui ühe inimese kaks poolt.

Rünno Lahesoo

Visuaalseteks piltideks laienevas kontsert-lavastuses on valgus ja liikumine ühtviisi võrdsel kohal. Etendajad liiguvad instrumentide vahel, sõrmitsedes kord klaveriklahve, kord valguspuldi nuppe. Avatud kaanega tiibklaver ja selle kõrval tuules lehviv valge puri on viide vabadusele ja tundmatusele. Esinejate pidev liikumine ja tegevuse vaheldumine loob pildi neljast inimesest, kes sulanduvad aeg-ajalt üheks või kaheks, siis lendavad jälle laiali, kandes endas erilaadset tunnetust, inimloomuse omadusi ja seisundeid. Lavastust varjutavad lein ja kaotusvalu, samuti tugev eksistentsiaalne vaatenurk: julgetakse otsida, olla oma tundelisuses suur, vaadata näkku surmale.

Auli Lonks pianistina on küps ja kirglik naine, kuid tantsijana imekaunis, õrn ja kergejalgne neiu. Eri meediumide kasutamine ühes kehas joonistab välja inimese mitmekülgse olemuse. Endro Roosimäe ja Dmitri Harchenko duetid on kui ühe inimese kaks poolt: kord domineerib üks, kord teine, poetakse ühte ja samasse mantlisse, siis jälle sellest välja. Harchenko nurgelisus ja kohati katkestatud liikumine jätkub Roosimäe kehastuses pehme ja voolava plastikana. Tavaliselt valguskunstniku rollis Triin Hook on tantsijana habras ja haavatav, ehmunud, kuid keskendunud.

Harchenko lavastus mõjub ja toimib tervikuna. Loovinimeste tee kulgeb ikka ja jälle läbi õnnestumiste, enam-vähem õnnestumiste ja ebaõnnestumiste. Julgus, jõud ja vajadus püsida loomise rajal on seekord andnud publikule õnnestunud lavastuse. Kui nüüdistantsu loojad, otsides omaenda kehakeelt, langevad tihtipeale teemavalikuga oma naba imetlemise lõksu, siis selles lavastuses nii ei ole. Koreograaf-lavastaja on tajunud maailma muusika suurkuju loomingu olemust. Lavastuses on konkreetseid kujundeid, aga ka inimese keerulise ja mitmetahulise olemuse imekaunist üldistamist, kus määravaks on tugev intuitiivne ja fataalne tunnetus. Sellistel igavikulistel teemadel on koreograaf-lavastaja Harchenko küps mõtisklema: inimene on tema käsituses ühtaegu midagi väga erilist ja mitte keegi, vaikusesse jääb aga lendlema vaid muusika hajuv kaja.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming