„Näitlejatega tuleb ümber käia nagu lastega“

„Buratino“ lavamaailmas lastevanematega ei flirdita, ajakajalisi paroole ei pillata, ometi on loo helistikus mingi tumedus, mida hoomavad vaid täiskasvanud.

PILLE-RIIN PURJE

Olgu täpsustatud: selle vastukaja Rakvere teatri uuslavastusele „Buratino“ kirjutab täiskasvanu, küll lapsehingega, ent seejuures sedalaadi täiskasvanu, kes oskab igas asjas seda va traagilist tahku näha ning nautida. Lapsed jälgivad Buratino värvikaid seiklusi siira rõõmuga, nemad elasid esietendusele kaasa tormiliselt, paaril hetkel isegi nii hüperaktiivse huilgamisega, et näitlejatel tuleks omandada paar nippi publiku ohjeldamiseks. Üks hetk, mida annaks ehk kohendada, on lavastuse lõpus: näitlejad kõnnivad suurte helendavate laternatega läbi saali, sellal kannab Pierrot ette olulise sõnumiga luuletuse „Olgu seintel võikad varjud, / kunstnik, kõigega sa harjud …“. Esietendusel vaimustusid lapsed laternate särast nii häälekalt, et Pierrot’ teksti keegi ei kuul(a)nudki. Igati vahva ja lahe, näitlejatele toniseeriv, lava ja saali liitev, oli aga laste uljas spontaanne kaasaplaksutamine Olav Ehala hoogsatele lauludele.
„Buratinol“ on eesti teatris ere ajalugu. Eero Spriidi vaimukas lavastus Noorsooteatris (1978) sisaldas ajaomaselt ühiskonnakriitilisi alltekste, mis olevat eriti löövalt kõlanud kord asendusetendusel, kui „Buratinot“ vaatas „Godot’d oodates“ publik. Elmo Nüganeni „Burattino“, XX lennu bakalaureuselavastus (2000), oli mängurõõmus koolitöö, ülimalt musikaalne lavastus, tudengid laulsid ja mängisid pille, pedagoogiliseks sõnumiks pühendumine teatrile, maksimalism näitleja elukutses. Nüganen tõi lavastuse lõpus lähiplaani papa Carlo „Vana mehe laulu“, mida esitas kogu kursus, Juhan Viidingu teksti süvasõnumit vahendati isiklikult: „Ainult seda omaks hüüa, mis su hinge puudutab.“
Üllar Saaremäe lavastus loob Spriidi „Buratinoga“ teatriajaloolise silla: tookord Buratinot mänginud Lauri Nebel osaleb nüüd papa Carlo rollis, südamlikult sümboolne, et just tema on uue Buratino isaks. Kui Nebel teeb laval paar oma Buratino tantsuhüpet, tekib vanemas vaatajas mõnus nostalgiline tundmus.

Üllar Saaremäe on lavastuses loonud paralleele oma hingerolli, Rostand’i Cyrano, ja Buratino saatuses.

Saaremäe lavastus on põnevalt vastuoluline: selles lavamaailmas lastevanematega ei flirdita, ajakajalisi paroole saali ei pillata, ometi on loo helistikus mingi tumedus, mida hoomavad vaid täiskasvanud. Oma stiiliotsingutes, sõnumi keskendumises teatrile ning eksistentsiaalsete sugemetega musta huumori välgatustes moodustab Saaremäe „Buratino“ intrigeeriva diloogia tema Ugalas lavastatud Tom Stoppardi näidendiga „Rosencrantz ja Guildenstern on surnud“. Kahjuks „Ros ja Guil“ sündmuseväärilist üleriigilist retseptsiooni ei pälvinudki, ent ega see lavastuse kaduvikuväärtust murenda. Aga jäägu kahe lavastuse võrdlemine omaette uurimustööks, praegu keskendun „Buratinole“.
Julgen väita, et lavastuse stiili loojaks ja/või teostajaks on, ütleme, vähemalt 56% ulatuses, Liis-Katrin Avandi, kelle fantastilised, dünaamilised tantsuseaded ja läbimõeldud liikumisjoonis määravad selle Carabas Barabasi nukuteatri marionetliku maailma. Näitlejad liiguvad suisa virtuoosselt. Liikumisrežii kompromissitus, tantsude totaalsus näib esmapilgul põhiline põhjus, miks laulud on salvestatud – see ei vähenda lauluõpetaja Kadri Kase osatähtsust ega kahanda Rakvere praeguse teatritrupi talenti laulvate näitlejatena, kõik on ju laulnud ise ja lavalgi lauldakse fonogrammile kaasa. Siiski teeb selline lahendus kurvaks, sest kui tahes perfektne salvestus ei asenda ju päriselt võimalust laulda ja laulu kuulda üksnes siin ja praegu, nii saab laulust rolli hing. Aga mida laulunumber edasi, seda kontseptuaalsemalt seegi stiilivõte toimis: niimoodi tuleb rollidele laulude kaudu külge võõrituse kirmetis, mis omakorda võimendab marionettide teemat, nukk-näitlejatele ettekirjutatud rolle, kusagilt mujalt sisestatud lauluhäält, olgu see siis Jumala või Carabas Barabasi dikteeritud. See on süsteemis näiteks kõleda ja efektse võimendusega, kui Carabas piitsa plaksutab. Nõnda loob helide maailm absurdimõõtme, toonitab teatri kujundit. Teatrikosmose täpseks kaasloojaks on kunstnik Kristi Leppik, tema kujundus on ökonoomselt teatraalne, mängupaikade vaheldumine avanevas lavakarbis kärme ja leidlik, kostüümid ilusad ja värvilised, klassikalised ja seejuures äratuntavalt kunstniku isikupärast lähtuvad.
Osatäitmisi vaagides tuleb esietenduse põhjal tunnustada kõigepealt Imre Õunapuu Buratinot, kes alustab jäiga puunukuna, aga too hingestatud puuhalg põrkab üles-alla kui kummipall, kuni papa Carlo tema käed ja jalad lahti lõikab, sõrmed eraldi uuristab jne. Buratino hüppab ja kargab ja tantsib end järjest inimesemaks. Õunapuu kohalolek rollis on kogu aeg maksimaalne, ta avastab ilmaelu imestavate lapsesilmade ja varavana lürismiga. Tänu papa Carlole kiindub Buratino teatrisse. Lauri Nebeli soojatooniline Carlo on teatri usku mees, tema ütleb oma pojale need olulised ja elutargad sõnad: „Näitlejatega tuleb ümber käia nagu lastega, isegi veel paremini.“ Üks pisimärkus: Nebel ei peaks selle repliigi ajal haamriga vehkima, nii et see annaks nagu ähvardava signaali ka näitlejatele, mis ju lause mõttega ei haaku. Buratino jätab hüva õpetuse meelde ja lavastuse lõpuks usume, et temast saab hea näitleja, just seepärast, et Buratino ise jääb südames alati lapseks. Üks julmemaid hetki laval on kepihoopidele rajatud näitemäng Carabasi teatris, kui Pierrot saab kolki (pisikene poiss saalis ahastas: „Ma ei taha siin enam olla!“), aga kui Buratino sellist koomuskit välja ei kannata ja lavale sööstab, läheb süda soojaks.
„Buratino“ esietendus oli 6. märtsil, Cyrano de Bergeraci 396. sünniaastapäeval. Üllar Saaremäe on lavastuses loonud paralleele oma hingerolli, Rostand’i Cyrano, ja Buratino saatuses. On lisatud isegi üks Bergeraci repliik, kui Buratino kõrtsis tellib lisaks leivakoorukesele ühe viinamarja ja makaronist pool, ju sosistab selle tellimuse temale keegi ülalt kuu pealt … Üks ühisosa on toosama teatrietenduse katkestamine, ka Cyrano ei talunud labast näitlemist. Aga tekib ka vaimukas armukolmnurga parafraas: Cyrano – Roxane – Christian; Buratino – Malvina – Pierrot, seda enam et Christiani ja Pierrot’ osatäitja on sama. Laval murdub Buratino puust süda poeetilisel kraginal, kui ta esimesest pilgust armub helesiniste juustega Malvinasse. Õnneks ei ole see armumine fataalne loodusõnnetus, Buratino jääb elusaks ja vembukaks lapseks ega hakka norutama, kuigi ta vahel hirmus kurvalt vaatleb Pierrot’ portreed Malvina toaseinal. Aga Buratino armastab selleks liiga palju elu ja teatrit, et anduda kannatustele.
Saara Kadaku helesinine kaunitar on imeilus nukk, loomult tüütu kasvatajanna, igavakene. Tore, et Kadak mängib Malvina stiilipuhtalt naeruväärseks, minetamata seejuures lapselikku abitust, olles korraga tüdrukutirts ja daam, nukuke ja õppealajuhataja. Sama ambivalentselt mõjub Margus Grosnõi Pierrot, kelle valge rüü pikad varrukad loovad hullusärgi allusiooni – armunud luuletaja peabki olema väheke sõge. Grosnõi mängus on sümpaatne huumoritaju, muhe märterlikkus ja mõõdukas õilsus, ainult sihuke enesekeskne nukkmees suudabki Malvina kõrval olla, paras paar pateetikuid!
Kenasti mängivad pahade tegelinskite tandemit Liisa Aibel (rebane Alice) ja Marin Mägi-Efert (kass Basilio). Nende mängukraad on küll veidi erinev, rebase bravuur sirgjoonelisem ja jõulisem, kass malbelt daamilik, kergelt distantseeritud roll. Marin Mägi-Efert on viimasel ajal saavutanud otsekui uue hingamise, ei mängi grammigi üle ja on seesmiselt täpne, seda tõestab ka teatriliidu aastaauhinna nominatsioon Olga rolli eest „Kolmes ões“.
Kui puudel Artemon oli eelmistes lavastustes tekstirohkem osa, heldelt improviseeriv, siis Indrek Apinis mängib ehedat koera temale omase õhulise plastilisusega. See, kuidas Artemon rõõmust ogarana ja innukalt lõõtsutades inimeste ümber tiirutab või valget sussi närib, on väga naljakas ja ilmekas. Meenus Apinise tragikoomiline inimlind Kuressaare linnateatri lavastuses „Vares“ (2009) – sellel näitlejal on omanäoline, karge sürrealismitaju. Artemoni lõpurepliik, et temast saab uues teatris inspitsient ja see on tõeline koeraamet, oleks justkui ekstra Apinisele kirjutatud – tema amet Rakvere teatris ongi inspitsient! Apinise teine roll, kõhukas Kõrtsiperemees, võiks olla koloriitsem ja teravam suller.
Toreda mängulise joonisega on loodud Helgi Annasti rollid, asjalik Colombino ja heast sõnast lahkeks puhkev kilpkonn Tortila. Seekord torkab silma trupi naisnäitlejate rohkus, Marika Mesipuu-Veebel ilmub kahes meesrollis: neist klaarim tegelaskuju on Arle­chino; vaimuka akvalangisti-disaini ja „veealuse“ häälega Duremari etteasted kipuvad lavaaega seiskama, midagi jääb rolli rütmistamises või intensiivsuses veel vajaka.
Carabas Barabas on ainuke tegelane, kelle puhul varasem osalahendus, Peeter Volkonski karismaatiline artistlik deemon, kippus sutike segama. Tarvo Sõmeri Carabas on parajal määral nii julm kui ka sentimentaalne. Rolli lõpp­akord, kui näitlejatest hüljatud teatrijuht tühjal laval hõigub „ma enam ei tee“, ise piidleb, kas keegi ta patukahetsust ikka kuuleb, ei jäta mingit ümberkasvamislootust. Küllap see Barabas uue marionettide trupi moodustab, annaks taevas, et neidki tuleb päästma mõni Cyrano ja Buratino sugulashing.
Kaks rolli on loodud häälega, mõlemad vaimukalt valitud. Iseäranis kõnelev Kilk, kes Buratinole arukat nõu annab – Ines Aru varjundirikka häälega Kilk teab paljugi, nii teatrist kui ka elust. Väike vallatus Üllar Saaremäe hääl Lollidemaa Politseinikuna, kes kujuteldavas helikopteris saali kohal tiirutab ja kõrvulõikavalt valjult kamandab. Lahedad tüübid ka kaks lavameest Politseikoertena. Omamoodi kõnekas tõik esietendusel oli, kuidas poisipõnnid saalis püüdsid kummardama tulnud lavastajale hõigata „elagu viimane võmm!“, mis õnneks ülemäära kuuldavaks ei saanud. Loota võib, et noored seriaalifännid „Buratino“ mõjul sama kirglikult ka teatrisse kiinduvad.
Kuidas lastelavastus publikuga koostöös areneb ja kas „Buratinot“ ootab sama pikk iga kui kuraditosin aastat mängukavas olnud „Pipi Pikksukka“, näitab aeg. Kindel on, et maksimalistlikult läbilavastatud tantsude ja laulude süsteem ei lase põhistruktuuril laguneda, tähtis on aga hoida tekstirežiis samaväärset pingestatust, stseenide ja rollide täpset rütmi.
Üllar Saaremäe on soliidse staažiga teatrijuhina kõike muud kui Carabas Barabas. „Buratino“ lavastuses vaadeldakse näitlejaid kui igavesi lapsi, häid ja ulakaid ja isekaid ja hella südamega lapsi – vaetakse teatrimaailma armastuse ning elukogenud illusioonitusega. Lavastuses segunevad paradoksaalselt elujulge rõõm ja tumetundlik pessimism. Ma ei või küll mürki võtta, et seda „Buratinot“ tingimusteta naudiks ka „Godot’d oodates“ publik, aga jälgin suure huviga lavastaja Saaremäe teed Becketti poole.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming