Naisšovinistlik anekdoot, ilma puändita

Alvar Loog

Dramaturg ja lavastaja Ivar Põllu ei tulista päris huupi, ent selgelt üle peade: üht sugupoolt tervikuna sihtmärgiks seades hakkab „Naised valitsevad maailma” sooliste stereotüüpide lõhkumise asemel neid hoopis taastootma. Tartu Uue teatri „Naised valitsevad maailma ehk Opus Geographicum”, autor ja lavastaja Ivar Põllu, helilooja Tauno Aints ja kunstnik Kristiina Põllu. Mängivad Maarja Jakobson, Katrin Pärn, Malle Pärn, Kristel Leesmend, Piret Simson, Ragne Pekarev (Vanemuine), Maria Soomets (Vanemuine), Evald Aavik, Madis Kalmet, Helgur Rosenthal, Janek Joost ja Robert Annus (Vanemuine). Esietendus 8. VIII Raadi lennuväljal. Peaaegu iga täiskasvanud naine näib tänapäeval teadvat, et mees ei ole eriti ilus ega kasulik asi pidada. Koer, näiteks, on palju parem: armsam, puhtam, koduhoidvam, rahumeelsem, kuulab paremini sõna ja tema järelt peab vähem koristama. Üldise arvamuse kohaselt on mehest abi peamiselt arvete maksmisel, mõni üksik õnnestunud eksemplar kujutab enesest odavat tööjõudu (aitab raskeid asju tõsta, parimal juhul parandab ehk majapidamises midagi ära või pistab juhtmed õigetesse aukudesse), vähesed kõlbavad uksi avama ning pakuvad oma halenaljaka mõtte- ja tundemaailmaga meelelahutust ja seltsi, enamiku kasutusväärtus piirdub aga üksnes spermadoonori rolliga liigi reproduktsioonis. Nüüd on need teemad ja hoiakud teatrilavale jõudnud.

Tartu Uue teatri lavastust „Naised valitsevad maailma” käisin vaatamas viimasel etendusel, mis lõpetas minu puhul juhuslikult tekkinud triloogia: samal nädalavahetusel olin varem kuulanud Birgitta festivalil Mozarti ooperit „Don Giovanni” ning lugenud Mihhail Artsõbaševi lühiromaani „Naine, nagu ta seal seisis”, kus räägitakse samuti maskuliinse libiido ja mõtteviisi rikutud harmooniast feminiinses maailmas. Pärast etenduse lõppu oma konte vanalt Raadi lennuväljalt Tartu südalinna poole vedades tundsin, et toimik on koos: mind kui meest oli väliste sootunnuste põhjal pealtnäha edasikaebamisõiguseta süüdi mõistetud kuritegude eest, mida ma polnud suutnud või soovinud sooritada.

Mozarti ooper pärineb XVIII sajandi lõpust, Artsõbaševi lühiromaan XX sajandi algusest. Mulle tundus, et vahepealne sajand (freudism, postmodernism jt) oli mind kui meest neis teostes kõlanud kohtuotsuse suhtes rehabiliteerinud, sisendades: „Ära põe, ole, nagu oled – kiimle, tõmble ja targuta edasi, see on OK”. Tartu Uue teatri lavastus suunas mulle lambi näkku tagasi ning lausus rahulikul ja vastuvaidlemist mittesallival toonil: „Kõik mehed on mökud ja mölakad, sina oled mees ja seega oled ka sina möku ja mölakas – ja see ei ole OK”.

Saan muidugi aru, et naistel on nagu nt juutidelgi kõvasti krediiti ütlemaks, mida nad soovivad, olgu see kui tahes karjuvalt šovinistlik. On ju neid teadaolevas ajaloos väga palju sümboolselt represseeritud ja füüsiliselt ekspluateerinud. Mehed on paljuski parasiteerinud naiste käigus hoitud maailmas, seda seejuures oma väärtushinnangute kohaselt juhtides ja rikkudes. Sotsiaalses plaanis koheldi naisi kuni eelmise sajandi alguseni kui alaealisi. Õhtumaadel on õrnema sugupoole kottimise eesliinil sammunud kristlus, mille õpetuse kohaselt on naine „patu juur”, inkvisitsioon põletas naisi nõidade pähe kui kevadist kulu. Mehelik analüütiline mõistus ei pidanud pikka aega paljuks avalikult küsida, kui lähedalt, kui üldse, on naine inimese – s.t mehe – sugulane. Tuntud misogüün Schopenhauer, kes võitles samas kirglikult loomade õiguste eest, kirjutas XIX sajandi keskpaigas täieliku rahuga: „Naine on teatav vaheaste lapse ja mehe vahel; mees on õige inimene”.1

Tartu Uue teatri lavastuse avalaul esitab kutse vormis manifesti: „Tulge kokku, naised, tulge ära meeste ilmast!”. Mis kõlab kui „Kõigi maade proletaarlased, ühinege!”. Igasugusel feminismil – olgu see oma loomult sotsiaalne või essentsialistlik – on alati olnud klassivõitluse ning kohtupidamise maik juures. „Naised valitsevad maailma” lähtub samadelt alustelt, ent seisab selgelt väljaspool taotlust võidelda ajaloolise tõe ja tänase õiguse eest. Dramaturg ja lavastaja Ivar Põllul on neis küsimustes selgus justkui olemas, selle vaatajale esitamiseks on ta valinud utoopia vormi.

Põllu kirjutatud loo dramaturgiline keskkond ning intriig pärineks justkui USA ulmekirjaniku Sheri S. Tepperi (sündinud 1929) romaanist „Värav naiste maailma” (1988, e k Varrak, 1999). Diskreetsust ja lühidust silmas pidades ei hakka ma neist kumbagi siinkohal ümber rääkima, ütlen vaid, et mõlemas moodustavad naised meestest eraldi elava mikroühiskonna. Tepperi romaan ja Põllu näidend jutlustavad valju häälega essentsialistlikku feminismi. Mehi on neis kujutatud rumalate, emotsionaalselt ebaintelligentsete, agressiivsete, võimujanuste, võltsväärikate, enesekesksete, mõõduja taktitundetute ning kergemeelsetena, naisi seevastu tarkade, kainelt kaalutlevate, hellade, rahumeelsete, otsustus- ning vastutusvõimeliste ning ühtehoidvatena.

Näidendis pole ühtegi suurt ega keskset tegevusliini, on rida sketšilaadseid stseene, kus meessoole mõnuga igast asendist mööda mune antakse. Põllu ei tulista päris huupi, ent siiski selgelt üle peade: üht sugupoolt tervikuna sihtides ei saagi tulemus ilmselt eriti palju parem olla. Tekst ja lavastus on otsast lõpuni plakatlikult üheplaaniline. Üha enam lootust kaotades ootasin etendusel külmetades ja igavledes kuni lõpuni mingit uut vinti, pööret ning puänti, kas või eneseiroonia virvendust, mida ei tulnudki. Esimest vaatust oli vaadata lihtsalt piinlik, teist peaaegu väljakannatamatult tüütu. Lavastus pidanuks olema tublisti lühem ning soovitavalt ühes vaatuses, vaheaeg tappis kogu rütmi ning tekitas ootusi, mida järgnenu ei suutnud mingil moel tagantjärele õigustada. Erilise hämmingu kutsusid minus esile neli ülejäänud tegevustiku, teemade, tegelaste ning kronotoobiga täiesti haakumatut monoloogi, mis lõhkusid lavastuslike vahenditega loodud maailma.

Lavastuse peamise voorusena tõusis esile selle visuaalne poeetika: oma kunstnikust kaasa Kristiina Põllu abiga oli Ivar Põllu lavastanud rohkem keskkonda kui dramaturgiat. Paari aastakümne eest maha jäetud Raadi vana lennuvälja tehiskeskkond, mis on vahepeal hakanud uppuma looduslikku stiihiasse, sobis seda sorti unenäolise fantaasia edastamiseks suurepäraselt. Kiita tuleb ka lavastuse tarbeks valminud laulutsüklit (Ivar Põllu sõnad, Tauno Aintsi, Allan Ainti ja Ivar Põllu muusika, Tauno Aintsi orkestreeringud), ehkki see kannatas pisut elava esituse puudumise pärast.

Põllu on end oma teatris noorte, kaunite ja andekate naisnäitlejatega ümbritsenud, kuid pole neile taas ühtegi rolli kirjutanud, sedapuhku isegi mitte pisirolli. Ükski näidendi seitsmest naistegelasest ei olnud personifitseeritud, kõik kehastasid parukaid ja pikki kleite kandes kollektiivselt abstraktset naisesust. Mõnevõrra paradoksaalsel moel olid karakterrollid kõigil viiel meesnäitlejal, kes nendega nauditavalt hakkama said. Naissoo idealiseerimiseks oli Põllu teinud sellest igal sammul demoniseerimist leidva meessoo negatsiooni. Selline võte toimib pestavate või puuduvate ajudega inimeste peal ehk üksnes poliitpropagandas, kunstis ei tohiks sellel üldse kohta olla, üle anekdoodi ükski teine narratiivne vorm seda välja ei kanna.

„Naised valitsevad maailma” ongi otsekui meestest rääkiv juudi- või blondiinianekdoot, mis pole eriti naljakas, kuna võtab ennast liiga tõsiselt, on liiga pikk ja iseennast kordav ning ilma igasuguse puändita. Mulle püüti kahe pika ja veniva vaatuse jooksul huumori kaudu selgeks teha, et olen mehena bioloogilisel loteriil kaotanud, kuid selle pärast kannatavad minu enese asemel, kes ma olen millegi sügavama tundmiseks või taipamiseks looduslikelt eeldustelt liiga tuim, eelkõige naised, kes sama loosiga võitsid. Üks USA konstitutsiooni parandus ütleb, et keegi pole kohustatud andma kohtus tunnistusi iseenda vastu. Sama loogika järgi leian ma, et keegi pole kohustatud naerma kaasa inimestega, kes naeravad tema üle – eriti, kui ta end naeru kõverpeeglis ära ei tunne. Tartu Uue teatri lavastuses tundsin ma end mehena ära objekti, ent mitte kujutisena. Naised ei tulnud aga üldse tuttavad ette – minu teele on saatus paisanud seni hoopis teistsuguseid selle liigi isendeid.

Suurt osa inimkultuurist võib tõlgendada kui võitlust stereotüüpidega, neis varjatult edasi elava eilse päevaga. Enamasti on see tähendanud üksnes vanade stereotüüpide väljavahetamist uute ja sageli veel hullemate vastu. Alles viimasel ajal on antirassismi kiiluvees hakatud võitlema kõigi suuremate inimest puudutavate stereotüüpide vastu korraga, proovitud nii ratsionaalsete argumentide kui ka empaatia abil tasalülitada või koguni seadustega keelata stereotüüpides mõtlevat mõistust. Ivar Põllu ujub oma näidendi ja lavastusega siin tugevalt vastuvoolu ning see on omajagu mõnusalt punk – kahjuks pole kaugel aeg, kus sellist asja tehes politsei proovi tuleb.

Kuid eelkõige mõõdutundetult suure mahu pealt tundub tema naisšovinism – olgu see pealegi rüütatud muinasjutulise utoopia vormi ning lavastatud idülliliseks panoraamiks – vulgaarselt mustvalge ja ilmselt iga vähegi nõudlikuma vaataja silmis väljendusjõuetu. Teose vähegi sisulisema analüüsi teeb mõttetuks asjaolu, et Põllu ei erista bioloogilist ja sotsiaalset sugu. Kõigele lisaks on kogu lavastuse probleemipüstitus koos selle lohisevalt iseennast kordava lahendusega otsekui lahtisest uksest sissemurdmine, sest keegi pole naiste bioloogilist eripära ning selle voorusi kunagi eitanud. Isegi Schopenhauer kirjutas eeltsiteeritud lausest kõigest mõned lõigud allpool muuhulgas, et naised on „tunduvalt kainema mõistusega kui meie (s.t mehed), seetõttu ei näe nad asjades midagi rohkemat, kui neis tõepoolest on”.2

„Naised valitsevad maailma” ei suuda pakkuda ühtegi värsket vaatepunkti sugudevaheliste suhete teemale, see üksnes reanimeerib ja taastoodab senisest veelgi paksemates värvides meie kultuuri süvakihis kogu aeg eksisteerinud stereotüüpe. Tänapäeva juriidilises kantseliidis võib tulemust nimetada ka sugudevahelise vaenu õhutamiseks. Kogu lavastus tundub täieliku läbikukkumisena eelkõige sellel foonil, et trükimeedias ilmunud tegijate sõnavõttude ning intervjuude järgi otsustades oli neil ambitsiooni millekski hoopis suuremaks.

1 A. Schopenhauer. Parerga und Paralipomena, § 364.
2 Samas, § 366.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming