Ninamehe luulelend kuukiirel

Pille-Riin Purje

Rakvere teatri suurlavastus on praegusajas demonstratiivselt erandlik. „Cyrano de Bergerac”: Devalvert – Erni Kask, Cyrano – Üllar Saaremäe. RAKVERE TEATER

Miks lavastatakse Edmond Rostandi värssnäidendit „Cyrano de Bergerac” siinmail enam-vähem iga 20 aasta tagant? Ilmselt vajab iga põlvkond oma Cyranod, kelle paradokslevale saatusele kaasa elades mõtestada armastuse, sõpruse, aukoodeksi ajaülesust. Või aegumist – juhul kui samastuda krahv de Guiche’i õukondliku künismiga. Üks on klaar: küsimusele, kas ninakompleksiga Cyrano de Bergerac oli õnnelik või õnnetu hing, kas ta hävitas või kirgastas oma südamedaami Roxane’i elu, ei maksa vastata argiloogikast lähtuvalt. Ärgem unustagem žanrit: heroiline värsskomöödia. Mis ei tähenda, et publiku ees rullub lahti kauge eluvõõras vaatemäng. Et inimesest kiirgav sarm ja eneseusaldusest kootud sisim minapilt ja ninapilt ei kattu, on eluline teema tuhandes variatsioonis, huumorist hulluseni. Nagu seegi, et mõtleme armastust välja mingite mallide järgi ega vaata ligimesele silma hetkel, mil mask langemas.

Rakvere teater on valinud teadlikult puhta sõnumiga, kogu truppi haarava suurlavastuse. Valiku tuumaks Cyrano olemasolu: Üllar Saaremäe näitlejateel on läbiv roll eluliselt vajalik väljakutse. Samas näib kahtlane kompliment kuulutada lavastus Saaremäe sooloks. Üks meistrieeldusi on partnerluse väärtustamine ja seda kunsti teatrijuhist näitleja valdab.

Kui olla maksimalist, mis Rostandi näidendi puhul ainumõeldav, ei mõju Kalju Komissarovi lavastus üleni sündmuslikuna. Puudu jääb tervikutunnetusest, kontsentreeritusest, koomika-traagika doseerimise stiilipeenusest. Viievaatuseline näidend mängitakse laval kolmes vaatuses. Esimene neist kõige hoogsam ja viimistletum, tulvil energiat ja elaani, ehkki paar ülepingutatud rollisooritust võivad häirida ansamblimängu. Teine vaatus on rabedam. Peaaegu piinlikult hälbib stiilist Cyrano „kuu pealt kukkumise” stseen. Seevastu vaatuse lõpp sõjaväljal kujuneb kulminatsiooniks. Kolmas, nõudlik ja tundlik kloostrivaatus, mõjus esietendusel nii, nagu poleks selle tarvis prooviaega jätkunud. Ent külalisetendus Tartus 24. septembril andis aimu, et Cyranod on võimalik finaali lävel lähiplaani mängida.

Peeter Konovalovi muusikapuhangute romantiline hoovus loob mäluseose Linnateatri musketäridega. Krista Tooli suurejooneline, maaliline kujundus oleks loodud nagu Ugala mõõtkavas, Rakvere teatri lavale ihkaks rohkem õhku. Täpsemalt hingas kujundus Vanemuise suurel laval. Viimases vaatuses loob kunstnik kõneka metafoori (teostus kahjuks ideest rohmakam): sügislehtedena langevad koltunud kirjad, mis Cyrano Roxane’ile kirjutanud. Puid kujutavad vahedate mõõgaterade otsa torgatud kirjalehed. Nii avardub kauni monoloogi „Leht lehe järel…” tähendus.

Üllar Saaremäe nimiosa väärib detailset portreteerimist, sestap jäägu siinne esmavisand saatesalmiks. Senised kolm etendust tõestavad rolli jõulist sisulist arengut, et viia tasakaalu heroilise komöödia paatos ja pihtimuseni aus mängulaad, mis ei vajaks kunstlikku häälekajatamist ega muusikalisi paisutusi.

See Cyrano on tegus ustav sõber, kelle kaitse all laululoojad joodikud (Peeter Rästase elurõõmust nõretav Ligniére) ja pagarid (Eduard Salmistu luuleiilides lehviv Ragueneau). Bergerac ei jokuta, kui vaja sõber silmusest alla tuua, mis tahes tähenduses. Mehisele maisele faktuurile vaatamata on see Cyrano poeet ja alles seejärel õnnelik-õnnetu armastaja. Saaremäe värsivaldamise nõtkus võrsub ta luulelavastustest, isiklikust poeesiatajust. Cyrano naudib oma igatsuste sõnamuusikat ja oma ninakalambuuride külluslikku repertuaari. Torkab meelsamini sõna kui mõõgaga. Seda valulisem on Cyrano tõdemus rõdustseenis: „Armastus ei rüüta end espriiga…” Aga finaali lahendus, eriti muudetud tõlkenüansiga lõpuread, seavad luule armastusest ülemaks. Oma „kukesulge” ehk poeedi sulge hoiab Cyrano surma lävel käes, otsekui kirjutades Kuu pinnale saabumisvärsse. Roxane’ile jääb üksnes mehe klantssulega kübar.  

Teater on usaldanud Roxane’i rolli noorele näitlejale Marin Mäele, kes mänginud tänapäiseid osi, kel napib lavakogemust ja stiilitaju. Ent ka lavastuslik ülesanne soosib rolli rabedust ega eeldagi subtiilset kõrvalpilku. Me ei näe rafineeritud vaimuga daami, keda armastuskirjade ja -sõnade esprii nõrgestab enam kui lihaliku mehe kaisutused. Koguni Cyrano sasib lapsepõlvemeenutustest heldides Roxane’i sülle, mis ei mõjugi ebaloogilisena! Nii jääbki Roxane kauniks tujukaks lapsnaiseks, kes kollektsioneerib armastuskirju. Isegi kristalliseerunud kloostrirahus viib hingevapustus ta heitliku hüsteeria piirile. Raske uskuda, et see Roxane ühelgi juhul valiks Cyrano. Seda traagilisem on Christiani tuisupäine – teadlik?! – kuuli ette tormamine.

Margus Grosnõi (varem Stalte) mängib ilusat Christiani temperamentselt, avalalt ja täpse arengukaarega. Näiliselt tänamatu roll muutub kohemaid sümpaatseks. Christiani kirglik kohmakas siirus, soov iseendana vastuarmastust pälvida läheb südamesse. Grosnõi ja Saaremäe on esimesest viivust väärilised partnerid, keda ühendab keevaverelisus, eluausus ja eluahnus, kel kõik eeldused olla sõbrad, mitte rivaalid.

Kerguse vaimuga kõrvalrolle näeb mitmeid. Ülle Lichtfeldti graatsiline flirtija Lise. Tiina Mälbergi naiivselt emantsipeerunud Seltsidaam. Toomas Suumani vaimuterav Le Bret, kel sõbra privileeg Cyranole tõtt näkku öelda nagu narril kuningale. Värske sürpriisina mõjuvad Lauri Nebeli etteasted, näitleja Montfleury jt.

Viinamarju näppavad ja Cyrano järele keelt nilpsavad siivutud nunnad kuuluvad lavastuse koomuski-rubriiki, mis üpris poleemiline. Ses laadis kaotab oma mina üks tähtis roll, kuigi kivi sihin pigem lavastaja kui näitleja kapsaaeda. Tarvo Sõmer mängib krahv de Guiche’i. Cyrano antipoodi, positsioonikat võimurit, kelle mahhinatsioonid võiksid ju olla Komissarovi teema. Viimase vaatuse pihtimusviiv ja dialoog Le Bret’ga näitab de Guiche’i veenvamas valguses – aga tee või tina, läbi kolme vaatuse ei pane üht inimest kokku! Kuu pealt kukkumise stseeni padujant ei ole de Guiche’i ega ka Cyrano vääriline: jämekoomilises füüsiliste etüüdide tulvas hajub poeedi fantaasialend, unub Cyranod puudutav laulatus ja krahv moondub naisenäljas matsiks. Ja kuis saab de Guiche olla nii paksunahaline, et Cyrano žest sõjaväljal, soost välja toodud särp, tema edevust ja/või au rängalt ei torka?

Aga need küsitavused ei määri poriseks kuuvalgust, mis inspireerib Cyrano tundelüürikat; ei hajuta veini aroomi, mida hingab sisse Bergeraci ülitundlik nina.

Rakvere teatri suurlavastus on praegusajas demonstratiivselt erandlik, kooskõlaline just selle teatri ninatarga, pigem vaistliku kui kalkuleeritud vaimsusega.c

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming