Nõukogude impeeriumi lagunemine pole kaasa toonud teatri elavnemist provintsis

Maris Johannes

Adolf Šapiro: Venemaa jookseb talentidest tühjaks, kõik kogunevad pealinnadesse.

Teatrifestival “Kuldne mask” pakub parimat vene teatrit Moskva publikule. Ekspertide ring on lavastused välja valinud ja  žüriile hinnata andnud. Muusikalavastusi vaatab üks žürii ja draamalavastusi teine. Seekordne “Kuldse maski” draamažürii esimees oli Eesti sõber Adolf Šapiro ja intervjuus ongi keskendutud draamažanrile.  Eraldi  hinnati  nii draama suurvorme kui väikese saali lavastusi, samuti nukuteatri töid ja eksperimentaallavastusi.

 Seekordsel “Kuldsel maskil”, mis toimus märtsis ja aprillis, anti välja kaks auhinda  parimale lavastusele (nii suur- kui väikevorm), kuulutati välja  parim draamalavastaja, mees- ja naisnäitleja ning kunstnik, lisaks üks novaatoripreemia, kolm nukuteatri auhinda  ja kaks žürii eripreemiat.

 

Kuldsemast kuldne mees Moskva teatris on täna Sergei Ženovatš. Parima lavastaja Kuldne Mask kuulub talle, sest see lavastaja võttis festivalilt täispanga: parim suurvorm, Molière’i “Ebahaige”  Moskva Väikeses teatris, parim väikevorm, Nikolai Leskovi “Hääbuv suguvõsa” Moskva Teatrikunsti Stuudios.  Kas üks lavastaja on teistest peajagu üle?

Adolf Šapiro: Niimoodi jagati seekord kaardid. Sel aastal oli mitmeid väga tugevaid suure saali lavastusi: Sergei Ženovatši tööde kõrval ka Lev Dodini “Kuningas Lear”, Kama Ginkase Dostojevski-aineline “Totter poeem”, Henrietta Janovskaja “Tramm nimega Iha”. Konkurents oli tihe ja kõik ootasid Dodini võitu. Aga salajane hääletamine tegi oma töö  ja nii võitiski ühe häälega Ženovatši “Ebahaige”. Siin on palju juhuslikku nagu kaardimängus.

Samas on väikese lava parim lavastus “Hääbuv suguvõsa” märgiline nii Ženovatši kui Vene teatrielu seisukohalt. Seal mängivad tema õpilased ja sellest trupist on välja kasvanud uus teater, millele praegu ehitatakse oma maja. Vaatajat võlub noorte andekate näitlejate hea ansamblimäng. Seda kirjanduslikku materjali on teatris harva kasutatud, tegemist on instseneeringuga. Lisaks ühtsele mängulaadile ja ebatraditsioonilisele vormile on lavastuses tunda Ženovatši peent tekstilugemise oskust. Nii et kahtlemata üks tugevamaid tükke väikesel laval. Kui üks mees on juba teinud nii suure kui ka väikese saali parima lavastuse, järelikult ta ongi parim lavastaja ning diplomaatilistel kaalutlustel pole mõtet parima lavastaja tiitlit kellelegi teisele anda.

Kes domineerib vene teatripildis, lavastaja või näitleja?

Hea lavastus sünnib lavastaja ja näitlejate koostöös,  ei mingit domineerimist. Sel aastal oli ülisuur konkurss parima meesrolli tiitlile. Väga tähendusrikka rolli tegid nii Pjotr Semak (“Kuningas Leari” nimiosa Peterburi Euroopa teatris)  kui Jevgeni Mironov (Porfiri lavastuses “Golovljovid” Moskva Kunstiteatris), samuti Aleksandr Abdulov (McMurphy roll “Lendas üle käopesa” Moskva Lenkomis) ja Vassili Botškarjov (Argan lavastuses “Ebahaige” Moskva Väikeses teatris). Oli raske valida. Nii sai Kuldse Maski Jevgeni Mironov ja žürii eripreemia läks Leari eest Pjotr Semakile, kelle rolli oli lihtsalt võimatu ära märkimata jätta. Naiste osas oli konkurents hõredam, Kuldse Maski laureaadiks sai Marina Mironova (Phaidra roll Žoldaki samanimelises lavastuses). Žürii eripreemiad on minu arvates võrdväärsed teiste “Kuldse maski” auhindadega. Nii tõstsime esile ka 24aastast Maria Šašlovat (“Hääbuv suguvõsa”). Kuidas sa ikka annad debütandile Kuldse Maski, kui nii palju väärikaid kogemustega naisi on ootel, küll noortel tuleb oma aeg – mulle ei meeldi see mõttelaad, ka noor anne vajab tunnustamist.

 

Kas festival “Kuldne mask” on ennast õigustanud, elavdab see oodatud  määral vene teatrielu?

Mulle isiklikult ei meeldi võistlus kunstis, korraldaksin hoopis paremate vene lavastuste festivali ilma žüriita ja annaksin kõigile nominentidele Kuldse Maski, nad on ju Vene teatri parimad. Aga meeldivad inimestele need edetabelid ja võistlused ameeriklaste Oscarist alates.

Festivalil on oma kasutegur, paari nädala jooksul näeme ära tugevamad lavastused ja sellega seoses on ilmnenud mitu tendentsi. Positiivne on see, et leidub nii häid lavastusi kui rolle. Aga, mis teeb ärevaks, enamik lavastusi on kas Moskvast või Peterburist. Nõukogude Liidu lagunemine ei ole kaasa toonud  provintsi elavnemist, vaid otse vastupidi, Venemaa jookseb talentidest tühjaks, kõik kogunevad pealinnadesse. Nii et seda, mis on juhtunud Ameerikas ja Euroopas, kus majanduslik tõus on soosinud kultuuri detsentraliseerimist, Vene kontekstis pole. Ja see teeb ärevaks. Muusikalavastuste osas on küll geograafiline palett laiem.

Teine ebameeldivus: “Kuldse maski” lavastustest ainult kaks tuginesid  kaasaegsele tekstile ja ainult üks neist puudutas tänapäeva. Kas pole näidendeid või on teatrid laisad neid hankima? Kahtlustan viimast. Klassikat lavastatakse põhjusel, et tänased poliitilised ja sotsiaalsed küsimused on pressis ja televisioonis jõuliselt kajastatud. Teatrilt ootab vaataja igavikulisemat ja kõrgemat  maailma peegeldust. Selles on repertuaari väärtus, aga samas ka puudujääk. Tegelikult on nende klassikalavastuste ajal saalid publikust pungil.  Ja mitte ainult “Kuldsel maskil”. Kui tulete Moskvasse, on ikka raske piletit saada. Järelikult on publikule klassikat vaja. Samas on vähe eksperimentaallavastusi, neid oleks festivalile küll rohkem oodanud.

 

Meie nägime mitmeid eksperimente, mis jäid oma tõeotsimise teel suhteliselt naiivsele tasemele.

Kas Žoldaki “Phaidrat” võib pidada lihtsameelseks lavastuseks? (Kindlasti mitte, olen Šapiroga päri, aga viimane ei konkureerinud ka eksperimentaallavastuste reas – M. J. ) Mulle meeldib Dmitri Krõmov, Tallinna vaatajalegi “Talveöö unenäost” tuttav teatritegija lavastusega “Söör Vantes. Donki Hot”. Kahjuks puudub festivali galeriist Anatoli Vassiljevi “Don Juani” lavastus. Vassiljev ei soovinud seda lavastust festivalil mängida, põhjuseks Vene valitsejate jõhker suhtumine Vassiljevisse. Just äsja, 5. aprillil oli Vassiljevil esietendus Pariisis. Aga “Kuldset maski” ta otsustas boikoteerida. Festivalile oli see suur kaotus, palusin teda isiklikult, aga ta keeldus ja ma saan temast suurepäraselt aru.

 

Milline festivalil esile tõusnud lavastus võiks huvi pakkuda Eesti vaatajale? Sügisel on oodata “Kuldse maski”  egiidi all Vene teatrite  külalisetendusi Eestis

Ausalt soovitaksin kohe kõiki. Nii Lev Dodini “Leari” kui Kama Ginkase Dostojevski-ainelist lavastust kui ka Sergei Ženovatši “Hääbuvat suguvõsa” – kõiki neid võiks näha ka Eesti publik.

 

Millal te ise Eestisse tulete?

Arvatavasti mai lõpus. Rääkisin just telefonitsi Elmo Nüganeniga. Järgmiseks kevadeks tahaksin välja tuua uue lavastuse Linnateatris, nii et mai lõpus peame ära otsustama, millise näidendi või kirjandusliku materjaliga tööle hakkan. Igatsen Tallinna järele väga.

 

Küsinud Maris Johannes  

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming