Nagu hane selga vesi

Ivar P?

Võib-olla teeb see lavastus lihtsalt paremaks inimeseks? „Jooksvad kulud”: Vasja – Tanel Jonas. ALAN PROOSA

Maailmast, mida valitsevad lõbujanu ja raha, peabki rääkima mänguliselt. Vanemuise teatri lavastus „Jooksvad kulud” on õnnestunud viis seda teha. Kahjuks ei jää sellisest kunstist palju publikusse pidama.

Inimesed, kes elavad justkui vaid selleks, et teenida raha ja seda kulutada, on iseenesest eemaletõukavad. „Jooksvate kulude” tegelased on kõik äärmiselt sümpaatsed. Kuigi nad arvestavad kõike pidevalt rahaks, pole nad seda süsteemi ise välja mõelnud ega seda maailma valinud. Nad elavad küünilises maailmas, aga saavad hakkama. See on näidend inimliigist, kes jääb süsteemis ellu– kes paremini, kes halvemini. Ja nagu ikka korralikus näidendis kombeks, on nende tegelaste elu eesmärgiks õnn. Aga mis on õnn? Jah, nad elavad normaalset elu, aga osa neist tahab rohkem – ja riskib – ja kaotab. Kas oleks võimalik ka teisiti? Autor ilmselt natuke arvab, et ikka oleks, aga tegelastel pole aega ega tahtmist ega usku, et saab.

 

Jeesus on meie seas

Lavastuses on Jeesus tore poiss, kes seisab kurva ja osavõtliku näoga hädasolijate kõrval. Ta on meiega juba enne „päris etenduse” algust, kui elab kaasa hilinejatele, kes saalis kohta otsivad. Kui ta pärast „etenduse algust” hakkab saalis kohta vahetama ning palub „päris publikul” ümber istuda, sest nood istuvat tema koha peal, publik loomulikult keeldub. Ja lugu käivitub. Tegelased ei usu Jeesust ja maksavad pappidele patumaksu psühhodraama korras. Maailmas pole andeksandmist, on vaid liisingud ja maksud.

Lavastus on oma lühikese ekspluatatsiooni jooksul teinud läbi mitu muutust. Jan Uuspõld tegi oma rolle vaid esietendusel, teine etendus jäi ära, kolmas etendus mängiti ümber: mõned Uuspõllu stseenid tegi Ott Sepp (püstolnäitlejana), osa Martin Kõiv (Jeesuse osa kõrvalt), üks stseen jäeti ära ning mitu tehti ilma temata. Eriti hästi mõjus puudumine stseenis, kus Kremli ametnikku Pavel Petrovitši (Jüri Lumiste) käest soovitakse heakskiitu kinnisvarapettuse skeemile. Uuspõlluga versiooni kahjuks ei näinud, Ott Sepaga versioon oli hea, aga parim oli variant, kus trenažööril tegutsev ametnik jutustab publikule otse, et äsja käis tema juures üks pangainimene ja rääkis sellist asja. See oli Lumiste kohapeal improviseeritud tekst – ta jutustas ümber stseeni sisu. Räägitagu veel, et laval on oluline tegevus, mitte kõne. Jutustamine, kui see on ehe, on elavam sündmus kui kahe tegelase vaheline tegevus. Nii Jüri Lumiste kui Raivo Adlas mängisid kriisisituatsioonis (kui Uuspõld tund enne etendust asendati-välistati) hoopis paremini kui valmis loksunud turvalises rolliskeemis (etendus Ott Sepaga detsembri alguses).

Veidral moel on ka lavastuse enda saatus kontekstisidus. Oht, isegi väike hirm tuleviku ees, hoiab elus. Jeesust pole vaja, sest nii võib adrenaliin me soontest kaduda. Etendus, mis peab toime tulema ilma lavastuse peajõuta – ja paljuski improviseerides, on elusam kui stsenaariumi järgi jooksev hästi sooritatud variant.

 

Tänapäeva Tšehhov

Selle lavastuse üllataja on Tanel Jonas, mees, kes senini pole vist Vanemuises ühtki korralikku rolli saanud (või siis pole suutnud särava hellebardimehena silma jääda). Tanel Jonas on „Jooksvate kulude” absoluutne täht. Kogu lava on tema tihedat ja ehedat mängu täis. Eriti hästi sobib tema natuuriga veidi kunstlik mängustiil, millesarnast Eesti lavadel pole varem näinud. Selline veidi paaniline, ühtaegu traagiline ja koomiline stiil, kus räägitav ja oldav on pidevalt ühtviisi lahe, sisepinnal käivad aga sügavad solvumised ja pettumused. See, kes ei kardaks vanemate kriitikute-teatriteadlaste hurjutamist, ütleks selle kohta „tänapäeva Tšehhov” ja leiaks ise, et on märki tabanud – ehkki lugeja või teatriteadlane saja aasta pärast, kes selle lause järgi lavastust rekonstrueerib, ei saaks ilmselt mitte midagi aru. Tšehhov ja tšehhovlik, vene dramaturgia „tarkade kivi”, on püüdena või välistatuna sees ilmselt igas vene näidendis ja lavastuses. Selles siin, s. o „Jooksvates kuludes”, on väljenduse ja väljendatu traagilis-koomiline ebakõla tšehhovlik, öeldagu mis tahes. Antud juhul siis kõnekas ja täidab „mida me ootame vene tüki venelasest lavastajalt, kui me kutsume ta oma teatrisse tegema” ootusi (see lisandus oli heale kolleegile saja aasta taha).

Hästi sobivad sellise mängustiiliga ka Marika Barabanštšikova õena ja Helen Hansberg prostituudina. Alina Karmazina roll oli ehk juba liiga nukulik, pealegi on tema vene aktsent omaette kihistus, mis takistab tihtipeale näha, mida tegelane mõtleb või tahab, aktsent muutub kõnekamaks ja tähenduslikumaks kui sisemised tungid. Raivo Adlas ja Jüri Lumiste on juba liiga vanad kalad, et mingit teistmoodi mängustiili liiga kaua kehas pidada – mõne etendusega on nad tagasi oma adlaslikkuse ja lumistelikkuse juures. Võib-olla natuke Mati Undi lavastuste stiilis.

 

Hingeharidus

Lavakujunduse idee on väga hea: kaubanduskeskuse pöörduks, mille sees on ka vaateaknad, väljendab täpselt lavastuse maailma, ning seda mitmel tasandil – nii kaasa elades-samastudes, kui ka üleolevalt õnnetute rahaorjuses mutukate sagimise peale vaadates. Jah, klaasukse laagreid kulutavad ka pühakud (kui nad just ei tule parklast liftiga). Lavastaja on koos lava- ja muusikalise kujundajaga osanud hästi vajutada tundepedaale. Mitte sündida tahtvate Petjakeste kõnekoor, millega nad hurjutavad oma rumalat ema, rebib südame seest igal lapsevanemal. Ning inimestele kurva ingliskeelse laulu sõnu tõlkiv Jeesus võib mõnele arvustajale tunduda liialdusena, kuid see mõjub igatahes.

Iseasi on see, et kokkuvõttes, koju jalutades ja edasi elades kaob lavastus publiku kehast kiiresti. Ju on lavastus nii kergesti seeditav, et ununeb minutitega. Mis tekitab tunde, et see kõik – kerge vormiga rasketest asjadest rääkimine ning eelkõige etenduse ajal (ka korduval vaatamisel) vallanud tunded on maatriks. Nagu ikka tekitatakse lavastuse sees olles tunne, et kerge vormi kaudu saad praegu tegeleda ka elu põhiprobleemidega. Aga see ongi tunne, ei enam.

Kui aga osata emotsioone etenduse kestel tugevamalt talletada, on see ju „kasulik tunne”? Ma pole kindel, et tegemist on mõttetegevust soodustava lavastusega, ilmselt pole tegemist ka tundekasvatusega. Aga võib-olla teeb see lavastus lihtsalt paremaks inimeseks? Või kui ei tee, siis tekitab tunde, nagu oleks tähtsate asjadega tegelenud, suurtele asjadele mõelnud. Hea seegi.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming