Naine saab ka sõna?

Margot Visnap

Naistel on dramaturgias olnud ikka vähem rolle kui meestel, kuid nüüd on ülekohus leevendust saanud.

Eesti teatrilavadel on naine parimas tähenduses võimust võtmas. Arusaadavalt, paradoksaalselt. Põhjus muidugi ka mõistetav. Ei jätku naistele ja naisnäitlejatele nii palju rolle, et naise elu, loomingut ja isiksuslikku eneseteadvust oma mitmekesisuses publikule peegeldada. Üksikud klassikateosed on naisi teatrilaval peaosadesse tõstnud küll ja veel, aga enamasti toimetavad laval ju mehed. Ja kes siis ikka kui mehed on need, kes, olgu Desdemonat, leedi Macbethi, Norat ja teisi armastatud naiskangelasi ohjeldavad, ähvardavad, paika panevad. Naised on dramaturgilistes tekstides alati vajalikud, sageli olulised sündmusi käivitavas konfliktis. Või ka peategelased. Aga samas üsna sageli siiski kuidagi nagu abivahendid… Justkui meeste mängukannid.

Muigugi on see seisukoht pisut meelevaldne, utreeritud. Feministlik kindlasti mitte, sest teatriajaloo dramaturgia käsitlused viitavad otseselt asjaolule, et naisnäitlejatel on teatris vähem rolle mängida kui meestel.

Eesti teatrilavadele on õnneks jõudnud palju ilusaid, arukaid, ehedaid naisi. Olgu maailmadramaturgia või omanäidendite abil. Aga justkui vastukaaluna dramaturgilistele skeemidele (olgu ikka nii palju mees- ja nii vähe naistegelasi, või vahel ka vastupidi) on kas juhuslikult või teadlikult eesti teatrilavadele viimasel ajal  jõudnud mitu monotükki, kus laval naine. Kusjuures ennustustest hoolimata (teatrirahva hulgas liigub legend, et pole midagi hullemat kui monotükk ja veel naisega peaosas) on need publikult hää vastuvõtu leidnud. Kuigi, mis salata, siia kõrvale võib asetada ka mitu meestetükki: “Aabitsakukk” (Tõnu Oja), “Ürgmees” (Jan Uuspõld), “Adolf” (Indrek Taalma). Eks ole mõneti ka “Meeletu” (Rain Simmul) ühe mehe minajutustus.

Ent naised. Juba kolmandat aastat mängitakse VAT-teatris Kai Henseli “Klammi sõda” (2005), kus peaosas eetilise dilemma ette asetatud kirjandusõpetaja (muuseas, originaalis kirjutatud mehele), kelle probleemid nii õpetaja kui naisena Marika Vaarik vaimustava ehedusega vaatajani toob (mitu tunnustust-preemiat pälvinud roll). Ülimenukaks on osutunud ka algselt Eesti Draamateatri maalisaalis esietendunud Geraldine Aroni “Minu oivaline lahutus” (2005), mis nüüd publikuhuvi tõttu väikesesse saali üle kolinud. Peaosas Ülle Kaljuste, roll, mille eest näitlejanna pälvis 2006. aastal parima naisnäitleja aastaauhinna. Olgu öeldud, et mõlema lavastuse puhul on nn assistendirollis ka mees, “Klammi sõjas” Margo Teder, “Lahutuses” Taavi Teplenkov. Mõneti võib siia ritta asetada ka aprillis ED väikeses saalis esietendunud Marina Carri “Naise ja hirmutise”, kus nn kaksikrollis toovad ühe sureva naise pihtimuse ja tagasivaate elule meie ette Ülle Kaljuste (Naine) ja Laine Mägi (Hirmutis), viimane naise sisemise minapildina.

Ent uhkes üksinduses astusid sel kevadel lavale veel kaks naisnäitlejannat: Eva Püssa leedu näitekirjaniku Sigitas Parulskise näidendis “Ürgnaine” ja Ülle Lichtfeldt Kati Murutari monotükis “Mina, naine”. “Ürgnaine” on oma olemuselt sõulikum, parafraas kuulsale ameerika Rob Meckeri monotükile “Ürgmees”, ja loomult pigem äriprojekt: leedu tuntud lavastaja ja näitleja Kostas Smoriginas on tükki juba kolmel korral lavastanud Leedus (Vilniuses, Kaunases, Klaipėdas) ja kuuldavasti olevat plaanis vallutada veel mõnigi Ida-Euroopa riik. Leeduka ärimeelsusest annab tunnistust seegi asjaolu, et kuuldavasti on kõik lavastused ühe matriitsi järgi valmis vorbitud (kuni kujunduseni välja) ja pakuvad lisaks teatrisaalidele võimaluse “Ürgnaist” mängida ka öölokaalides (Eestis assisteeriski Smoriginast Reeda Toots, leedukas ise lendas peale alles esietenduse-eelsetel päevadel, et isiklik lihv anda, viimane pilk peale visata). Omamoodi riskantne väljakutse näitlejanna Eva Püssale – ligi kaks tundi köita klubipublikut, kel napsuklaas nina ees. Esietendusel Papilloni ööklubis näis Püssa väljakutsega hakkama saavat: pärast pisut hillitsetud algust, kus näitleja ja publik üksteist veidi aega kompasid, läks sketšide tulevärk lahti ning Püssa võttis vaatajad kaasa tibinduse maailma probleemidesse. “Ürgnaine” on pealkirjana mõneti eksitav, sest räägib pigem ühiskonna, meeste, meedia poolt naisele peale surutud rollidest, mida võiks arvukalt leida ilmselt ajakirja Cosmopolitan veergudelt. Tegu on küll vägagi eneseiroonilise ja pilava naise minapildiga, aga midagi ürgset, ilmasambalikku selles naisetüübis ei leia. Ent Püssa on ilmselt nukuteatrist kaasa saanud tubli ümberkehastumiskooli, mida ta mõnedes sketšides pisut ülepingutatultki harrastas. Ometigi tuli näitlejanna etteantud ülesandega – meelelahutuslik sõu teemal “meestenäljas naine ja kõik mehed on sead!” toime ning on tõenäoliselt saanud hinnatava lavakogemuse.

Kati Murutari näidendis “Mina, naine”  on kõne all mõneti samad teemad, ainult hoopis feministlikumas ja võitlevamas toonis kui leedu variandis. Esietendus see paar päeva hiljem “Ürgnaisest”, 27. aprillil Rakvere teatri väikeses saalis, ja pretendeerib nn tõsisele teatrile, ehkki sõuelemente on selleski lavastuses. Mõneti on Murutari näidend aga Ülle Lichtfeldtile isegi keerulisem väljakutse kui “Ürgnaine” Püssale. Kui “Ürgnaine” koosneb paljudest tegevuslikest sketšidest, siis Murutari näidend on kui üks lõppematu monoloog, tahaks isegi öelda hiidpikk kihutuskõne,  feministlik artikkel, mille näitleja ja lavastaja (Toomas Suuman) peavad kuidagi draamatekstiks ja lavastuseks vormima. Näitlejannale on jäänud vaid sõnad, sõnad, sõnad… Olemuslikult on Lichtfeldti naine isegi ürgnaiselikum, ilmasambalikum, naine, kelle õlul on kõik: kodu, töö, mehe ja laste kantseldamine. Alandatud, ahistatud, allasurutud, aga ometigi eneseteadlik naine. Ent  kahetunnine monoloog (mida õnneks vaheldavad Lichtfeldti sensuaalsed ja meelad laulusooritused – justkui igatsus naise unistustemaailma) vajanuks kindlasti veidi kääre ja lavastaja tuge loomaks näitlejannale olukordi, mis teksti vaheldusrikkust toonuks. Ent kuuldavasti olnud kõik kevadised etendused välja müüdud ja mängukordade edenedes saab lavastus küpsust juurde.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming