Nähtamatu õnnelik lõpp?

PILLE-RIIN PURJE

Üks tõhusaid abivahendeid näib olevat õnneliku lõpu kahtluse alla seadmine, sest see sisendab lootust. Jim Jacobsi ja Warren Casey ?Grease?. Lavastaja Andres Dvinjaninov, Eesti Nukuteatri muusikal Linnahallis.

Alan Ayckbourni ?Mänguplaan?. Lavastaja Raimo Pass, Vanalinnastuudio.

Roland Topori ?Talv laua all?. Lavastaja Üllar Saaremäe, Rakvere teater.

Urmas Vadi ?Kohtume trompetis!?. Lavastaja Urmas Vadi, VAT-teater. 

?Mänguplaan?. Sorrel Saxon ? Marta Vaarik.VANALINNASTUUDIO

?Kas lõpp on õnnelik?? uuris mu kolleegi 13aastane tütar enne noortemuusikali ?Grease? vaatamist. See küsimus tegi rahutuks. Viimasel ajal olen teatris alatihti õnneliku lõpu üle mõtisklenud.

?Grease?i? esietendus jättis igati hea mulje: vaimukas, tulvil elutervet huumorit ja meeletut energiat, mida kiirgas isegi Linnahalli viimsesse ritta. Ometi jäi vinge finaal häirivalt kripeldama. ?Värin käis mul üle selja?, nii hirmlihtsalt saabus kohustuslik happy end: Sandy (Liisi Koikson) salgas maha oma loomuse, etendas bravuurikat vampi, sõna otseses mõttes tallas unelmate poisi jalge alla? Ja Danny (Priit Võigemast) oli seeüle õnnelik?! Küsisin endalt, teadagi kohatu naiivse tõsimeelsusega: kas tõesti on ainus võimalus omaks võtta massi mentaliteet, hingele vastumeelsed mängureeglid? Teismelise eas vist ongi? Kuigi Rizzo, kelle jõuline elukreedolaul Sandy välja koolitas, näis laval koolikaaslastest vanem ? Evelin Pang mängis Rizzot nii, et tema tuleviku ja siseilma pärast mure tärkas.

Kui 13aastane Mirjam oli ?Grease?i? ära näinud, arvas tema, et lõpp oli normaalne, just nii peabki. Teda häiris aktiivselt hoopis algus, hallid vanainimesed proloogis 45 aastat hiljem. (Kultusfilmis ?Grease? ei vananeta, nooruse karussell tiirleb igavesti.) Jah, saalist lavaareenile imbuvad vilistlased olid kui karm vihje hallile massile, argielu lohutule rutiinile. Paarid tulid küll koos, ent lähiplaanis võis märgata sarkastilisi nüansikesi. Kenickie (Veikko Täär) tuigerdas padujoodikuna, tülpinud Rizzo hoidis meest kraedpidi püsti. Elu- ja ilukoolis jänni jäänud Frenchy (Ingrid Isotamm) rügas koristajana. Nohik Eugene (Taavi Tõnisson) oli edukas poliitik.

Teist korda ?Grease?i? vaadates taipasin, et lõpp võiks tähendada kompleksivaba elurõõmu, võrdsete ?vastaste? süü(dima)tuid mänge. ?Grease?i? sisuline tuum ongi lavastaja Andres Dvinjaninovi ja näitlejate heas mõttes täiskasvanulik suhe materjali, humoorikas-irooniline distantsitunnetus, mis eriti ilmne võrdluses ?Riskiga?. Halliks massiks muundumise vastu ollakse igal juhul. Täiskasvanuks saamine ei tähenda nõmerutiinile alistumist, vaid eneseusaldust, südametarkuse järgi elamist.

Mängufilmis ?Täna öösel me ei maga? näpistab Älis (Carmen Kass) Kristoferi käeselga, ise väidab: ?Valu jääb hästi meelde.? Kristofer (Priit Võigemast) aga silitab naise pead ja küsib: ?Kas see läheb meelest ära?? Älis ei söanda hellust vastu võtta, piirdub maneerliku koketse repliigiga: ?Ai!? Kumb käitub nagu täiskasvanu? Võigemasti hoolivalt mängitud Kristofer on sama näitleja muheda huumoriga loodud muusikali-Dannyst elutargem, vaistlikult ja veendunult. Tema on seda usku, et headus jätab hinge püsiva jälje. Älis ilmselt viskub peagi ööklubimelusse uut ?meeldejäävat valu? otsima. Filmi finaalidialoogis haihtus vähimgi happy end?i võimalus.

Vanalinnastuudio komöödias ?Mänguplaan? püüab 16aastane Sorrel Saxon (Marta Vaarik) kohaneda ?täiskasvanute? mängureeglitega: et ema ja enda elujärge parandada, pakub söakas pliks Internetis intiimteenust. Kliendiks satub leskmees Leo (Raivo Rüütli sümpaatne roll), kes otsib inimlikku lähedust, mõistvat kuulajat ? selles valdkonnas on Sorrel veel saamatum kui prostituuti etendades. Raimo Passi lavastus teeb panuse Marta Vaariku eakaaslusele ta rolliga, aga see polegi väga hiilgav idee: peategelasel jäi vajaka nii lava- kui elukogemusest. Tundsin saalis puudust kõrvalpilgust, mis lisaks ?Mänguplaani? teise plaani, huumori ja nukruse targa tasakaalu. Ayckbourni näidendi irooniline puänt aga paneb mõtlema kõik-müügiks-mentaliteedi üle, toonitab kõmumaailmas vohavat teismeliste arengutaset. Muide, veider kokkusattumus: Vanalinnastuudio repertuaaris on mitu frustratsioonis tütart?

Avaramaks teemaks näikse üldse kujunevat lapseohtu tegelane laval, ühtaegu eba- ja varaküps noor hing. Ka tõsisügavates lavastustes. Näiteks eredad, pingsa sisemaailmaga rollid: Harriet Toompere Tiiu (Madis Kõivu ? Priit Pedajase ?Finis nihili? Draamateatris); Erni Kase Krassotkin (Rozovi/Dostojevski ? Kaarin Raidi ?Vend Aljo?a? Ugalas).

Rahutukstegev küsimus õnnelikust lõpust on kummitama jäänud ka neis näidendeis ja lavastustes, kus tähtis kujutluslik mõõde, mänguline väljamurd tüütust reaalsusest.

Kütkestav, meie teatripildis üpris iselaadne fantaasiamäng on Roland Topori ?Talv laua all? ? Üllar Saaremäe lavastus Rakvere teatris. Saaremäe on lavastajana olnud n.-ö. programmiline romantik (?Kolm päeva parun von Münchhauseni elust?, ?Don Quijote?, ?Hernani?). Rünno Saaremäe ?Jaanitule? lavastamine avas Üllar Saaremäe kontrastitaju, absurdinärvi, erksavärvilise illusioonituse. ?Talv laua all? mõjub kui romantika ja absurdi mänglev süntees, sekka pillutud torkivaid pilkeraheteri.

Tegelaste musikaalses kvintetis toimib muinasjutulik hea ? paha süsteem. Esimese, helge vaatuse teljeks jääb kavala ning isetu plikatirtsusarmiga Florence?i (Anneli Rahkema) ja tema laua all elava üürilise, lahke ujeda Dragomiri (Margus Stalte) sulnis igatsusflirt. Teises, rabedamas vaatuses üritavad end kehtestada ?mõistlike? elureeglite järgi paindunud karikatuurtüübid ehk ?täiskasvanud?: marionetlik Raimonde (Kersti Tombak) ja mefistolik Marc Thyl (Heilo Aadla). Kahe leeri vahel uitab ja hullab ja uudistab ilmaelu lahe sell Gritzka (Peeter Rästas), kel vist varuks happy end?i võtmed.

Lavastuse kujutlustasandit, õnnetunde ja kurjuse suhtelisust, rõhutab varjuteater. Mis on elus tõeline, mis varjukõnd? Lõpp mõjub nagu muinasjutt, selle uskumine sõltub puhtalt vaataja headuseusaldusest.

Kujuteldava ja argise vastandus on keskne Urmas Vadi fantasmagoorilises komöödias ?Kohtume trompetis!?, mille autor ise VAT-teatris lavastas. Eakad õeksed Ludmilla ja Adeele (Ines Aru ja Silvia Laidla) panid vanadekodust plehku. (Muide, nad elavad kanakuudis ja söövad mune ? menüü, mis eesti näitekirjanduses viitab tingimata Enn Vetemaa ?Püha Susanna? Anne-Maile ehk ürgnaiselikule lihtsameelsuse ja kavaluse kombinatsioonile!) Nendega viibib alati koos kolmas, nähtamatu õde Eliisabet. Kus ta tegelikult on, me teada ei saa, võib-olla ta suri noorena?

Saladusküllaseks võtmetegelaseks osutub senjoor Hansen, keda peene tragikoomikaga mängib Andrus Vaarik ? üdini nauditav, väljendusrikas nullstiililine lavaelu! Senjoor Hansen märkab Eliisabetti otsekohe. Üks arvustaja päris, ons Hansen Benno või Leopold; mu meelest peab ta olema Anton ? kes teine suudaks nii vabalt vaadelda nähtamatut naist? Ka Hansen ise on ümbruse jaoks nähtamatuks, ?hõredaks? muundunud. Ta palub end käeseljast näpistada, mitte valuihaluses, vaid et saada kinnitust: ometi kord suhtlen päriselt. Vaariku kummastatud osalahenduse sisse annaks kujutleda pinterlikke varjundeid (?Sünnipäevapeo? Stanley kontserdiluulud.) Aga peamine on Hanseni tugev ja habras veendumus, et kui ikka usud ja tahad ja süvened ja sisse elad, saavadki kujutelmad tõeks.

Lavastuse lõpupoole muutub ?päriselt? olemise piir üha suhtelisemaks. Nähtamatud sugulashinged lahustuvad õhus. Õed ei näe enam Eliisabetti, jäävad üle hulga aja reaalsusega silmitsi. Nad otsustavad elada vitaalselt, rõõmuga. Ines Aru ja Silvia Laidla mängivad õekeste valiku elujulgeks, ent ka veidi nukraks. Tibuudemeis inglitiivad tegelaste õlul võivad tähendada nii lennulootust kui surma liginemist, mis küllap ongi üks-ja-seesama. Vadi näidendi teeb sümpaatseks autori humoorikas empaatia nii fantaasiasse haihtujate kui reaalsuses avasilmi toimetulijate suhtes.

Kes küll teaks, kumb on üksildasem ja kumb terviklikum, kumb lapsikum ja kumb täiskasvanum, kas kujutelmadest vabanenud ?eluline? inimhing või igavene ?eluvõõras? unistaja? Oma põhiloomust pole voli ise valida. Aga kaitsta küll. Teater võib selles abiks olla. Üks tõhusaid abivahendeid näikse olevat õnneliku lõppu kahtluse alla seadmine, sest see sisendab lootust.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming