Nüüdistantsuteater koodide rägastikus

Kristiina Garancis

„Draama” tänavuse kuraatori Priit Raua meel ja maitse liikus, teadagi, ka nüüdistantsu maastikul.        Igasugune teater tegutseb koodide ehk kokkulepete märgisüsteemis. Ooper ja ballett või tinglik metafoorirohke lavakunstivorm eriti. Nüüdistantsu vallas on palju teooriaid ja allsüsteemirikkaid tõekspidamisi, millest paljusid  teab vaid tantsija või kunstnik ise, aga publik võib kokkuleppeid teadmata lihtsalt vaadata ja osa saada. Priit Raua kui selleaastase „Draama” kuraatori meel ja maitse liigub, teadagi, nüüdistantsu maastikul, eriti meeldib talle tantsu ja performance’i-kunsti piiride hägusus. Sellest siis ka ühe tantsuteatrilavastuse valimine põhiprogrammi (Zuga ühendatud tantsijate comeback „Kohe näha, et vanad sõbrad”) ning eriõhtu vormis austusavaldus sellele liikumist  austavale kunstiliigile: Henri Hüti „The Reader” („Lugeja”), Liis Ilula „Valdner” ning Alexis Steevesi ja Rain Saukase „Kui kiiresti need õnnetused”. Performance’i puhul olulised omadused ja teemad – vormiteravus, filosoofiline seisukohavõtt, mänguline flirt teatriga, visuaalne poeesia – olid kõik leitavad.    

   

Kokkulepete kunst oli esindatud ka märksõnades, mida mööda kuraatori ja loomenõukogu  oma valiku tegid. Oluline oli: lavastusmeeskond kui tervik ilma nähtava lavastajahierarhiata, vormitundlik väljakutse, protest, jutustamine, erapoolikus. Enamjaolt olid need teemad kõrvaltvaatajale tantsuteostes ka tabatavad. Mis siis eristus, mis tõusis nii võimsaks üldistuseks, mida veel ka aastate pärast meenutada? Zuga ühendatud tantsijate lavalugu pajatas soojas kodukohamurdes ja nostalgilistel nootidel neile, kes on aastaid jälginud Kaja Kannu,  Jarmo Karingu, Tiina Möldri ja Helen Reitsniku kulgemisi laval. Lavastus kujutas sõpruse vastuolulisust ja kummastavat püsivust ning oli seejuures vägagi küps ja inimlikke vastuolusid ületav tervik. Vormitervik, kuigi pealtnäha lõdvalt seotud etüüdidest koosnev lugu, puudutas hinge oma hõõguvas inimlikkuses, paljude „isede” ja „iseolemiste” võitluses ning just grupimeele ja -keele väärtustamises.     

  Henri Hüti julge vormieksperiment „The Reader” mängis uhkelt oma soolot publiku  uudishimul ja väga heal helikujundusel. Loogika visati nurka ja kaks meest asusid katsetama lustiga kehapiltide, must-valge esteetika ja valguse rütmistamisega poksivõistluste stilistikas. Milliseid mänge võivad lavalaudadel endale kaks noort meest lubada? Kehakultust, ühel hetkel kaheti tõlgendatavat intiimsust, väljamõeldud lausetega ja postmodernismi postulaatidega žongleerimist. Igal juhul ootavad nüüd kõik kogejad põnevusega järge. Kuhu  edasi? Vormimeisterlikumaks? Helitehnilisemaks? Visuaalselt kehakesksemaks? Liis Ilula „Valdner” ning Steevesi ja Saukase „Kui kiiresti need õnnetused” olid vahest kõige narratiivirohkemad ja liikumiskesksemad lood. Kehad kontaktimprovisatsiooni laadi kokkupuutelabürindis, jutustamas naiselikkuse ja mehelikkuse igapäevast, magnetilisusest ja tõukumisest, mis on selles vastuolus alati sees. Nende lugude särin oligi polaarsuste kokkusaamise  pinges. Lihtne vormilt ja loolt, kuid põnev kokku- ja lahkuliikumise kehalisuses. Kõige „tantsumad” lood. 

Tõepoolest, kõikides neis lavastustes oli olevikus kohaloleku pinget, suurt vormirõhku, boheemlaslikku mängu lihvitusest pääsemiseks, grupitöö olulisust, kunstiliikide piiride hajusust. Märksõnad said kaetud ja laetud. Üldisel tantsumaastikul, mis praegu Eestimaa pinnal laiub, need drastiliselt oma eripäraga silma ei paista. Henri Hüti uustulnuka vormimänge  armastav värskus vahest kõige enam.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming