Noorte näitlejate entusiasm silmitsi algaja näitekirjaniku tekstiga

Maris Peters

Sel kevadel on tehtud Eesti Shakespeare’i lavastamise ajalugu.  

“Kaks veroonlast”: mänguhoos Theatrumi näitleja Tarmo Song ja VHK gümnaasiumi teatriklassi abituriendid Juhan Raud, Tanel Velleste ja  Katariina Tamm. RASMUS JURKATAM

 

W. Shakespeare, “Kaks veroonlast”. Tõlkinud Georg Meri. Lavastaja Lembit Peterson, lavakujundus ja kostüümid Kristi Soe. Mängivad VHK gümnaasiumi teatriklassi abituriendid Katariina Tamm, Ingel Un­dusk, Birgit Õigemeel, Liina Haldna, Mirko Rajas, Mats Kuuskemaa, Juhan Raud, Tanel Velleste, Kaljukarl Kivi ning Theatrumi näitlejad Helvin Kaljula ja Tarmo Song. Esietendus Theatrumis 12. IV.

 

Tänavune kevad on mitmes mõttes kummaline. Ühelt poolt valitseb pärast mitut hooaega, Eesti oludes suhteliselt intensiivset Shakespeare’i-lavastamist vaiksem ja rahulikum periood. Teiselt poolt on selle näilise, suurteatrites valitseva rahu varjus just sel kevadel tehtud Eesti Shakespeare’i lavastamise ajalugu. Kui mõned nädalad tagasi oli põhjust rääkida “Lõpp hea, kõik hea” esmalavastusest Tudengiteatris, siis nüüd on Theatrumis lavaküpseks saanud teinegi maailmapraktikas suhteliselt harva ja Eestis seni üldse mitte mängitud W. Shakespeare’i näidend “Kaks veroonlast”.

Mõlemal näidendil on palju ühist ja tundub esmapilgul natuke kummastav, et noored näitlejad on valinud esitamiseks just vähetuntud ja probleemsevõitu näidendid. Mõlemas on teemaks armastus ja see, mida armastuse nimel või selle eest põgenedes toime pannakse. Mõlemas võetakse ette pikki teekondi ja oma identiteeti varjavad kangelannad. Loetelu võiks jätkata veelgi, kuid seda laadi võrdlusi võib igaüks omal käel teha. Samuti võib huviline kokku lugeda kõik need teistest ja hilisematest Shakespeare’i näidenditest tuttavad elemendid, mida võib kohata juba selles, Williami esimeseks suleprooviks peetavas loos.

Kuna Lembit Peterson on talle kaubamärgilisel viisil näidendi üsna kärpimata kujul lavale toonud, võib iga teatrisõber isegi veenduda, miks see näidend üldiselt nii ebapopulaarne on. Tegelaste pikkadele ilukõnelistele heietustele, millele raske elu sisse puhuda, lisandub tihtilugu ka ebausutavus ja probleemid tegelaste käitumises-reageeringutes. Probleemide mõneski mõttes kulminatsiooniks on stseen näidendi lõpuosas, kui vaevalt vägistamiskatsest pääsenud neiut samale kurikaelale sõpruse ja andestuse kinnituseks kingiks pakutakse. Probleemid pole muidugi mitte näitlejate, vaid näidendi kirjutaja omad, sestap ei saa näitlejatele süüks panna, kui sellised pikad värsiveeretused mõtte poolest ahtrad välja tulevad või eespool kirjeldatud stseen usutavaks ei kujune. Tekstiliste probleemide pärast võiks ehk natuke malgutada ka Georg Mere tõlget, mille puhul on tänaseks päevaks üsna üksmeelsele seisukohale jõutud, et näiteks koomilised ja kahemõttelised kohad kipuvad selles puised ja arusaamatud olema. Näiteks ei joonistu päris selgelt välja Speedi ja Launce’i koomilisuse eripära. Õnneks päästis noorte näitlejate entusiasm siiski mõndagi, nagu kinnitasid ka naerupahvakud saalist.

Kuna näidendi peategelased on kaks sõpra-noormeest, siis on lavastuses kenasti välja joonistatud sõprade kontrastsus: tormakale ja püsimatule (võiks öelda, “punapäisele”) Proteusele vastandub pikk ja peenike Valentine, kelle füüsilises kohmakuses tahaks küll pigem näha lavastaja teadlikku valikut (tagantaidatud kohmakus, väga ruttu väga pikaks kasvanud nooruki harjumatus oma kehaga) ja kahe tegelase visuaalse erinevuse rõhutamist. Hästi aitab see kohmakus esile tuua Valentine’i poeetilisuse, tema kunstnikunatuuri. Varjatud moel on ta ometi vähemalt sama rahutu nagu Proteus: just Valentine on see, kes rändab mööda võõraid maid, on valmis armastatuga põgenema ning võtab enda peale röövlipealiku auväärse ameti. Proteus, kes näiliselt tundub rahutum, Juliaga ei põgene ning võõrale maale satub isa korralduse tõttu.

Neist kahest rääkides ei saa ka mööda sellest, et eestikeelsest pealkirjast kaob üks näidendi mõistmiseks oluline komponent: sõna gentlemen (“Two Gentlemen of Werona”). Näidendi kirjutamise ajal käisid tulised arutelud selle ümber, mis on härrasmehelik ja mis mitte, ning mis on ülem, kas armastus või sõprus. Meestevahelise sõpruse ja vastassugupoolega seostuva armastuse konflikt ongi näidendi keskmes: kui sõprus mehi seob, teeb armastus naiste vastu nad iseendalegi võõraks. Viiteid sellele võib leida nii peategelaste tekstis kui teiste kommentaarides nende käitumise ja oleku kohta. Seega tasub lavastust vaadates hoolega jälgida armastuse-sõpruse pingeteljel toimuvaid liikumisi.

Nii Julia (kahe koosseisu erinevuseks ongi Juliat mängiv näitlejanna, üks pisut tasakaalukam, teine ehk unistavam ja poeetilisem) kui ka Silvia on noormeestega võrreldes sarnasemad, muutumatud oma armastuses. Mõlemale on antud ka võimalus ohte trotsides oma armastatule järgneda. Noormeeste kõrval tunduvad nad ka kõigele vaatamata küpsemad, valmis paarisuhte kohustuste kandmiseks. Silvia suhteliselt reserveeritud ja tasakaalukast hoiakust murrab temperament läbi just siis, kui ta seisab silmitsi Proteuse petlikkusega oma armastatu suhtes. Hiljemgi kumab lavastusest üsna selgelt läbi kahe naise – nojah, omal kombel sõprus, kuigi nad üksteist veel ei tunnegi. Ja eks ole seegi mõneti ju kommentaariks meeste sõprusele, mis kipub käima hoopis isevärki radu.

Kahele armastajapaarile sekundeerib hulk vähem või rohkem koomilisi teenreid, isasid ja muid asjamehi. Otsekohese ütlemisega välevarvas Speed ja sutike kohtlase olekuga Launce (kes, muide, on oma abiellumisplaanides härrasrahvale vastupidiselt üdini praktiline) on üldiselt väljapeetud stiiliga lavastuses igati omal kohal.  Ülepeakaela koomiliselt mängituna murraksid nad lavastuse tasakaalu, seda eriti Launce, kelle jantimisi peniga ja segast (või siis mitte?) “filosofeerimist” annab üsna pikaks venitada. Tõhusalt täiendavad ka mitmed teised tegelaskujud, nagu näiteks Proteuse koomiline vana isa Antonio või kehkadiveist kosilane Turio. Viimase puhul ei tekkinud lavastuses küll suuremat probleemi mõistmaks, miks Silvia isa eelistab just teda peiuna. Edev nooruk pidanuks nähtavasti meenutama vanamehele tema enda kenitlevaid noorusaegu: veel nüüdki ei jäta ta võimaluse korral pilku peeglisse heitmast. Episoodilistest tegelastest üks nauditavam on kindlasti ka Julia kammerneitsi Lucetta, kõigi Shakespeare’i näidendite nutikate toatüdrukute eelkäija.

Tubli töö kiidab tegijat ja julge pealehakkamine on pool võitu. Neil, kellel siiski mingeid kõhklusi esineb, tasuks siiski mõelda kas või sellele, et need noored inimesed on kibekiire koolitöö kõrvalt pähe õppinud suure hulga värsiridu ja teinud nädalate kaupa proove. Ja saanud hakkama lavastusega, mis vastupidiselt mitmete suurteatrite omadele ei lähe piinlikuks teises ega kolmandaski vaatuses.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming