Nüganeni interkulturaalne ?Laulatus? Torunis

Andres Laasik

Gombrowiczi näidend on pähkel, millega võib kergelt hambad murda. Elmo Nüganeni ?Laulatus? pani kõnelema terve teatri-Poola. Henryk ? Slawomir Maciejewski, Isa ? Vladas Bagdonas, Mania ? Maria Kierzkowksa, Wladzio ? Tomasz Mycan. Jaroslaw Siwik

Witold Gombrowicz, ?Laulatus?. Lavastaja Elmo Nüganen, kunstnik Anna Sekula. Osades Vladas Bagdonas (külalisena), Slawomir Maciejevski, Jolanta Teska, Maria Kierzkowska jt. Esietendus Toruni Wilam Horzyca nimelises teatris 15. oktoobril.

Võõraste maade teatris lavastamine  kätkeb alati endas suurt ohtu. Alati tekib  küsimus: kas hingatakse sedasama vaimuõhku, mis lavale loodu publikule mõistetavaks teeb? Teatripraktikas on rohkesti näiteid, kus kaugelt tulnud külalise väljamõeldud tõde kõledalt lavale rippu jääb.  Elmo Nüganeni ?Laulatus? Torunis tõi esietendusel üsna alguses kergenduse. Õige pea tuli lavale Eimuntas Nekro?iuse lavastustest tuttav leedu näitleja Vladas Bagdonas ja täitis endaga heas mõttes lava. Ja  kui varsti kostis publiku seast naeruturtsatusi (see räägib tegelikult juba õige heast kontaktist), oli selge, et laval toimuv läheb vaatajale korda. Järelikult polegi Poola nii võõras ja kauge, kui Eestimaalt tulnud mees suudab poola kirjanduses ja ajaloos nii sügavate juurtega näitemängu laval toimima panna.

Eespool mainitud kahtlused ja ohud olid seekord olemas topelt. Oli ju teater ühe eesti ja ühe leedu mehe kutsunud tegema näitemängu, mis on nii poolalik kui poolalik olla saab. Kahekümnenda sajandi poola näitekirjanduse pärliks peetud Witold Gombrowiczi ?Laulatus? on pähkel, millega võib kergelt hambad murda ja mille juurde keegi naljalt enne hoogu võtmata ei asu. Sõjast naasva noore mehe lugu on nii põrgulikult mitmetähenduslik. Pärastsõjajärgse elu kokkuklapitamine ei lähe selles tükis lihtsamaks, vaid aina keerulisemaks ja ka tähenduste kihte tuleb tegevuse käigus üha juurde.

Õigupoolest oli ka ?Laulatuse? ja Elmo Nüganeni kooslus esmapilgul üllatus. Poeetiline, mänguline ja suuri tinglikkusi lubav näitemäng anti teha uusrealistlikku laadi viljelevale mehele, kelle töödes on näha võimsat kunstipüüdlust loogilisuse ja tõepära poole. Aga üllatusi pakkus ka laval nähtu. Näidendit, mida võib analüüsida ka kui deklaratsioonide jada, sai näha nüüd kui arenevate tegevuste rida. Kus näitemängu teemad ja vastandused nagu sõjas purukslöödud inimsaatused ja vägivalda sünnitav ühiskonnakorrastamise töö on niisamuti sees. Ja mis kõige huvitavam, kogu see näitemängu tegevuslik sirgekstõmbamine on toimunud teksti enda sisu ja vihjete najal.

Lavastaja ei ole kartnud, et argielulise tõepära hingus võiks loo poeesiat kahandada. Henryk tuleb sõber Wladzioga sõjast koju ja mis siis juhtub. See, mis juhtuks arvatavasti päris eluski: istutakse laua taha sööma. Aga mis seal söögilauas toimub?! Kuidas Isa mängiv Bagdonas sööb! Kuidas lihtsas ja argises tegevuses avaldub inimese olemus. Kuidas kujuneb märkamatult ja loogiliselt Isa ja Ema (Jolanta Teska) duett, mis avaldub sünkroonsetes liigutustes: peapööre või samm langeb ootamatult ja loomulikul viisil äkki kokku. See on näitlejaväljenduse keel, mis on tantsu piiri peal, sest liigutusel on iseseisev poeetiline tähendus; mis langeb tegelaskuju ja lavastuse märkide ritta. Need kaks inimest kannavad lavastuses midagi väga argiselt kodust ja samas igavikulist.

Just Vladas Bagdonas toob lavastusse põnevad väljendusvahendid. Esimese vaatuse alguses tassib ta erilisel moel lavale laua, mille pealt hiljem süüakse suppi. Argised tegevused, kuhu tasahilju sigineb sisse rituaalne tähendus, kust omakorda kasvavad välja sümbolid. Mis pakuvad rikkalikku äratundmist.

Kõik see tuletab meelde Eimuntas Nekro?iuse teatrit. Mitte et Nüganeni saaks Nekro?iuse plagieerimises süüdistada. Vastupidi, tuleb välja, et suure teatri suure kunsti keerdkäikudes on näitleja isikupära määr märksa suurem ja tähtsam kui arvatakse. Need Nekro?iuse-teatriks peetavad killud ?Laulatuses? on tegelikult Bagdonase suur rikkus, millel Nüganeni lavastajaanne laseb taas laval suureks saada ja edasi arendada, sest lauakandmise stseen saab uue pöörde finaalis, kus Bagdonase poolt lahti löödud kehakeele märkidega peavad tegelema juba teised näitlejad.

Õigupoolest pole ?Laulatuse? kujundimäng Nüganeni lavastuste kontekstis mingi kardinaalne pööre. Põnevat kehakeelt võis näha juba näiteks ?Kuritöö ja karistuse? peategelaste lavalolemises. ?Laulatus? on Nüganenile teistmoodi teater, mis on ta parimate tööde mõõtu.

Kuigi Gombrowiczi näitemängus on kohe olemas Henryk koos oma hamletlike küsimustega, ei ole Nüganeni lavastuses ta kohe algusest peale selle keskpunkt. Kuigi, Slawomir Maciejewski hamletlikud küsimised on lavastuses täiesti olemas. Toruni lavastuses toimub nihe, kus fookus läheb ühelt peategelaselt teisele: Isalt liigub lavastuse keskpunkt Henryki peale. Bagdonase tugev olemasolu laval  seab ta lavastuse esimeses osas tähelepanu keskmeks. Lisaks on selge ka rõhuasetus, et võim on majas veel selle mehe käes. Teises vaatuses olukord muutub. Ja kui kolmandas tuleb Henryk lavale nahkpükstes ja sätib ennast mõnusasti tooli lösakil istuma, saab selgeks, kes nüüd lava valitseb.

Ka Toruni kavalehel on tegelaste loetelus esikohal Henryk. Nii nagu see vist poola teatris varemgi korduvalt on olnud. Sest dramaturgilise tähenduse poolest on tegu rahvusliku Hamleti-looga, mille eestimaine vaste oleks vahest Prints Paul-Eerik Rummo ?Tuhkatriinumängus?. Huvitav on see, et Gombrowiczi näitemängus on esikohal hoopis Ignacy ehk siis Isa. Ja Nüganeni lavastuses on loodud tasakaal isade ja poegade vahel. Osalt on see kontseptuaalne tasakaal seotud näitlejavaliku realiteetidega: Bagdonase andega meest on võimatu teatrilaval ära peita ja teda on kasulik suureks mängida.

Muutub ka kujundikeel. Alguse mängulisest soojast huumorist liigub lavastus finaali kõledasse pateetikasse. Üksikud realistlikud detailid asenduvad lõhestatult rippuvate sammaste sümboolikaga. Koos peategelasega nihkub ka ?anr ning alguse ja lõpu teatrikeel erinevad üsna palju.

Toruni ?Laulatus? on huvitaval kombel interkulturaalne. Vladas Bagdonase poola keel pole lihtsalt välismaalase aktsendiga. Lavastuse kunstnik Anna Sekula, kelle perekond on pärit Lvivist, rääkis, et sellist laulvat poola keelt rääkisidki poolakad, kes elasid pärast Molotovi-Ribbentropi pakti Venemaale läinud aladel. Ja Leedu ei ole poolakatele tähenduseta maa. Näiteks Mickiewiczi ?Pan Tadeusz? algab lausega ?Leedu! Mu Isamaa!? ja see kontekst sobib kuidagi loomulikult ja arusaadavalt ka Ignacy tähendusega Nüganeni ?Laulatuses?.

Sinna poolalikku kunsti on endale leidnud loomuliku koha ka eestlase juurdlev vaim, soov ratsionaalsel (luterlikul) viisil selgitada inimeste ühiskonna masinavärgi toimimise saladusi. Peegeldada põlvkondliku võimuvahetuse kunstilist sisu. Mitte deklareerides, vaid sündmusi järjestades. Ja paistab, et see on sobinud, üldpilt on harmooniline. Nii nagu on lavastuse muusikas kõrvuti eestlase Arvo Pärdi ja poolaka Fryderyk Chopini muusika, mõlemal on öelda oma mõtlik sõnum, mis peegeldas lavastuse tegelaste sisemaailma. 

Toruni teater on hea näitetrupiga küllalt elus provintsiteater. Imetlusväärne on aga see, et seal osatakse välismaiseid kontakte väärt moel ära kasutada. Üks eestlane ja üks leedulane on seal teinud töö, mis kajab kaugemalgi kui Torunis ? ?Laulatusest? rääkis suurelt terve teatri-Poola. Teisalt on selle taga ka julgus riskida ja võtta vastu kunstilisi väljakutseid. Iseenesest tubli Toruni trupp pingutab ning püüab viia ellu seda, mida Nüganen ja Bagdonas ees veavad. Väga paljus see õnnestubki. ?Laulatuses? on tunda koostegemise tahet. Kokkulepet, mis teeb võimalikuks suure kunsti.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming