Näitlejateta ja tarbimatu vaatajateater

Rait Avestik

Teatris on järjest raskem vaatajat üllatada, pakkuda uusi kogemusi, seega peab vaataja end ise üllatama. XII rahvusvaheline teatrifestival „Baltoscandal” 4. – 7. VII Rakveres. Nelja juulipäeva kestel nägi sealses linnaruumis ja lavadel 18 lavastust, performance’it ja installatsiooni tänapäeva etenduskunstnikelt üle maailma. Ei saa salata, et „Baltoscandalitel” nähtu põhjal esile kerkinud küsimused – küsimused üldiselt ja igas mõttes ning suuresti ikka enda ümber – on mul kumuleerunud igapäeva(teatri)elus ka vastusteks. Loomulikult ei ole „Baltoscandal” kaugeltki ainuke koht või sündmus, mis tekitab fooni tava- ja harjumuspärasele – olgu selleks siis teatri või millegi muuga seotud olulised tõekspidamised –, aga festivalil kogetava „tavatu” kontsentratsioon on lihtsalt nii kõrge ning sellele annab olulise aktsendi toimumiskoht, mis on oma ja siinsamas. „Baltoscandal” on eelkõige kogemuste festival, otsest peaparandust, meelelahutust ja kokkupanekut ei maksa sealt ilmselt edaspidigi oodata. Millisel viisil muutub või on muutunud „Baltoscandalil” nähtu n-ö kasumlikuks (mitte et reaalselt festivalil viibitud aeg oleks maha visatud), seda on keeruline mõõta. Ent just see, mingis mõttes kunstlikult tekitatud eemalt vaatamise kogemus on eelkõige kohalikule teatrile võib-olla käegakatsutavaim kasu, sest kui kogemus õnnestub teadmiseks või lausa tarkuseks konverteerida ning luua sellega või selle abil omakorda midagi olulist või püsivat, pole kogemuste kogumisele kulunud aeg (mida jääb järjest vähemaks) raisatud, vaid kasutatud.

Küllaltki kindlapiirilise seltskonna minek ikka ja jälle „Baltoscandalile” pole muidugi põhjustatud pragmatismist. Vaevalt, et see on ka mingi palverännak, kuigi kujunemisjärgus inimesele ei tee halba ka sellise suhtumisega Rakverre minek. Ent „Baltoscandalite” jooksul on painavate küsimuste „miks nad seda teevad?” ja „mis neid ajendas?” kõrval muutunud veel painavamaks küsimus „mida mina siin teen?”, kusjuures see „siin” ei tähista ainult mu istekohta etendusel. Ja kuna „Baltoscandalil” kogetud kunsti ei saa tarbida lõdvalt ja muuseas, siis on need üles kerkinud küsimused pigem rikastavad, edasiviivad, mitte osatavad või küünilised. Kõige selle taustal ei tohi siiski unustada, et „Baltoscandalil” nähtu on ühe inimese valik ning selle valiku rõhutatud subjektiivsust on rõhutanud ka festivali kuraator Priit Raud (kes on olnud selles ametis viimasel viiel korral) ise. Seega tuleks vähem pühendunut rahustada, et Rakveres nähtu ei ole läbilõige maailmateatri (kuhu ka meie kohalik teater täieõiguslikult kuulub) suundumustest, vaid väike ja isegi spetsiifiline osa maailmas tehtavatest etenduskunstidest.

Laias laastus ja põhilises ei erinenud tänavune „Baltoscandal” varasemaist kuigi kardinaalselt, kui mõningane koomaletõmbumus ja säästlikkus (või askeetlikkus) ning esinejate nimed välja arvata. Tõmmates lihtsuse mõttes siinse teksti piires nüüdisteatri ja „Baltoscandali” vahele võrdusmärgi ning keskendudes sellesuvisele, XII-le„Baltoscandalile”, on nüüdisteatri üheks oluliseks märksõnaks „publik”, täpsemini vaatajad („publik” oma umbisikulisusega ei tundu päris täpne). Iseenesest on see „avastus” ju naeruväärne, sest juba emapiimaga on meis teadmine, et tammugu too seal palju tahes, kui keegi teda ei vaata, pole ka teatrit. Need on küll piirsituatsioonid, kuid näiteks suurema osa meie realavastusi saaks ära mängida ka publikuta, ilma et lavastus kohe laiali laguneks, ilma et skeem muutuks. Kui näitleja- ja lookeskses teatris istub publik meisterliku esituse korral ikkagi lavaltoimuva lõa otsas, siis „Baltoscandali” näitel toimib nüüdisteater suuresti vastupidiselt. Suurem osa „Baltoscandali” etendusi poleks ilma vaatajateta teoks saanudki, ja seda sõna otseses mõttes, sest vaataja möödapääsmatu partnerina, etenduse käivitajana oli n-ö stsenaariumisse sisse kirjutatud. Kuigi vaatajad laenasid etendajatele riided (mis muutusid kostüümideks – Laura Kalauzi ja Martin Schicki lavastus „CMMN SNS PRJCT”), osalesid reaalsetel oksjonitel või materiaalsete hüvede saamisel-vahetamisel (Kalauzi ja Schicki juba mainitud lavastus, Random Screami ja Davis Freemani „7 Promises” („7 lubadust”), Ivo Dimchevi „Lili Handel”, Juha Valkeapää ja Taito Hoffréni „10 Journeys to a Place Where Nothing Happens” („10 reisi kohta, kus midagi ei toimu”)), ei tekkinud siiski väga jalustrabavaid semiootilisi rägastikke. Pigem olid need koosolemised, kus pinged ja piirid lava ja saali vahel hajumas. Kes õigupoolest vaatab keda – kas vaataja näitajat või näitaja vaatajat? Tähtsaks saab mina-positsioon nii laval kui ka saalis.

Kui läheneda „Baltoscandalile” veel pragmaatiliselt, siis on see olnud väsitav, ent ka kosutav vaatajatreening. See ei ole laisa vaataja festival, seda enam, et sellel aastal oli taas tagasi „vana hea” sõnateater. Eelduseks on pingutus vastuvõtuks, enda käivitamiseks, keskendumiseks. Ka virkus, tarkus ja osalushimu, mistõttu päris kõik ülesastumised ei tundunudki pööraselt põnevatena. Nüüdisteatri vaatajal tuleb tegeleda lõputu tõlgendamisega: lavastus-etendus ise, sina etendusel-koosviibimisel, ruumis, festivalil, siin, homme jne. Teistmoodi pole võimalik või õigemini mõtet olla „Baltoscandali” etendustel täisväärtuslik osaleja. Postdramaatilise teatri vaataja tulebki teatrisse selleks, et mõelda omi ja vahest üllatavaid mõtteid, kahelda ja küsida, asetada end uude konteksti. Järjest raskem on vaatajat üllatada, pakkuda uusi kogemusi, seega peab vaataja end ise üllatama. Nii, nagu kõik vahetub või vahetatakse järjest kiiremini välja, nii vajab ka kogemusteteater pidevalt uut publikut.

Ilmselt saab teater kokkusaamise kohana järjest olulisemaks, muutub paigaks, kus on aega ja päris inimesed. Tänavuse festivali üheks ehedamaks näiteks selles kontekstis olid Juha Valkeapää ja Taito Hoffrén, kes põhimõtteliselt veetsid koos pealtvaatajatega aega, pakkudes alustuseks pannkooke, kohvi ja teed, ning etenduse käigus meenutati avalikult, kuidas neil üldiselt on läinud. Vaadata ja kuulata polnud harjumuspärase teatri mõttes midagi, küll aga kogeda koos viibimist, mõlgutada omi mõtteid, mis telgist väljudes suunaksid sind paremaks inimeseks saamise suunas. Kulutad oma aega, et tulla koosviibimisele, et saada aega.

Kes olid aga tol hetkel Juha ja Taito? See küsimus, kes on „laval”, kas näitlejad, tegelased või nad ise, kujunes ilmselt paljudele (eelkõige teatriuurijatele) festivali üheks peaküsimuseks. Esinejad astusid vaatajate ette enamasti iseendana (nii palju, kui see oli võimalik), puudus fiktsionaalne maailm ning seega nende tegevus algas ja lõppes reeglina sealsamas ruumis. Ehk siis etendusel kogetu ei saada mind tegelikult just väga kaua ega sügavalt. Kes olid briti rühmituse Forced Entertainment kaks esinejat lavastuses „Tomorrow’s Parties” („Homsed peod”), kes seisid liikumatult pea tühjal laval, rääkides publikule utoopilistest ja vähem utoopilistest võimalustest tulevikus? Sama rühmituse lavastuses „Quizoola!“ oli aga koos viibimine ja kuulamine juba omaette eesmärk: kuue tunni vältel paisati vaatajateni, kes võisid saalist lahkuda ja tagasi tulla üsna suvalisel ajal, küsimuste-vastuste massiiv. Ilmselt realiseerub see lavastus efektiivseimalt eelkõige neis, kes kõik kuus tundi koosviibimisel püsivad: nii tõuseksid aeg, koos olemine ning küsimused ja vastused mingi üldistuseni.

Viitamine „vanale heale” tekstiteatrile on muidugi utreering. Nagu võis kogeda, ei ole tekst pelgalt või üldse enam dialoog, see pole ka otsene kõne vaatajaga. Esitaja kõnest on saanud eesmärk omaette, see on kui sein, mis tuleb publikule peale ja sellega tuleb justkui võidelda. Aga seda ei tohi hävitada, vaid sellest tuleb läbi tulla, üle saada. Üks jõulisemaid sellise olukorra loojaid oli belglane Pieter De Buysser lavastusega „Book Burning” („Raamatupõletamine”). Ka laval toimus justkui võitlus: ühel pool De Buysser oma mitte kergelt hoomatava tekstilaviiniga, teisal kunstnik Hans Op De Beecki loodud kirst või kummut – inseneriime, millest esineja kiskus välja kogu maailma. Üksteist täiendati, aga loodi ka kontrast visuaalse ja auditiivse vahel.

Enim vastakaid arvamusi pälvis jaapani lavastaja Toshiki Okada ja trupi chelfitsch „Current Location” („Praegune asukoht”) – mitmete arvates festivali põnevaim lavastus, paljude arvates aga ei pääseks see meie kooliteatrite festivalil eelvoorust edasi. Mõistulugu maakera ja -ilma globaalsest olukorrast esitati tiheda tekstina, mis siiski tänu efektiivselt doseeritud pausidele ei mõjunud seinana. Mingi kohviku- või klassilaadses ruumis, pigem taustal, esitasid jaapanlannad kordamööda oma dialooge, nagu vastates õppetükke koolis klassi ees. Ja seda nii nulltasandil, justkui oleksid lavale tõugatud suvalised inimesed tänavalt, justkui kartes, et liigne „ilmekus” või hääle tõstmine häiriks vaatajaid. Need jaapani naised ei võtnud laval ruumi, ammugi mitte saalis – ja seda nii kehaliselt kui ka vaimselt. Ning ilmselt tänu sellele oli vaatajal rohkem aega ja ruumi tegeleda etteantud või endale võetud ülesandega. Kui mängitud oleks tõrvikute valgel, oleks tegemist igas mõttes energiasäästliku lavastusega.

Kui jaapanlased tegid võimalikult vähe, et mitte võltsina mõjuda, siis hollandi teatri Schwalbe kaheksa etendajat lavastuses „Schwalbe Cheats” („Schwalbe petab”) tegid väga palju, et olla aus. Vaatamata sellele, et lavastuse pealkiri räägib petistest, näitas Schwalbe väga lihtsalt, kuid seda võimsamalt, milline on ausus, reaalsus laval. Mis on „mängult” ja „päriselt” vahe või vahel. Kahe võistkonna eesmärk oli üksteiselt sõna otseses mõttes riided seljast rebida – ja seda ka tehti. Kuigi see füüsiline või materiaalne „päris”-aste oli suur – riided rebenesid päriselt, higi voolas päriselt, väsiti päriselt, löödi üksteist valusalt päriselt, on siiski võimalik, et emotsionaalselt, sisemiselt siiski peteti – ei löödud põhjusega, ei saadud vihaseks jne.

„Mis ajendil midagi või selliselt teha?” on retooriline küsimus bulgaaria kunstnikule Ivo Dimchevile, kes oma õudusestraadilavastuses „Lili Handel” võis paista ühekorraga nii ilus kui ka rõve. Dimchev toob lavale keha (enda keha, kuid ta ei ole seal tema ise) ja kisub selle veel rohkem alasti, kui alasti saab olla. Kuna näeme keha, mitte laipa, siis kisub ta laiali ka mingid mentaalsed tasandid, mis käivad kehaga paratamatult kaasas, kui see veel käib. Sisuliselt ei ole tema tegelases Lili Handelis midagi uut: monstrumeid, kes janunevad armastuse ja inimliku tähelepanu järele, tunneme kirjandusest mitmeid.

Kui Dimchev oma kehalisuse, vere müümise ja vaatajalt enda inspireerimise nõudega viis ikkagi inimtegevuse mõtestamise küsimustele, oma tõekspidamistes kahtlemisele või neile hoopis kinnituste leidmisele, siis soomlase Hans Rosenströmi „Mikado” tõukas vaataja, õigemini kogeja neile samadele radadele, kuid kardinaalselt teisiti. Ma ei tea, kuidas see võimalik oli, kuid seda, et „Mikado” on Ingmar Bergmani 1972. aastal valminud filmi „Sosinad ja karjed” ühel stseenil põhinev heliinstallatsioon, sain teada või teadvustasin alles pärast neljaminutilist „etendust”. Tühja hämarasse ruumi sisenedes saad üsna pea aru, et sul tuleb siseneda ka järgmisse ruumi, istuda laua taha, millel peegel, ja panna pähe laua kohal rippuvad kõrvaklapid. Ruum hämardub veelgi ja kohe kuuled oma selja taga samme, samas peeglist kedagi ei paista, aga selja taha vaadata ka nagu ei julge. Oled justkui iseenda vang. Kuigi varsti jõuad tõele jälile ning sinuga rääkiv ja peeglisse vaatama sundiv isik on Toomas Suumani turvalise häälega, koged siiski kummalist avalikku üksiolekut ning seisvat aega. Kes ma olin sellel hetkel seal? Olin ma vaatajana mina ise, olin vaatajana keegi teine või olin hoopis laval ja seega küllaltki keegi teine? Kui nüüdisteatris saab hakkama ilma professionaalsete näitlejateta, kui saab hakkama lausa näitlejateta, kas siis selline olukord nõuaks professionaalsete vaatajate hulga ja kontsentratsiooni tõusu?

Rakvere linnavolikogu esimees Mihkel Juhkami avaldas festivalibrošüüris lootust, et „Baltoscandal” „poleks „kellegi pidu seal mäe otsas”, vaid midagi kogu linnas ja selle inimeste jaoks toimuvat”. Täiesti terve suhtumine ja nii see, vähemalt ametlikult, peakski olema, lausa kogu riigi mastaabis. Tegelikult on „Baltoscandal” ikka küll „kellegi pidu seal mäe otsas” ja asjaosalisena ma selle üle ka väga ei kurda. Selline poliitiline ebakorrektsus iseloomustab ka festivali ennast ning muuhulgas ka tänu sellele on festivalil õhustik, mis on justkui üks suur ring väikse ringi sees.

P.S. Ma ei tea, kas festivali ajalehte (neli numbrit) Baltoskandaalne Bobune on võimalik kuskilt netist leida, aga igal juhul tegid Tartu ülikooli teatriteaduse üliõpilased lehega tänuväärset tööd ehk siis nendest lehtedest leiaks ülalpool kirjeldatule võib-olla laiendatud lugemist.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming