Nukuteatri muundumine kunstiteatriks

Madli Pesti

Eesti Nuku- ja Noorsooteatri uued jõud on võimelised looma mitu kunstiliselt heal tasemel nukulavastust järjest. Eesti Nuku- ja Noorsooteatri „Rapuntsel”, autorid Jacob ja Wilhelm Grimm, lavastaja Kadri Kalda, kujundus valminud rühmatööna, laulusõnade autor Jaan Pehk. Mängivad Laura Nõlvak, Katri Pekri ja Mihkel Tikerpalu. Esietendus 2. X teatri väikeses saalis. Eesti Nuku- ja Noorsooteatri „Metamorfoos”, autor Franz Kafka, lavastaja Mirko Rajas, kunstnik Kalju Karl Kivi, muusikaline kujundaja Ekke Västrik. Mängivad Mart Müürisepp, Katariina Tamm, Tiina Tõnis, Riho Rosberg ja Anti Kobin. Esietendus 9. X Köismäe tornis. Eesti Nuku- ja Noorsooteatri „Ajuloputus”, lavastaja ja koreograaf Duda Paiva (Brasiilia/ Holland), stsenaariumi autor ja helilooja Allan Segall (US A/Holland), nukukunstnik Jim Barnard (Suurbritannia/Holland), lava- ja kostüümikunstnik Kaspar Jancis, dramaturg Vahur Keller. Mängivad Taavi Tõnisson, Andres Roosileht, Kaisa Selde, Sandra Lange ja Jevgeni Moissejenko. Esietendus 7. XI teatri väikeses saalis. Aastat kolmveerand tagasi kirjutasin, et Eesti Nuku- ja Noorsooteatris „pole tõsiseid, lastele ja noortele olulistel teemadel ning leidlike kunstiliste vahenditega teostatud lavastusi” ja avaldasin ootust-lootust seoses Turu Kunstiakadeemia lõpetanud eesti nukunäitlejatega (vt Sirp 18. III ). Nüüd saabki ka nõudlikum vaataja rahul olla: teatri repertuaari on lisandunud noorte nukunäitlejate lavastused „Rapuntsel” ja „Metamorfoos” ning maailma ühe tippnukulavastaja Duda Paiva töö „Ajuloputus”.

„Rapuntsel”. Kadri Kalda sümpaatselt leidlik lavastus „Rapuntsel” on loodud vendade Grimmide muinasjutu ainetel. Dramaturgiliselt jutustatakse lugu selgelt ja voolavalt, nagu sobiv 4–10aastastele vaatajatele, kellele lavastus on mõeldud. Etenduse kolmekümne viie minuti jooksul olid lapsed põnevil, nihelema hakkasid ainult paaril vaiksemal hetkel.

„Rapuntsli” kunstiline väärtus seisneb eelkõige mitmes erilaadses visuaalses tehnikas, mida enamik väikseid vaatajaid näeb esmakordselt. Kasutatakse samade tegelaste ühest meediumist teise rändamise võtet, mis meenub eriti Jevgeni Ibragimovi lavastustest. Näiteks prints (umbes meetrine nukk) ratsutab lavale puuhobusel, mida juhib printsi rõivastes näitleja Mihkel Tikerpalu. Kui on vaja näidata printsi kaugel ümber Rapuntsli torni tiirutamas, tuleb kasutusse miniatuurne printsnukk. Meediumide muutused ja üleminekud on lavastatud sujuvaks, mingit tõrget lastel ei teki. Oluline võte „Rapuntslis” on varjuteater: iidne tehnika, mille abil saab muuta tegelaste füüsilist suurust ning selle kaudu edastada emotsioone ja meeleolu. Näiteks, kui on vaja muuta nõid veel hirmuäratavamaks, tuleb teda varju abil lihtsalt suurendada. Samuti saab varjuteatri abil esitada dünaamilist dialoogi. Näiteks printsi ja Rapuntsli teineteise leidmine, lähenemine ja kaugenemine on varjuteatri abil saanud mõnusalt liikuvaks.

Tegelastest meeldis mulle miskipärast kõige rohkem nõid, ka näitleja Katri Pekri oli tore, aga nõianukk kohe eriti. Kõvast materjalist kiilaka nõia pea külge oli kinnitatud hõljuv pruun riie. Pruun kurjuse värvina mõjus värskelt, nõida ei peagi alati halli või mustana kujutama. Pekri oli leidnud nõiale iseloomuliku hääle, mida prints Mihkel Tikerpalu Rapuntsli torni pääsemiseks ka järele aimas.

Tegelikult mõjus kogu lavastuse kujundus nukuna – visuaal oli detailideni läbi mõeldud. Laval oli sirmiteatrit meenutav riidest sein, mida ääristasid kollased külgkardinad. Alguses toimis see nõia aiana, siis kerkis kõrgemaks Rapuntsli torniks (projektsiooniga tekitati tornile kivi imitatsioon) ning lõpuks muundusid kollased külgkardinad Rapuntsli pikkadeks juusteks, riide-näole ilmusid silmad ja suu. Lõpp oli muidugi õnnelik: nõia mahhinatsioonidele vaatamata said Rapuntsel ja prints ikkagi rõõmsalt kokku. Ja kui nad surnud ei ole, siis elavad nad õnnelikult tänaseni.

„Metamorfoos”. Lavastuse suurim võlu peitub atmosfääris, keskkonnas, kuhu see on loodud, kuid samavõrd ka heal tasemel näitlejatöödes ja pilkupüüdvas prussakanukus – ehk siis ikkagi tervikus. „Metamorfoos” on noorte ja täiskasvanute lavastus. Päris väikesed hirmuksid seal ära, sest lavastaja Mirko Rajas on Kafka inimese putukaks muundumise loo esitanud küllaltki õõvastavalt. Olen näinud ka kahte varasemat „Metamorfoosi” lavastust Eestis (Peeter Raudsepa lavastus 1998. aastal Vanemuises ja Mart Kolditsa oma 2004. aastal Tallinna Linnateatris), kuid päris sellist ärev-õõvastavat atmosfääri ei mäleta. Köismäe tornist ideaalsemat mängukohta sellele loole on ka raske ette kujutada, keskaegsed mitu meetrit paksud müürid annavad edasi just selle surutud väikese inimese – neurootilise proovireisija Gregor Samsa – olemust.

Rajase lavastuse võiks nimetada ehk visuaal-koreograafiliseks jutustuseks, klassikalise nukuteatriga pole siin palju ühist. Samsa osatäitja Mart Müürisepp üllatas oma mitmekülgsete oskustega, mis annavad silmad ette kõrgharitud näitlejatelegi (Müürisepp on tuntud filmist „Vasha” ning osalenud teatri noortestuudio töös). Müürisepp kannab ju kogu lavastust nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Sisemise ängi edastamiseks on kasutatud putukalikult maad ligi kiiret liikumist (koreograaf Olga Privis), seejuures on Müürisepal ka palju teksti. Kohati tekkis küsimus, kas oleks saanud Kafka väga literatuurset teksti veidi kärpida, kuid samas oli seal põnevaid dramaturgilisi võtteid. Näiteks jutustab Gregor Samsa lavastuse alguses oma elust ja tööst ning kordab sama teksti kiirendusega mõne hetke pärast voodisse kägarasse viskudes. Selline võte näitab tabavalt peategelase meeleolu ja oleku muutust.

Lisaks näitlejaile on lavastuses tegelaseks ka üks olend – hästi sümpaatne prussakas. See on muidugi väike nali, sest prussakas on ikka ka hirmuäratav. Ta kasvab Gregor Samsa seest välja ning tundub, et see prussakas on Gregori sisemine mina, mitte et Gregor ise muutuks prussakaks. Kui lavastaja ka nii mõtles, siis on hästi, sest kuigi Kafka ütleb, et Gregor muutus jälgiks putukaks, on täiesti võimalik tõlgendus, et Gregor peab võitlust oma sisemise kurjuse, ängi ja koledusega, ning seda võib just kehastada üks seesugune koletis. Gregori seest piiluv prussakas on hallikas, mitte pruunikas-must, nagu nad vist tavaliselt on, ta on elastne, omapärase olekuga, see jääb kauaks kummitama.

„Metamorfoos” on terviklik lavastus, kus mängivad otsustavat rolli kunstnikutöö ja muusikaline kujundus. Lavastaja on vist töötanud koos oma sõpradega, sest tundub, et tegemist on tõesti ühtselt hingava ja ühiselt mõtleva trupiga. Kunstnik Kalju Karl Kivi on Köismäe torni loonud minimalistliku ja täpselt atmosfääri toetava kujunduse. Hallikate puitseinte otsad on vist Gregor-prussakas juba veidi ära närinud. Raamatud ja toolid on korratult hunnikus, et teha Gregorile tema toas piisavalt ruumi. Ka kostüümikujunduses on läbiv hallikasmust toon, mis ühtpidi rõhutab justkui arusaama Kafka-aegsest rõivamoest ning teistpidi aitab kaasa kõleda võõrandunud atmosfääri loomisel. Sama saab öelda ka muusikalise kujundaja Ekke Västriku kohta, kes on kavalehel kirjeldanud oma tööd üsna täpselt: on leitud õõvastavad helid putuka liikumise saateks ning Gregori skisofreenilise oleku illustreerimiseks. Kõik see kõlab hallide paekivimüüride vahel hästi kokku.

„Ajuloputus”. „Metamorfoosi” painav-skisofreenilisest torniatmosfäärist on just sobiv liikuda teatri peamajja painav-skisofreenilisse haiglaatmosfääri. Eesti vaatajalegi tuttav koreograaf-nukunäitleja, brasiilia juurtega ja Hollandis elav Duda Paiva on aluseks võtnud helilooja Allan Segalli näidendi, kus lähtutud Segalli enda võõrutusravi kogemustest. Duda Paival on ainulaadne käekiri nii liikumis- ja hääletehnikas kui ka nukkude materjalis ja välimuses, ning see käekiri on olemas ka tema viimases lavastuses, kus esitajateks Eesti Nukuja Noorsooteatri näitlejad.

Milline on siis Duda Paiva käekiri? Paiva lummas juba oma soololavastusega „Ingel” 2007. aastal – tänaseni on elavalt meeles tema liikumis- ja nukukäsitsemise võime. Nukud on tal alati ülipehmest poroloonist, küll inimest meenutavad, aga grotesksed olendid. Peamine on tema täiesti kummaline ja kummastav poeetilise ja perversse ühendamise võime. Relvitukstegeva siirusega esitas Paiva eriti perversseid tegelasi „Needuses” (2010) ja viimati festivalil „Tallinn Treff” nähtud lavastuses „Värdjas!” (2011).

Koreograafiharidusega Paiva lavastustes näeb rohkesti liikumist (meenuvad kahe mehe duetid „Needuses”), ka „Ajuloputuses” antakse palju edasi koreograafiaga. Samuti on kõikides tema lavastustes ühesugune häälekasutus, mille ka eesti näitlejad on üle võtnud: seegi balansseerib perversse ja armsa piiril. Kui mees teeb peenikest häält, siis see ju tavaliselt ei mõju eriti realistlikult. „Piiril balansseerimine” ongi Duda Paiva kohta sobiv iseloomustus. Ta balansseerib hulga teatrivõtete piiril, kaldumata kindlatesse eelistustesse; ta balansseerib kõrge ja madala, šamaanliku ja kergemeelse piiril (nagu Andres Roosileht oma teoreetilist mõtlemist ja teaduskeele valdamist demonstreerivas kavalehetekstis tabavalt ütleb). Kui Duda Paiva lavastus ka korraks ühele poole langeb, tirib selle teine pool ta justkui elastse paelaga tagasi. Selline pendeldamine teeb Duda Paiva loomingu sügavalt tunnetuslikuks, verbaalne kirjeldus ei suuda seda kindlasti edasi anda.

„Ajuloputuses” on teemaks sõltuvus: kas alkoholism, narkomaania või mõni muu, pole oluline. See puudutab igaüht. Kuigi teatrisaal ei olnud etendusel välja müüdud, vaatasid need, kes kohal (noored ja vanad), väga keskendunult ning oli tunda, et lõpus oldi tänulikud nii puudutava teema kui ka põneva vormi eest.

Lavastuses näeme võõrutuskliiniku patsiente jubedas, kõledas ja mustas haiglas – tabavalt funktsionaalne ja leidlik lavakujundus ning suuruse-väiksusega mängivad kostüümid Kaspar Janciselt. Võõrutusravi piinu näeme peategelase Andrew (Taavi Tõnisson) silmadega. Sõltuvuses on aga süüdi meie sees elavad pahalased, kurjalt meie külge kleepuvad ahvid. Igal patsiendil on oma ahv ning enne, kui ahvist lahti ei saa, ei saa ka sõltuvusest priiks. Võid küll arvata, et oled puhas ja vaba, kuid ahv saab su ikka kätte ning pressib su seest välja (miniatuurse poroloonahvi ilmumine Taavi Tõnissoni suust on lavastuse mõjuvamaid stseene). Küsisin endalt: miks ahvid? Miks on lavastaja valinud inimese teisikuks, kurjuse kehastajaks, meie teiseks minaks ahvi? Võimalik et ahv tähistab siin inimese n-ö ürgset varianti. Me oskame temaga suhestuda, kuid ta pole päris meie ise. Ahvidest me nii kergelt lahti ei saa. Ka hommikul peeglisse vaadates võib sealt äkitselt ahv vastu vaadata, meie üle irvitada ja samas armsalt viibates meid endaga sõltuvuse teele kaasa meelitada.

Teatriruum on seekord rohkem elama pandud kui tavaliselt. Lava-saali traditsioonilist suhet küll ei murta, kuid näitlejad pannakse mängima nii publiku ette, kõrvale kui ka kohale. Lavastuse teeb tähelepanuväärseks see, et kõik vormilised elemendid on sisu teenistuses: sõltuvus on kõikjal meie ees ja ümber. Seda ei õnnestu niisama lihtsalt maha raputada. Nii nagu kaks eelmistki lavastust, on ka „Ajuloputus” äärmiselt multimeediumlik: lisaks tantsu-, sõna-, laulu- ja nukukunsti ühendamisele kasutatakse lavastuses ka videot. Videolõigud väljaspool lava asuva patsiendi Jevgeni Moissejenkoga tekitasid kõige enam küsimusi: kas dramaturgiliselt ei oleks lavastus siiski võitnud, kui need lõigud oleks välja jäetud?

Ka nukkude kasutamine on „Ajuloputuses” mitmekülgne, siingi tegutsevad eri suuruses nukud. Näiteks on võõrutuskliiniku arstile pähe pandud hiiglaslik pea, mis muudab tegelase justkui nukuks. Haigla personali esitatakse ääretult groteskselt ning kuna eesmärk on näidata arsti võimupositsiooni, siis illustreerib seda suurepäraselt hiigelsuur pea. Mis aga õdedesse puutub, siis on nemad hoopis varjatud pahalased, nende valge kitli taga tolkneb ahvisaba ning neil on ahvikõrvad – nad ei tahagi, et patsiendid sõltuvusest priiks saaksid, neil on vaja alandatavaid, et tunda end võimukana.

Muidugi tuleb rõhutada lavastuse kõigi elementide kooskõla, kuid kui Taavi Tõnisson peaosas ei suudaks oma ahviga imet teha, laguneks kõik laiali. Selge, et Duda Paiva oskusteni ei küüni keegi, kuid küllap meeletu harjutamise tulemusena on ka Tõnisson saavutanud nauditava vilumuse. Teda peab ise nägema, sest mis mõtet on ikka kirjeldada, kuidas nukk näitleja käes elama hakkab või kui virtuoosselt on esitatud kaks eri tegelast, kellel on üks aju, kuid kaks keha. Selline näitlemiskunst nõuab ülimat koordinatsiooni ja keha valdamist. Tegelikult said ka teised patsiendid (Andres Roosileht, Sandra Lange, Kaisa Selde) oma ahvidele eluandmisega hästi hakkama.

***

Lõpetuseks tahan veel kiita lavastuste sisukaid kavalehti: kus siis veel kui mitte kavalehel võiks tegija oma taotlusi avada ja selgitada, kuid nii põhjalikult kui „Metamorfoosi” ja „Ajuloputuse” kavalehel seda tavaliselt ei tehta.

Nüüd on Eesti Nuku- ja Noorsooteater tõestanud, et nad on oma uute ärksate jõududega võimelised looma lausa mitu kunstiliselt heal tasemel nukulavastust järjest. Tulevikus tahaks näha ka abstraktsemat objektiteatrit. Praegused lavastused põhinevad konkreetsetel ja selgetel lugudel ning on loodud inimesevõi loomasarnaste nukkudega, kuid objekti- ja visuaalteatri festivalidel olen näinud ka erisuguste objektidega abstraktse teema esitamist. Sellisegi teatriga tasuks Eesti publikut proovile panna.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht