Naermisest väsinud

Lavakunstikooli XXVII lend tõstab oma püstijalakomöödiaga publiku püsti.

LIISA OJAKÕIV

EMTA lavakunstikooli XXVII lennu „Puhkamisest väsinud”, lavastaja Mehis Pihla.

Mängivad Jürgen Gansen, Markus Habakukk, Laura Kalle, Karl Laumets, Karmo Nigula, Lauli Otsar, Christopher Rajaveer ja Liisa Saaremäel. Esietendus 8. VIII Lottemaal.

Teatrilaval naljategemine on alati natuke riskantne ettevõtmine. Kas publik naerab või mitte? Kui naerdakse, siis mille või kelle üle? Üksinda kodus nalja teha ja ise itsitada ju võib, samuti vahel esineda väikeste etteastetega sõprade ees, et soojendada nende naerust punetavate nägude paistel oma ego, ent suurema publiku pilkude all on oht ise naerualuseks sattuda küllaltki suur.

Lavakunstikooli XXVII lennu tudengite püstijalakomöödias „Puhkamisest väsinud” tehakse nalja rohkem teiste kui enda üle: mosaiiksetest ühe etendaja soolodest on seotud kokku temaatiline tervik eestlaste oskamatusest puhata. Soolode sideaineks saab kokkuhoidlik ja iga tegevust alati hoolikalt planeeriv paarike, kes otsustab spontaanselt minna spaasse puhusele. Need skemaatilised, eestlaste stereotüüpilisi omadusi koondavad mees ja naine saavad kogu loo kandjaiks, ülejäänud näitlejate sooloetteasted täidavad aga lavastust isiklikumate ja isikupärasemate lugudega.

Iga soolo-stand-up mõjub ka noore näitleja visiitkaardina, laseb elu kohta mõnusalt musta huumori vormis suu puhtaks rääkida end seejuures rolli maski taha varjamata. Huvitav on näha, kuidas XXVII lend end tutvustab, mida meeldejäävat on otsustanud endast jutustada. Ükski etteaste pole vihaselt poliitiline ega kellegi suhtes teravalt ründav, pilkeobjekt luuakse pigem anonüümsete stereotüüpide põhjalt ehk räägitakse lugusid elust enesest. Näiteks visatakse nalja aegumatutel teemadel nagu rassism või alkoholilembus, ent jutuks tuleb ka praegusele ajastule armas selfie-trend.

Kaks naisnäitlejat julgevad naerda ka „iseenda” üle, kuivõrd stand-up jätab alati toredalt spekuleerima, kui palju on neis lugudes sees tegelikkust või esitajat ennast. Nii õhkab romantiliste kujutelmade küüsis neiu oma kinnisideeks muutunud unistuste mehe poole ja otsib teda kõikvõimalikelt suvefestivalidelt. Eriti koomiliseks läheb olukord siis, kui seesama tütarlaps kohtub alkoholilembese elukunstnikuga, kellega tuleb esitamisele Siiri Sisaski „Ma ei maga, ma ei söö”. Või valge nahatooniga tüdruk, kes püüab enesehävituslikult ja päikese käes teadvuse kaotamise kiuste sobituda päevitunud inimeste keskele, kuid leiab oma väärtuse hoopis ööklubi pimestavate prožektorite all, mis panevad ta naha hõbedaselt sätendama.

On raske koondada paljusid erilaadseid nalju ühe teema alla, kuid veel suuremat oskust nõuab sõnanalja juurde tegevuse loomine. Püstijalakomöödia tähendab enamasti etendust, kus üks näitleja istub või seisab ja eelkõige jutustab, mitte ei tegutse. „Puhkamisest väsinud” sketšides on ka liikumist ja muusikalisi numbreid, mis lõdvestavad tekstimassiivist ja panevad näitlejad omavahel suhtlema. Näiteks lähevad muusikalised duetid vaikselt üle üksteise klobimiseks, et naerul sui järgmine hetk kätest kinni estraadiklassika pärle üürata.

Püstijalažanr, mis laseb mõnuga üle mängida ning tekitab koomika just korduste ja teatraalsuse arvelt, mõjub seda naljakamana, mida maniakaalsema ja jaburamana loob etendaja kujutatava olukorra või tegelase. Nii leidub lavastuses iga etteaste puhul väikesi pärleid, oma kaubamärke, mis tõmbavad tähelepanu ja ajavad naerma. Näiteks naerutab multitalendist klienditeenindajat etendav näitleja publikut oma vene aktsendi matkimisega. Esimese ja viimasena ülesastuja paneb oma rahustava ja kindlameelse lavalise olekuga end seevastu kuulama juba etenduse esimestel lavaminutitel. Tema anekdoot konnast fotograafi juures on kindlasti üks naljadest, mille esitus kummitab veel pikalt ja ajab suu muigele.

Kokkuvõtvalt: XXVII lennu show oli nauditavalt naljakas. Hea stand-up-nali nõuab enesekindlat esitajat ja oskust reageerida publikule. Viimase osas annab veel mõlemal poolel treenida, kuna eesti teatripublik pole kohanenud etendusest aktiivse osavõtuga. Sestap võib vaid ergutada tegijaid saama vaatajate naerust jätkuvalt inspiratsiooni ja jätma kavasse ka spontaanseid reageerimisvõimalusi. Rõõmuga saab nentida, et teatrilavadele kasvab peale noor, hea komöödiatajuga põlvkond.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming