Äng, ving ja sada aastat üksindust

Maris Johannes

Rootsi raskemeelsus – kammerlik ja teraapiline lavastus. „Vaikne muusika”: Jonas – Ain Lutsepp, Johanna – Ülle Kaljuste, Olaf – Guido Kangur, Karin – Elina Reinold. PRIIT PEDAJAS

Vahel olen sattunud teatris vaatama lugu, mis intensiivselt ei meeldi, mis töötleb mu salakihte ja paneb enesekaitse automaatrežiimil tööle. Ei naudi sellist olukorda, pigem proovin kõrvale hiilida. Aga kui mäng on aus ja mõistus ütleb – hästi teevad, siis vaatad lõpuni ja mäletad seda veel hulk aega. Üks selline „ohtlik” kord oli Rootsi Riksteaterni kunagisel külalisetendusel Tallinna Linnateatris, pealkirjaks „Vaikne muusika” (festival „Talveöö unenägu”, 2002). Lavastus oli rootsikeelne, seetõttu kõik tekstinüansid arvatavasti kohale ei jõudnudki, kuigi Ülev Aaloe hääl mu kõrvaklappides tegi head tööd. Vaatad lavale nagu tagurpidi binokliga, kõik on kaugel, kuna oled täie tähelepanuga asja kallal, näed selgeid kontuure. Ainult varje ja varjundeid napib. See võõras äng ja Skandinaavia kaamos uusaasta-eelses külmas talves nõudis suure viskisuutäie, et jälle vabamalt hingata, ja nendingu, et ei oska ma täie rinnaga seda põhjamaist raskemeelsust nautida, andke mulle parem lõunamaa elurõõmu. Aga lavastus, kurivaim, on ikka veel meeles, mitte detailid, vaid õhustik. Nagu surmatantsu tantsivad. Vahetavad partnereid, kostüüme, kingi ja kardinaid – midagi ei muutu.

Kõike seda arvestades oli muidugi paras sadomasotemp ennast premeerida uue „Vaikse muusikaga” viis aastat hiljem. Aga ikka tahad ju proovida vastuvõtupiire, kas oled kasvanud ja suuremaks saanud.

 

Mikk Mikiveri mälestuseks…

…seisab kavalehel. Näitlejad ise tahavad seda mängida, teevad isekeskis proove ja kutsuvad Pedaja üle vaatama. Tandem Guido Kangur – Ain Lutsepp on „Kopenhaagenis” teinud Mikiveri käe all kõrgpilotaaži. Elina Reinold on tantsinud Mikiveriga „Surmatantsu” Strindbergi järgi, Vargamäest rääkimata. Ülle Kaljustel sellist mikiveriaanat ette näidata pole, aga oma soolorollidega on ta tõestanud kuulumist  näitekunsti kõrgliigasse. Nemad neljakesi võtavad Lars Noréni „Vaikse muusika” mängida. Kas Mikiver ise selle loo oleks valinud, kes seda teab. Kruusvalliga võiks Noréni ju võrrelda, aga rootslase „Vaikse muusika” minimalismi kõrval kirjutab Kruusvall lausa seiklusjutte.

Rootsi lavastusega võrreldes on meie „Vaikne muusika” palju maisem, argisem, isegi koomilisem, ja seetõttu väiksema õõva-annusega. Saame kokku, läheme lahku, üks sureb, teine sünnib, siis jälle sureb, kolmas teeb nädalavahetusel pikema poetiiru, siis peame puhkuseplaani ja keedame kohvi, kohvifiltrid on kuhugi kadunud. Kõik tegevused võrdselt tähtsad- tähtsusetud. Eksistentsiaalsem jututeema suubub eos verbaalsesse võimetusse.

Kirjanik Norén omalt poolt pakub argise alternatiiviks Mozarti keelpillikvartetti, et tunda üürikest rõõmu muusikast. See on kui sõõm värsket õhku enne sukeldumist umbsesse inimsuhete padrikusse, mille harimine on soiku jäänud ja kus elavad vaid kurdid ja kõrvahargid. Muusikud lahkuvad, algab etendus. Näitlejad ja muusikud ei suhtle.  

Niisiis näitlejad tahavad mängida ja kutsuvad meid vaatama. Olukord näidendis on elust enesest: keskealised inimesed, matnud oma lapse, seisavad silmitsi argipäevaga. Kuidas rääkida ja olla? Klammerdutakse tühja-tähja külge, surmateema on tabu. Verbaalne peitusemäng läheb aina koomilisemaks. Järsku on nii oluline, kui palju sul klaasis viskit või millisest poest sa lambaliha ostad.

 

Mehe äng

Rollid laval on selgepiirilised. Mehed on nooruses olnud sõbrad, kuid aeg on võtnud oma, partnerite üksteisemõistmine poolelt sõnalt enam ei toimi. Samas on tajuda siirast soovi olla teineteisele toeks. Guido Kanguri Olaf on headus ise, soe ja avatud tüüp, ei peaks suhtlemispuude all kannatama. Ain Lutsepa Jonas on kohmetum ja nurgelisem, ta klammerdub hasartselt sõbra jutuvooru, oskamata seda sujuvalt jätkata. Ei mingit seltskondlikku lihvi. Vaatad Lutsepa-Kanguri duetti ja mõtled, mis uhke paradoks: kui täiuslikult peab tajuma näitleja oma lavapartnerit, et mängida suhtlemispeetust.

 

Naise ving

Meeste kohmetusse sõidab sisse Ülle Kaljuste Johanna. Tuleb ja lööb platsi puhtaks oma resoluutsusega. Põhjamaa elus on naise roll olnud tähtis, naise iseseisvus on aga häirinud ja ärritanud Skandinaavia suuri meeskirjanikke. Ibsenist ja Strindbergist saati süüdistatakse naist elu tasakaalu rikkumises. Oma naisteviha ei peida ka Norén. „Vaikse muusika” ebakõla nimi on Johanna. Sõltub Ülle Kaljuste näitlejameisterlikkusest ja naiselikust vaistust, kui hõlpsasti tema Johanna Noréni meestemaailma reeglite järgi mängib. Mida arrogantsem Johanna on, seda suuremaks süüdlaseks ta jääb. Naine, kes läheb üle laipade: matab oma lapsi, kurnab mehi, vahetab partnereid. Kui mehed vähemalt püüavadki mingi eksistentsiaalse taju või läheduseni jõuda, siis naine piirdub ainult asendustegevusega, vahetpidamata vingudes. Selles sugupoolte sõjas hoian Ülle Kaljustele pöialt – et ta oma rolli suudaks ohjes hoida, et mul vaatajana ei oleks võimalik Johanna kohta öelda: mõttetu mutt, vastik bitch. Ma tahaksin Johannale tema tragöödias kaasa tunda. Naisena ja solidaarsusest.

Poole pealt tuleb mängu Karin, mehe meeleolude peegel ja ideaalne kaaslane. Elina Reinoldi mängida on see musternaine. Maitsekalt tehtud roll. Karin rohkem kuulab kui räägib ja kui räägib, siis ei pane teda keegi tähele. „Vaikne muusika” ei jutusta Karini lugu.

 

Üksi

Tegelikult on „Vaikne muusika” lugu meist endist. Kui pole kirjanikuambitsioone, tuleb mõelda end võõraste lugude sisse.

Räägin ühe loo. Istume kahekesi kalli inimesega kõrvuti, meie tutvus on algusjärgus. Olen oma sõbrast siiralt sisse võetud. Aga tema, selle asemel, et meie koosolemisest rõõmu tunda, hakkab pihtima mulle oma üksindusest. Ma ei saa aru, kuidas saab koos üksi olla… Kas mitte sellest ei kirjuta Norén oma näidendis? Koos üksi olemisest. Kõrvuti ja valgusaasta kaugusel kompame minevikus, et üles leida kunagisi kokkusaamisi. Klammerdume ühiste hetkede külge, aga ikka ja jälle tulevad valed sõnad suhu. Ainus võimalus rääkida sellest, mis vaevab sinu hinge, on osta kõnetund psühholoogi vastuvõtule.

Lavastaja pole „Vaikses muusikas” kontseptsioonipiitsa plaksutanud. Kas tänu sellele või selle kiuste on Eesti näitleja Noréni tekstist välja nokkinud dialoogide sisemise koomika. Kõik need möödarääkimised, kohmetumised, üksteisele vastutulemised ja lahkujooksmised on nii totter-naljakad. Naerdes näitlejate mängitud lavasituatsiooni peale, naeran ka mingite oma kinnisideede ja stampide üle, isegi sugulaste ja sõprade üle naeran.

„Vaikne muusika” Eesti Draamateatri laval on kammerlik ja teraapiline lavastus. Rollisuhetesse pole kodeeritud nii palju ängi kui rootslaste omaaegsest lavastusest mäletan. Seetõttu on lugu lihtsam, aga mitte lihtsameelsem. Esietenduse-järgne kasvamise võimalus on lavastusse kindlasti sisse pandud.

Kas „Vaikses muusikas” on ka midagi Mikiveri moodi? Raskemeelsus – see võis olla noore Miku, mitte elukogenud Mikiveri teema. Nagu see pole ka „Vaikse muusika” dominant. Aga ehk on selleks mikiverlikuks jooneks sõnatäpsus. Head lavalist enesedistsipliini soovin näitlejatele, siis on vaatajal saalis hea olla.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming