No ei ole seda uut näitlejat seal kuskil

Andres Laasik, Eesti Päevaleht

Näitlejakeskse teatri valguses on numbriteatri näitlejat eitav diskussioon mannetu.

Uue numbritega teatrimoodustise kunstist on räägitud palju. Manifestist ja muust. Napilt on räägitud lihtsast asjast, teatris No99 pole näitlejat.

Kuidas ei ole? Väga lihtsalt, palgal pole ühtegi. On küll olema trupijuht Jüri Karindi, kuid truppi ennast ei ole. Kui truppi ei ole, on muide see näitlejate kohalejoonistamine veelgi raskem, nii et trupijuhil selles teatris igav ei ole.

Asi ei ole mitte ainult palgalises näitlejas. Pole ka püsisuhet näitlejaga. Olnud ja väljakuulutatud töödes vahelduvad näitlejanimed suvaliselt ja kiiresti. Ei mingit püsisuhet.

Tegemist on tõeliselt radikaalse kindaviskamisega meie repertuaariteatrit esindavale pealiinile. Siiamaani valitses ju niisugune ettekujutus teatrist ja selle arengust, et see on näitlejate organisatsioon, kus teatud rühm inimesi liigub ja areneb teatud kunstiliste eesmärkide nimel. Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi tegevuse järgi otsustades on see möödanik, kuigi seda aspekti teatri rohkete manifestide seas eraldi ära toodud ei ole.

Tõepoolest, kes on teatri No99 näitlejad? Kelle oskused, tehnika ja isikupära on osa teatri enda kunstilisest näost? Kas on neid näha ja aimata? Ei ole. Pole kedagi, kelle peal oleks tunda talle pandud panuseid. Vähe sellest, teatri avalavastuses kohtab ühte näitleja kui looja suhtes toimivat hoiakut. Lavastus ?Vahel on tunne, et elu saab otsa ja armastust polnudki? esimene pool on tehtud nii harukordselt räpakas näitlejatehnikas, et selle taga peab mingi taotlus olema. Nii korrastamata ?lavalolemine? ei saa sündida juhuslikult. Lavastust on võimatu liigitada mis tahes stiili, laadi või traditsiooni, kuid see ei tähenda, et toda teatritegemist oleks võimatu analüüsida. Laval toimus rida liikumisi, millel puudus algus ja lõpp. Näitleja valmisolek oli deklaratiivne, näitlejate füüsises ei olnud sellest jälgegi. Sõnalises osas puudus igasugune kontsentratsioon. Mis tahes teatritegemise kaanonite järgi oli tegemist näitlejatehnika poolest silmapaistvalt halva teatriga, igasugused harrastajate ponnistamised on selle kõrval täius ise.

Mis see on, reaktsioon valitsevale psühholoogilisele ja realistlikule laadile? Protest teatri pealiini vastu, kus on mandumise märke? Mida on seal alati olnud. Meie näitlejakoolituse eitus? Kuid mis häda on siis selles realistlikus ja psühholoogilises koolituses või teatris, kui seal peituva pagasiga on võimalik isegi iseennast eitada? Lihtsamatest ülesannetest rääkimata.

Räpakust on Ojasoo lavastustes olnud varemgi. ?Julia? Shake­speare?ilt pärit stseenid on esitatud viisil, kus on raske aru saada, mida keegi ütleb ja mismoodi tegevus areneb. Sealjuures ei ole arusaadav, kas tegijad väldivad tahtlikult igasugust mõtteselgust või on tegemist lihtsalt kutseoskuste-alase küündimatusega.

Shakespeare?i värsi lugemises on lavakunstikooli ?Suveöö unenägu? sealsamas Draamateatris ?Juliaga? võrreldes meistritöö.

Numbriteater asub selgelt sõjakäigule vana ja mandunud teatri vastu. Seda on tehtud varemgi, kuid enamasti on sedasorti sõdalaste pundis ka näitlejaid, kelle töös on näha, milles peitub uue teatri kvaliteet. Ojasoo manifestlavastuses on näitleja alltöövõtja ja mitte mõttekaaslase positsioonis.

Teater seisneb üldiselt maailma kujutamises näitleja kehas peituvate väljendusvahendite abil. Aga seegi hea postulaat kannatab kriitikat ja miks ei võiks olla teatris videopilti ja küülikuid. Maalikunsti taustaga Tadeusz Kantor tegi teatrit, mis oli kõike muud kui tavaline realistlik näitemängutegemine. Ent selleks leidis ta uue näitlejatehnika, mis oli mõtestatud, selge ja täpne. Kinda viskamine vanale teatrile toob edu siis, kui toob uusi väljakutseid ka näitlejatele.

Väikses kultuuris nagu Eesti omandavad inimestevahelised seosed omaette tähenduse. Siin on isegi projektiteatril mingi pikemaajaline mõõde. Kui näiteks vabakutseline Roman Baskin teeb järjekordset suvelavastust, siis on võimalik ette kujutada, kes seal kaasa teevad, sest on varasema tegemise sidemed. Uues numbriteatris (varem olid olemas numbritehased) on iga näitleja justkui puhas valge leht, kuhu lavastuse autorid (nendeks on lavastaja ja kunstnik) kirjutavad omad tähenduslikud read. Tõepoolest, see on kardinaalselt teine lähenemine.

Olgu vahemärkusena öeldud, et see vana ?tavapärane? teater ei näita sugugi koolemise märke. Kriisis vaevelnud (kriis on teatrile muide loomuomane seisund) Linnateatris on sündinud ?Tõde ja õigus. Teine osa?, mis täidab teatrimaja vana tuttava kunstipidulikkusega, mis hõljub teatris siis, kui teatritegijates on tunne, et nüüd on koos midagi head ära tehtud. On olemas ansambel ja koostöö ning usaldus näitlejate ja lavastaja vahel. Suure kirjanduse värskendav tõlgendamine loob lavale tegelaskujud, kes panevad vaatajate meeled kaasa helisema, sest on öeldud välja midagi tänases päevas olulist ning tähtsat.

Numbriteatri asemel näeb uut näitlejat hoopis konservatiivseks peetud Draamateatris, kus Mart Kivastiku ?Savonarola? näitemängu keel loob uue näitlejakvaliteedi, kus ühineb ajalugu ja tänapäev, kus punktiirselt kirjutatud rollidele on näitlejad kasvatanud elu- ja kunstitõe. Draamateatri suurel laval on tänapäevataju, mis elab näitlejates edasi ühest lavastusest teise, välgatades näiteks Tõnu Kargi mängitud ?Kevade? Köstris. See vana, näitlejakeskne realistlik teater on veel haruldaselt arenemisvõimeline ja selles valguses vaadatuna on numbriteatri näitlejat eitav diskussioon mannetu.  

Numbriteater ei paku uut näitlejat, kuid midagi uut on seal olemas. ?Vahel on tunne, et elu saab otsa ja armastust polnudki? on uus tekst, kuid olgem ausad, see tekst revolutsiooni ei tee ja jääb teatritekstina vaid selle maja seinte vahele, kus ta sündis. Mis aga kõige tähtsam, numbriteatris on olemas uus publik. See on suur asi ja räägib nõudlusest värskema teatri järele. Käsitlegem numbriteatri noort publikut kui avanssi, mis antud huvitavale uustulnukale.

Tegelikult ei ole numbriteatri olukord sugugi lootusetu, tegu on alles pooliku hooajaga, milles täiel jõul teatrit tehtud. Peeter Jalakal ja Von Krahlil võttis ka õige mitut aastat, et jõuda tänaste (veidi juba stagneerunud?) kõrgusteni, kuhu kuulub muide ka hea omanäoline näiteseltskond, mille järele Ojasoo ja Semper pole veel unistama jõudnud hakata.

Numbriteater on kõrgelt hinnatav ka kui märk Eesti hääst kultuuripoliitikast, kus vähemalt seekord on ilmutatud julgust panna rohelise teeotsa peale noored ja andekad. Osakem seda hinnata.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming