Näsnäruda räpp ja tõstament

Ingomar Vihmari lavastus on tekstitruu, mõjule pääseb Hugo Raudsepa 1932. aasta näidendi kummastav sõnakasutus, hüperboolne rahvapärasus, veidralt voolav musikaalsus.

PILLE-RIIN PURJE

Pärnu Endla „Vedelvorst“, autor Hugo Raudsepp, lavastaja ja muusikaline kujundaja Ingomar Vihmar, kunstnik Illimar Vihmar, valguskujundaja Karmen Tellisaar. Mängivad Carmen Mikiver, Sander Rebane, Sten Karpov, Ireen Kennik, Lauri Mäesepp, Jaan Rekkor ja Fatme Helge Leevald. Esietendus 1. VI Endla teatri suures saalis.

Ingomar Vihmar on lavastajana puhta pöörane nähtus. Tema puhul justkui ei aima iial ette, mis mängu sisse seekord satud. Isegi kui Vihmari ootuspäratus näib omajagu ootuspärane, ikka on põnev teatrisaali siseneda ja enamasti kukub välja jahmatava stiilitunnetusega värk. Iseküsimus, kas lavastaja valitud stiil igakord sobib või kuis kõnetab. Näiteks Ivan Võrõpajevi „Dreamworks“ kriipis mu valuläve nõndamoodi, et seda teist korda vaadata hästi nagu ei taha. Seevastu Hugo Raudsepa „Vedelvorsti“ Vihmari versioonis vaataksin küllap kõik etendused jutti, kui oleksin pärnakas.

Olen varem näinud kõigest kahte „Vedelvorsti“. Juhan Viidingu lavastusest Draamateatris (1981) meenub avar õhustikupilt. Mati Undi kaasajanüketega „Vedel vorst“ Noorsooteatris (1989) on eredamalt meeles: Guido Kanguri Kustav oma luulemeelse laiskuse filosoofiaga, Andres Otsa Ameerikast saabuv Ristmetsa Tanel väljamaa tavaari ja sinimustvalge tikutopsiga. 1983. aastal lavastas Salme Reek „Vedelvorsti“ meeleoluka kuuldemänguna, Kustavi osas Urmas Kibuspuu, ema Mari kauaaegne Pärnu teatri näitleja Olli Ungvere, Joosep ehe saarlane Margus Oopkaup, Ristmetsa Tanel Aarne Üksküla.

Kui mõelda veel Hugo Raudsepa lavatõlgendustele, sarnaneb vastne „Vedelvorst“ ehk Tiit Palu ettekujutusega romaanist „Viimne eurooplane“ (Vanemuine 1997), kummalgi küll oma isikupära, aga vilksatab vaimusugulust. Vihmari lähiaja loomingust tekkis ilmseim seos estraadilavastusega „Meri, mehed, maa ja naised“ (Endla 2017), Martin Alguse tekstile ning tuttavatele lauludele. Kui vaatasin seda Pärnu kontserdimajas, mille mastaap lisas omakorda kohatust, nentis üks seltskond saalist väljudes täiesti siiralt: ilusti laulsid ju, nad oleksid võinud ainult laulda, äkki järgmine kord laulavadki suvetuuril! No johhaidii-aidaa, ohkasin seda kuuldes. Ilusaid laule ümbritsevate ja läbistavate sketšide imelik, piinlikkust sisendav paroodilisus osatab muu hulgas just suvetuuride mentaliteeti. Labasuse vaatlemine läbi suurendusklaasi on üks Vihmarile tunnuslik võte, publikut provotseeriv, ajavaimuga tõtt vaatama kehutav, kindlasti ebamugav, aga tervendav.

Nii lõi ka „Vedelvorstis“ labasuse pilamine esialgu mu kuplikese päris kenasti sassi, kuni ühel hetkel hakkasin täiega lustima, teine vaatus kulges vääramatus tõusujoones. Kaunilt tühi suur lava Karmen Tellisaare valguskujunduses määrab Näsnäruda esteetika, kunstnik Illimar Vihmar on sokutanud taluõue kõnekalt nüüdisajamärgilisi suvila­asjandusi: aia kiikdiivan, söegrill, millelt haugatakse tooreid sardelle; autokummidest alusel koroonalaud. Taamal kõrgub pirakas kaevukook nagu Raudsepa remark ette näeb. Sinakad kilekangad lavakülgedel tühistavad olustiku, loovad heidutava illusiooni merepõhjast, tegelased justkui elaksidki kaelast saati vees, nagu Olav Ehala – Jaan Tätte laulus „Ma tahan olla öö“ muusikalist „Kaotajad“. Lava keskpõrand ongi soine pinnas, mida mööda vantsides näitlejad teevad suuga rohkem või vähem lirtsuvaid häälitsusi, see väike vallatu võõritus sarnaneb telefonihelinatega komöödias „Mitte praegu, kallis!“. Kostüümide läbiv kole-eklektika toimib, kõik need dressipüksid ja T-särgid on hullult vaimukad. Ennustan, et kelm Jaan Rekkor hakkab Ristmetsa Tanelina kandma etendustel erisuguseid nokatsmütse, esietendusel püüdis ta peakattel pilku tähenduslik sõna: Kinoteater.

Vihmari lavastus on tekstitruu, mõjule pääseb Raudsepa 1932. aasta näidendi kummastav sõnakasutus, hüperboolne rahvapärasus, veidralt voolav musikaalsus. Võtame näiteks Eedo ja Joosepi ärplemise:

Sina Porkuni põrsavaras!

Sina Saksi seavaras!

Vaata kui tõmban sulle õlekõrrega!

Saad vastu jumalavilja varrega!

Kukkusin purdelt jõkke!

Ja mina vajusin puhtasse vette!

Kuivatame kasukad ja lepime äe!

Lepime, et sina, Seeneküla sügavselg, jääd ikka Saksi seavargaks!

Ja sina, Kruusimäe küürakas, Porkuni põrsavargaks!

No kas pole sel karjapoisi ja sulase dialoogil suisa räpilaadne kõla? Vihmar on muutnud Laisavere kroonuvalla Näsnäruda talu isehakanud räpparite tallermaaks. Õigupoolest kuulub räpp ennekõike Joosepi elustiili, saarlasest sulane käänab osavalt räpiks kogunisti laulu „Ma vaatan paadist kiikriga“. Sten Karpov naudib Joosepi avantürismi. Esietendusel oli ekstra lahe teises vaatuses Joosepile koitnud tõehetk, mil ta stoppkaadrisse tardunud kodakondsete vahel tuias nõnda innuka sõgedikuna, et iga partnergi ei suutnud naeru pidada, saalist rääkimata.

Oma laulunumbreid sisaldas muide ka Undi „Vedel vorst“. Vihmari lava­ilmade muusikavaliku totaalsus on hakanud Undi ununematut andi vargsi juba ületamagi.

Kui esimene vaatus lõpeb, jõllitavad Karpovi Joosep ja Sander Rebase Kustav jultunult publikut ja kõlab vinge räpp „Head eesti asjad“. Loen väikseks isiklikuks töövõiduks, et suutsin saalis Näsnäruda asukate kommenteerivad pilgud välja kannatada, kuni vennikesed poolvastutahtmist lava taha loivasid. Tohutult sürrilt mõjub eelmainitud muusikalilaul „Ma tahan olla öö“, mille saatel vihaseks saanud Kustav ajab Joosepit mööda lavasood taga. Siin ongi ideaalnäide Vihmari muusikalisest ulakusest: kohe ei saagi aru, mis lahti, kas petavad silmad või kõrvad. Nii vingelt nihkes tunduvad pilt ja heli. Vaimustav tajuhäire!

Oma näitemängu nimitegelase Kustavi kohta kirjutab autor: „Lohakast välimusest vilgub ometi läbi mingit sisemist tuuma.“ Sander Rebane paotab Kustavi hingeelukest pikkamööda, saladusetunnetusega. Kui paigutada kujutluspildis kõrvuti Rebase kaks rolli eesti komöödiaklassikast, Koidula „Säärase mulgi“ Jüts ja Kustav, on neil erisugune rütm, temperament ja eluhoiak, aga oma sisemine tuum mõlemal paigas. Kui muidu oleks Näsnäruda dresskoodis aeg nagu toppama jäänud, osutavad ajaga kaasas käimisele venimuseks peetud Kustavi spinner, eriti aga nutitelefon, millest Kustav kuulab hingamispäeva evangeeliumi, vahendatuna Märt Avandi usaldusväärse hääletämbriga.

Tükk aega tegelesin mõttega, et ega ma nii üdini antipaatseid „Vedelvorsti“ tegelasi olegi varem näinud. Küllap see kipub paratamatult sõltuma vaataja soost, minu pilgu läbi meestegelased oma sarmiga hakkasid vaikselt poolehoidu äratama, noored naised seevastu jäidki ärritavateks nähtusteks. Ireen Kenniku Maali, tükkis oma väikse vahmiiliga, on õige kuri tüdruk, no ju ta kurjavaimu Joosepiga teisiti ei saagi. Mõistatuseks jääb Fatme Helge Leevaldi Tiiu, kes vahepeal vaevub etendama malbust, aga ta pärispale on ülbelt ükskõikne ja ratsionaalselt jahe, nii hakkab Kustavikesest päris hale, sellise Tiiu tuhvli all pole mehel pidu ega põlve.

Üllatava ja hirmus naljaka rolli teeb Lauri Mäesepp, tema karjapoiss Eedol on kitarr ja huuleneet, emo-vurhv ja lahtised puusad. Eedo imbuvad ilmumised oleksid nagu suvalised, kummatigi viivleb surmtõsine karjapoiss oma suveräänses universumis.

Magusroaks olen hoidnud n-ö vanameistrite paari. Kusjuures nii-öelda käib vaid liitsõna vanameister esimese, mitte tagumise poole kohta. Carmen Mikiver Näsnäruda perenaise Marina, kelle mustavate hambatühikutega lõuapooled ühtepuhku haigutuseks pärani, on pojast laisemgi, mõnel viivul kohtlane, hetk hiljem jälle nõnda eluterve vaistuga, et lase olla. Jaan Rekkori Ristmetsa Tanel, sorgus õlekarva juustega vana hipi, on äraspidisel moel puhtsüdamlik jumalamees, tarvidusel tarmukas loomatohter, ennekõike aga tütrekarja isa, kes tulevase väimehe räige konkreetsusega lihtsalt ja üsna ligidalt pihku võtab.

Kui Sarve Matsi „tõstament“ viimaks toob õnne Näsnäruda õuele, siis Tanel kallistab Marikest nii ägedalt, et naissugulane tema haardes aiva ägiseb. Mõnus moment paneb mõtlema, kui palju kõikvõimalikke paare Carmen Mikiver ja Jaan Rekkor mänginud on ja mängima saavad. Kujutlen, et samamoodi panid „Vedelvorsti“ publiku kord heldima Albina Kausi ja Albert Üksip (Estonia 1932) või Olli Vare ja Aleksander Teetsov (Tallinna Töölisteater 1943).

Finaalis helbib Laisavere rahvas mahla plasttopsidest, kuna too taara varsti käibelt kaob, on aeg topsikuid ajastumärgiliste teatritükkide jaoks varuks koguda. Usun, et head eesti asjad, nagu terav räpp ja traagilise komödiandi Hugo Raudsepa looming, kestavad ikka üle aja, kuni ei lagune kodune muld ja „materjaan“. Või kuni euroliit või hoopis meie siin iseenese tarkusest kujundlikku mõtlemist ja lopsakamat sõnastamist ära ei keela.