NO-teatri kevadbasaar

Maris Peters

„Perikles” otsib sidet tänasega ja jutustab muinaslugu suurte kuningate uskumatute seikluste aegadest. „Perikles”: Rüütlid – Sergo Vares, Rasmus Kaljujärv ja Tambet Tuisk, Perikles – Risto Kübar.

Osa I: värviline vitamiinipill

Mis tunded ja mõtted tekivad teis seoses sõnaga „basaar”? Lõhnade, helide ja värvide pillerkaar? Inimeste ja lugude virvarr? Mõni pakub müügiks kala, mõni puuvilju, mõni oma palgamõrtsuka-teenuseid ja mõni kergemeelsete tütarlaste kehasid… Mõni hõigub vaatama looduse imetegusid: kapjade ja sabaga meest, vuntside ja habemega naist ning perekonda, kes on poolsisalikud-poolinimesed. Ja kuskil vestab jutustaja üht lugu kellegi elust ja seiklustest. Just sellise rabavalt värvilise ja kireva kanga kerib lahti seekordne „Periklese” lavastus, kus ühelt poolt otsitakse sidet tänasega (ja ajatuga?), teiselt poolt jutustatakse meile muinaslugu suurte kuningate ja uskumatute seikluste aegadest.

Neile, kes selle näidendi tekstiga tuttavad pole, tahan kohe hoiatuseks öelda, et liiga palju näidendi kohta selle lavastusega just teada ei saa. Mis ei ole sugugi etteheide ja päris kindlasti ei tule selles näha kriitikat, et „klassikutega nii ei tohi”. Ka puudub enamusel kindlasti võimalus võrrelda-kõrvutada seekordset lavastust teiste sama näidendi lavastustega, sest Shakespeare’i „Periklest” varem Eestis mängitud ei ole. Tegelikult saab põhjusest vist aimu ka selle lavastuse kaudu. „Perikles” on näidendina ju iseenesest kehvake: struktuurilt ebaühtlane, tegevus rabeleb suure hulga tegevuskohtade vahel siia-sinna ja eks kipu paljud tegelasedki kuidagi kõhnaks ja üheplaaniliseks jääma. Paljud detailid tulevad mõnest teisest näidendist tuttavad ette, suur hulk otsi jääbki kuidagi lahtiseks. Seega, justnagu mõistetav, miks seda pole lavastatud.

Samas on just selline vägagi harali lugu andnud võimaluse kududa lavastusse sisse neid ideid ja lähenemisnurki, mis viivad osalt ja paratamatult mõtted mõne aasta taguse laineid löönud Ojasoo Draamateatris lavastatud „Julia” juurde. Tuleb muidugi kohe möönda, et intrigeeriv tulemus, mis kannab küll „Juliast” tuttava käekirja märke, on täiesti teistsugune ja omamoodi. Nii et liialt võrdlema ei peaks ega tohikski. Võiks küll öelda, et „Juliaga” võrreldes tundus lavastus kohati eklektiline ja ülepakutud: orientaalne segamini säästumarketi kilekottidega (võib-olla tõesti on mõni neist kauge võõra maa rannal välja uhutud?), kiirtoit (humanitaarabi) kõrvuti jumalanna Dianaga, tablool ilmuvad päevakajalised sündmused asendumas näidendi tekstiga ja omamoodi sisuliste kommentaaridega. Lubatud Bollywoodi kõrval viirastumas ka mälestus nõukaaegsetest lõputult üheülbalistest India filmidest, mille reklaame olid täis kõik trollibussid.

Näidendi ebaühtlane struktuur näib pooldavat lähenemist, mille puhul ideid ja üllatusi puistatakse nagu küllusesarvest. Samas tekkis kohati häirima kippuv seos poolprofessionaalsete või amatöörteatritega, kus tihti üritatakse kõik head ideed ühte lavastusse ära mahutada. Ent taas pole see kriitika, vaid püüe kirjeldada tunnet ja kogemust, mis paneb kui idamaine turg oma külluse ja kirevusega õhku ahmima.

Tegelikult tahakski siia punkti panna ning jätta rääkimata, et näiteks tekst mattus vahepeal helide alla (kahju, et uus ja selle lavastuse tarvis tellitud tõlge tegelikult kaotsi läks) või et Goweri rolli jagamine osatäitjate vahel on võte, mis viib isakese Brechti juurde. See lavastus on nagu vitamiinipill kevadväsimuse vastu, selle peab igaüks ise alla neelama. Seda lavastust tuleb näha, haista ja kuulda, lasta sel end kanda, tunda siirast heameelt lavastuse kultuurimärkide lugemisest. Sellest, et eksisteerime aegruumis, kus paljud asjad kõnelevad sõnadetagi.  Rõõmustada detailide rohkuse ja rikkuse üle, saada üks ergastav kogemus.

 

Osa II: kavalehe mõru pill ehk pill tuleb pika ilu peale

Tausta ei avata. Saamislugu ei räägita. Polekski oluline, sest lavastus on nauditav ega pretendeeri liigsele klassikalikkusele (loe: igavusele). Ei ole liiga palju Shakespeare’i. Aga… Kellegi kurikaval käsi on kavalehte paigutanud loo „Haruldane leid Shakespeare’i kohta”, mis väidetavalt on tõlge venekeelse ajakirja 2008. aasta märtsinumbrist (!). Kavalehe loos mainitakse, et üks seal nimetatud tegelastest suri „selle aasta” naistepäeval (napilt nädalake enne esietendust!). Kuidas ja mis põhjusel selline lugu kavalehte pandi? Kas rõhutamaks, et Shakespeare’i ümber toimuv on samasugune muinasjutt? Kui „Perikles” näidendina on Eesti vaatajale nii tundmatu suurus, nagu ta on, kas siis ei oleks võinud vähemalt mõnel leheküljel avada selle näidendi tausta ja saamisloo? Seda enam, et meil on tegemist esimese „Periklese” lavastusega Eestis. Ja veelgi enam: näidendi tausta ei ava suure musta seitsmeköitelise järelsõnas ka Georg Meri. Milleks serveerida kavalehes publikule vahelugemiseks rooga, mis on küll ehk kena kaeda, aga mida kuidagi manustada ei mõista? Kavaleht pole ometi kollane ajakirjandus, mis avaldab lugusid põhimõttel: mida sensatsioonilisem, seda parem. Ja kõik ei pruugi ju teada, et William Gibson on näitekirjanik, kes avaldas 1978. aastal raamatu „Shakespeare’s Game”, või et Linda McLaughlin on tegelikult romantiliste ajalooromaanide autor. Noh, eks Internetist saab ju muidugi teada.

Kui 1623. aastal Shakespeare’i näidendid foolioväljaandes trükist ilmusid, siis „Periklest” nende hulgas polnud. Mis on fakt. Järelikult ei pidanud tema kolleegid Heminges ja Condell seda tema näidendiks, kuna nad teadsid, et osa sellest oli kirjutanud keegi teine. Et nad jätsid selle sel põhjusel fooliosse lisamata, on oletus. Eriala asjatundjad on ammu olnud enam-vähem ühel meelel, et see kaasautor oli tõenäoliselt George Wilkins, kellelt oli 1608. aastal ilmunud sama loo proosaversioon. Temale omistatakse näidendi esimesed üheksa stseeni (s.t näidendi 1 ja 2 vaatus, kuni Periklese ja Thaisa abiellumiseni, kui Simonides ruttab neid paari panema, et nad kiiremini sängi võiksid heita). Näidendi kaks osa erinevad järgmistest nii stiililiselt kui värsistuselt ning väidetavalt on Wilkinsi värss struktuurilt lähedasem keskaegse jutustaja Goweri keelele. Wilkinsi proosalugu on viimasel ajal näidendite toimetajad kasutanud ka selleks, et taastada näidendi tekst sellisena, nagu see tõenäoliselt kunagi olla võis.

Vaatamata sellele, et Ben Jonson nimetas juba kaasajal „Periklest” „vanaks kopitanud ja hapuks läinud looks” (a mouldy tale … and stale), oli see ometi äärmiselt populaarne. Näidendi tekst ilmus mitmes kvartväljaandes ajavahemikul 1609–1635. Väidetavalt oli just „Perikles” esimene Shakespeare’i näidend, mida pärast restauratsiooni esitati. Foolioväljaandesse (ja seega Shakespeare’i kaanoni osaks) liitis näidendi lõplikult alles XVIII sajandi lõpul Edmund Malone. Kuigi „Perikles” jagab hiliste Shakespeare’i näidenditega mitmeid ühisjooni (olulisem osa on vaatemängul, muusikal ja tantsul), ei tohi unustada, et erinevalt neist hilisnäidenditest, mida esitati Blackfriarsi teatris, on „Perikles” ikkagi Globe’i näidend.

Eestisse jõudis lugu „Periklesest” didaktilise jutukesena juba XIX sajandi keskpaiku, see on enne kui Shakespeare’i näidendid. Siis avaldas keegi „muhhoma köster” Freundlich lookese kuningas Apolloniuse viletsustest. Tegemist on sellesama „Periklese” looga. Loost ilmus ajavahemikul 1846–1888 mitu trükki, järelikult oli see suhteliselt populaarne lugemisvara.

Seega tuleb loota, et kavalehe lugejad on naljast aru saanud ja pole esitatud „artiklitõlget” mitte liiga tõsiselt võtnud. Aga kui on?

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming