Naiskala akvaariumis

Raivo Kelomees

Tiia Johannson ei olnud tehnikast vaimustunud, vaid kasutas seda meediumina enda väljendamisel. TIIA JOHANNSONI (1965 ? 2002) mälestusnäitus ?Self.Museum? Tallinna kunstihoone galeriis kuni 11. IX.

 

Fragment Tiia Johannsoni netiprojektist ?Naiskala?. 1996.

Iga autori loomingulise tegevuse peatab lõppev elu, kuid võib juhtuda, et füüsilise olemise lõpp võimaldab tema kunsti vaadata uue nurga alt. Kui tekkinud kunsti materiaalses mõttes saab isegi olematuks nimetada, siis tõlgendamise katsetus võib olla seda intrigeerivam.

Tiia Johannsoni loominguline kogemus võib lähemal vaatlusel olla nende võimaluste ja asjaolude näide, mida siinne keskkond kunstnikule annab ja mis loometegevust soosides ja takistades tulemusteni viivad. Siinkohal, olles olnud kunstnikule liiga lähedal, ei hakka pretendeerima objektiivsusele, vaid peatun mainimisväärsel, milleks tema 40. sünnipäeva puhune näitus kunstihoone galeriis on inspireerinud.

 

Müüdiloome ja biograafilised draamad

 

Kunstiajalugu ja kunstnike biograafiadiskursus toitub olulisel määral kunstnike elus aset leidvast draamast. Vastuseta armastus, vaimuhaigus, füüsiline haigus (tiisikus, süüfilis, vähk, AIDS jms), poliitiline, mentaalne või füüsiline vägivald, mille ohvriks kunstnik langeb, loovad tausta, millele ehitada müüti ja mis tekitab laias auditooriumis kaastunnet. Ka Tiia Johannsoni kunstniku-identiteedi osaks on see klassikaline draamakomponent, mis tema puhul esiletükkivaimana onkoloogiline,  kuid mitte ainuke. See sundis teda mõtlema surmast iga päev ja sama palju siis ka elust. Elu hapruse tunnetus paneb intensiivsemalt tegutsema. Arvutikunst võimaldas tal luua minimaalsete füüsiliste jõupingutustega ja Interneti vahendusel seda maksimaalselt levitada. See on lihtsaks selgituseks tema netiprojektide tekkele. Tema esinemiste areaal ja tihedus on märkimisväärne. Kunstniku motiveeritust näitab see igatahes, ta nägi oma tegevuse tulemusi ja püüdles nende poole.

See on kinnituseks, et tehnoloogiline kunst 1990ndatel ja praegugi ei ole pelgalt elukaugete friikide harrastus, vaid on võimaldanud autoritel oma maailmataju avardada ja ennast väheste materiaalsete kulutustega laiemasse konteksti lülitada. See nõuab realistlikku ellusuhtumist projektide saatmisel, kirjavahetuse pidamisel ja reisiplaanide tegemisel. Johannsoni veebiprojektide lehekülg ?Self.Museum?¹ iseloomustab samaaegselt nii tema arrogantsi kui ka eneseteadlikkust. Nukrutseval boheemlusel ei ole siin kohta.

Kaks kuud enne surma esines Johannson organisatsiooni Resource Centre for the Arts ?Networks? festivalil St. John?sis, Newfoundlandil, kuhu ta lendas kultuuriministeeriumi toel. Enne piletite tellimist pidi ta atlase võtma, et koht maamunal üles leida. Geograafia järeleaitamistunnid kuuluvad kaasaegse kunstniku harrastuste hulka. Newfoundland on saar Kanada külje all ja tähelepanuväärne koht muide telegraafi ajaloos, kuna 1901. aastal läkitas Marconi St John?sist esimest korda transatlantilise sõnumi Inglismaale, milleks oli küll ainult täht ?S?.

Kõneldes kunstnikedraamast ja pidades silmas 90ndaid, ei saa märkimata jätta Laur Tiidemanni. Tema elu lõppes 2001. aastal. Tiia Johannson tegi talle memoriaalse kodulehekülje, mis paikneb praegugi ühes Jaapani serveris.² Tiidemanni 2000. aasta projekt ?Piano?³on minu arvates üks kaunimaid eesti netiprojekte. Kui kasutada sõnu ?ilu? ja ?Internetkunst?, siis ?Piano? vääriks seda ühendust kõige enam.

Selles tähenduses võib 90ndaid pidada ohvriterohkeks, kaks lahkunut on meie oludes juba väga palju. Kui iga põlvkond püüab luua oma monumente ja kangelasi, siis 90ndate varalahkunud kunstnikud pole veel liiga väikese ajalise distantsi tõttu fookusesse tõusnud. Müüdiloomeks ja biograafilisteks draamadeks on vaja aega, mis astub protagonistide ja publiku vahele. Siinsetes laboratoorsetes tingimustes näeme seda eredalt Konrad Mäe ja Eduard Wiiralti suveetenduste dramatiseeringutes. Kui kunstnike edukust hinnata esinemissageduse ja -areaali suuruse järele, siis paljudki 90ndate eesti tegijad annaksid Wiiraltile silmad ette, Mäest rääkimata. Kuid kahtlemata on kunsti kangelasteod XX sajandi jooksul märgatavalt devalveerunud. Üks välisnäitus sajandi esimesel poolel võrdub kümnega praegu. Kuigi see on pelgalt oletus.

See tähendab, et ajalooväärilised kunstnikudraamad me ümber leiavad aset sagedamini,  kui märgata tahaksime. Nad on siinsamas, mitte kaugel minevikus.

Need juhtumid sunnivad jätkuvalt esitama küsimusi kunsti ja elu vahekorra kohta: mida tähendab olla kunstnik kaasajal, Eestis ja maailmas üldse? XX sajandi jooksul on kunstimurranguid ja pöördeid palju olnud. Kas nad pole toimunud nende endi pärast, uuendamise lustist kui niisugusest? Kas kunsti muutuste esilekutsumine pole mitte kunstlik? Need on populaarsed, mitte spetsialistide küsimused.

Samal ajal on keskkond ilmselt ja objektiivselt tõesti muutunud: 90ndate kunsti intensiivsus ja globaalsus oli erakordne tänu murdunud poliitilistele süsteemidele, Internetile, odavnevale lennuühendusele. Maamunast on saanud terviklik mänguväljak, on kadunud määratlused siin ja mujal, minu ja nende, oma ja võõras. Kõigest on saanud suur siin- ja omaolek, mis seob inimesed ühte sõltuvusvõrku. Kas selline tegelikkuse intensiivistumine ja kokkutõmbumine on inimlikule empaatiavõimele üldse vastuvõetav? Vahel mitte, meediakeskkonna kõikjalolek ja infotihedus on frustreeriv. Kunstnikele kui globaalse empaatia institutsionaliseerijatele on tegelikkus muutunud haaramatuks. See põhjustab

 

läbipõlemist ja ?bioloogiliste juhtmete? kokkujooksmist.

Immateriaalse kunsti esitamise praktilised küsimused

 

Tiia Johannsoni näitusega kaasnesid mittemateriaalse netikunsti esitamise praktilised küsimused. Enamik projektidest paikneb võrgus ja on sobitatud esitamiseks galeriikeskkonda ümberkohandatud kujul. Galeriiruumis ei saa vaatajatele jätta võimalust netis edasi surfida, saabub kaos. Sel viisil on netisoleva projekti offline-esitus isegi vasturääkiv tegu, kuid praktiliselt põhjendatud. Teos on ekstraheeritud, eemaldatud selle päriskeskkonnast, nagu merekala akvaariumisse pandud. Johannsoni puhul siis ?naiskala akvaariumis?, viidates tema DVD pealkirjale ?Naiskala ja must kuu?, mis pärineb Katrin Kivimaa artiklist.

Digitaalkunsti arhiveerimise problemaatika on levinud teema meediakunsti aruteluüritustel. Ajutisse tehnoloogiakeskkonda loodud teoseid on keerukas talletada, osta ja arhiveerida. Sama kehtib ka tootmisest kadunud tehnoloogiaga tehtud projektide puhul. Sellistel juhtudel ostavad muuseumid teoseid koos tehnikaga.

Teine aspekt, mis puudutab Johannsoni ?hardware?iga? tehtud tööde sisu ja tähendust, seisneb paradoksaalsel viisil nende ?pehmuses? ehk ta on tegelnud oma elu, laste ja isiklike läbielamuste konverteerimisega digitaalseteks teosteks. Ses mõttes ei olnud ta tehnikast kui mänguasjast vaimustunud, vaid kasutas seda meediumina enda väljendamisel. Nagu traditsiooniliste meediumide (maal, skulptuur) kunstnikud on läbi sajandite kasutanud loomevahendeid oma elamuste talletamiseks, nõnda on võimalik ka digitaalseid meediume kasutada oma elust rääkimisel.

 

¹ http://artun.ee/~tiia/netproject/

² http://www.netarts.org/mcmogatk/2001/tiidemann/laurtiidemann.html

³ http://www.netarts.org/mcmogatk/2001/tiidemann/piano/startt.htm

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming