Õdus õudus Iiri udus

Meelis Oidsalu

Kõrtsiasukate sisemine õud kadus näitlejate mängulusti sisse ära. Conor McPherson, „Teisel pool”, tõlkinud Peeter Sauter. Lavastaja Üllar Saaremäe, kunstnik Vadim Fomitšev, muusikaline kujundaja Peeter Rästas. Mängivad Toomas Suuman, Peeter Rästas, Ülle Lichtfeldt, Velvo Väli, Erni Kask. Esietendus 13. XII 2008 Rakvere teatris. Kunst, nagu Marcel Duchamp kunagi pissuaari poodiumile paigutamisega edukalt demonstreeris, on nihestamise akt. Kunstiline elamus kutsutakse esile argiste objektide ja nähtumuste uude keskkonda asetamisega, uue tervikliku vaatamisviisi või tajukogemuse vahendamisega. Õudustunne on sellise nihke taotlejatele kiusatuslikult paeluv, sest hirmul on suured silmad ja inimese kartuses üleloomuliku ees hüpnotiseerivat jõudu, mille valitseja  suudab publiku nii mõndagi teisiti tajuma panna. Kirjanduses ja filmikunstis massiliselt kasutatud õud ületab kahjuks harva kunstilise sündmuse läve, õudse ja müstilise ekspluateerijad komistavad pahatihti kahe konaruse taha. Mõjuva üleloomulikkuseni ulatumine nõuab esmalt veatu loomulikkuse, usutava atmosfääri saavutamist. Teiseks, isegi kui selle eesmärgini meisterliku seisundiloome abil küünditakse, tuleb publikusse õõvaga uuristatav  õõnsus täita millegi tähenduslikuga, mida pimedate, alateadlike hirmude abil valgustada soovitakse. Kui seda ei suudeta, piirdutakse sihitu õudutsemise, pelgalt meelte lahutamise, mitte nende köitmisega teravdatud tunnetuse teenistusse.

 

Iiri näitekirjaniku Conor McPhersoni kõrgelt auhinnatud näidendi „Teisel pool” (1999. aastal pälvis see Laurence Olivier’ nimelise parima uue näidendi auhinna, mille on teiste  hulgas teeninud näiteks Tom Stoppardi „Arkaadia”) lavastajat kummitab oht langeda just sellelaadse meelelahutusliku teispoolsusega flirtimise ohvriks.

Struktuurilise nõtkusega silma paistev näidend on üles ehitatud viiele loole, mida järgemööda esitavad Lääne-Iiri väljamõeldud väikeasula Carricki talukõrtsis kohalik autolukksepp Jack (Toomas Suuman), juhutöödest elatuv äbarik Jim (Peeter Rästas), Dublinist  saabunud ja esimest päeva oma uue kodukandiga tutvuv Valerie (Ülle Lichtfeldt) ning talle maja müünud kohalik kinnisvarahai Finbar (Velvo Väli). Pubis toimuvat jälgib ja kommenteerib kõrtsiomanik Brendan (Erni Kask). Kohalikud mehed, kes püüavad õuduslugudega võõrale noorele naisele muljet avaldada, tabavad end ühel hetkel paljastamas isiklikke intiimseid üleloomulikke kogemusi. Igaühel on rääkida kummituslugu, poolteise tunni jagu jutte kuulanud naine avaneb lõpuks ka ise ning paljastab põhjuse, mis oli sundinud teda pealinnast maale kolima. Süütunne tütre uppumise pärast on ajanud naise hullumiseni, ääremaa rahus ja vaikuses otsib ta leevendust oma häiritud meeleseisundile, ent leiab juba esimesel õhtul, et ta pole ainuke, kel on kokkupuuteid kummitustega.

Kirjutades näitemängu 2001. aastal Vanemuises Andres Noormetsa käe all etendunud  versioonist, on Pille-Riin Purje juba märkinud näidendi laialivalguvust. McPhersoni teksti kompositsiooniline loogika (loo esitaja julgustab järgmisi jutustajaid avama aina isiklikumaid kogemusi) lubab justkui, et igas järgmises pajatuses, mida seltskond kaminaesises õdususes jagab, koorub lahti uus tahk selle esitaja karakteris, et paljastub järjekordne lõim näidendi teemakangas, ometigi kumbagi ei sünni. Teemasid, kihistusi vilksatab siit ja sealt:  kirutakse saksa turiste, kes kohavaimu pelutavad, Jack aasib tõusikust ärimehe Finbari rahaahnust. Valerie’ intiimne pihtimus oma lapse surmast toob sisse üksinduse teema, lugu küll veidi ehmatab purjus kõrtsikaaslasi, kuid ei rohkemat. Miskit puändisarnast aimdub viimases loos, kus Jack pöörab oma üksildusest  pajatades kummituste-hirmu peegelpilti, avaldades kartuse muutuda ilma armastava inimese läheduseta ise pelgaks kummituseks, ent ka see episood ei aseta eelnenut ühtsesse valgusvihku. Näidendi elegantse kompositsiooni tekitatud ootus kogeda mitte ainult emotsionaalselt, vaid ka  üksteisest sisuliselt tõukuvaid teemaarendusi jääb tekstis rahuldamata. Lood pelutavad, ent lugusid tervikuks põimivat lõime näidendi tekst ei paljasta, ei ole läbivat teemat, mille tunnetamist õud võiks teravdada, mida õudustunde tekitamise kaudu vaatajas uude perspektiivi asetada soovitakse. Tegemist on näidendiga, mille sõnumi publikuni jõudmine sõltub suuresti lavastaja oskusest tuua näitlejatöid ja muid märgikeeli tundlikult kasutades välja näidendi tekstiülene struktuur – mäng õudse ja õdusa sümmeetriaga – , mille kaudu vaatajani jõuab jube äratundmine, kui hirmuäratavalt habras on piir olemise ja olematuse, siin- ja teispoolsuse, üksindus- ja osadustunde vahel.

Lavastaja Üllar Saaremäe on otsustanud mõnusalt kõrtsikamina soojuse kätte tondijutte vestma jääda ja seda tehakse humoorikalt ning paeluvalt. Lavastus on elus ja mänguline,  üleloomulike hirmulugude turvaliseks nautimiseks vajalik õdus atmosfäär seob publiku tähelepanu. Sealjuures on lavastaja liialt lootma jäänud McPhersoni teksti mõjuvusele, oleks oodanud tähendusvarjundite ja -kihtide lisamist näitlejatööde intensiivsema nüansseerituse abil. Karakterid, peale Toomas Suumani Jacki, jäid avamata. Õdusa ja õudse sümmeetria alge ei joonistunud laval piisavalt selgelt välja. Tegelaste sisemine õud  kadus näitlejate mängulusti ja üksindushirmus üksteise külge klammerduvate tegelaste ootamatult leitud lähedusjoovastuse sisse ära. Velvo Väli oli ainus, kes kummitusejuttu esitades oma tegelases usutava, lynchliku sisemise paistetuse tekitas, kelle silmist aimdus millegi jubeda äratundmine, millegi, millest rääkida ei ole võimalik ja mida saab edasi anda vaid õlleklaasi ainiti puuriva õudu täis pilguga. Kõrtsikeskkonna soojusele võimalikku  nihestavat kontrasti pakkuvad tegelaste isiklikud košmaarid jäid reljeefselt välja mängimata, teispoolsuse hõngu vaikset imbumist edasi anda võinud seisundinihked tekitamata. Ainus tabav lavaline märk „teispoolsusest” oli perioodiline üksikute tilkade kukkumise hääl, mis kõlas nagu kaevupõhjast ja mõjus tabava kontrastina kaminaesisele sumisemisele, õõvastava märgina paratamatust  üksildusest, mis inimhinge uuristab. Sellele vaatamata jäi lavastuse üldpilt üheplaaniliselt pastelseks, mistõttu kokku mõjus tükk nagu õdusalt udune Iiri maastik, mille pilt ehtis dekoratsioonina poolt lava.

Rollilahenduste kontseptuaalsetele puudujääkidele vaatamata mängisid näitlejad neile antud ülesanded kenasti välja. Tegelastest jäid enim meelde Jack ja Finbar. Groteskselt karusele Toomas Suumanile lisasid ruuduline soni ja punane habe soojust ja maisust. Tema üksildane, pisut kibestunud, aga elutervelt irooniline vanamees pani oma energilisusega kogu ansambli elama. Velvo Väli puhul varemalt veidi häirinud nurgelisus  tundub ealise küpsemisega olevat muutunud lihvitumaks ja huvitavamaks. Peeter Rästase äbarik Jim oli südamlik ja tasakaalukas, mõnusa sordiini all tehtud roll. Bravuursete kaunitaride rollides tuntud Ülle Lichtfeldt püsis seekord pildil sümpaatse tagasihoidlikkusega. Ainus, kelle puhul küsimusi tekkis, oli Erni Kase kõrtsmik. Tema pidevalt kipras kulm jättis kohati mulje, nagu ei meeldiks talle laval olla. Kõrtsmikud peaksid olema seltskonda  hingestavad, mitte pahurad tõrjuvad tegelased – miks muidu peaks keegi tahtma üldse kõrtsi tulla? Brendan tundus vahepeal isegi oma klientide peale veidi vihane olevat ja hiilis salaja tühjendama Jacki viskiklaasi. Miks küll? Kokkuvõttes kukub „Teisel pool” hästi teostatud meelelahutuse poolele, kuigi oleks edukalt võinud tõusta ka meeli ülendavaks elamuseks. Samm kaminaesise turvalisest  embusest teisele poole uduseina jääb tegemata. Mis võiks olla see, mis varitseb meid teisel pool, lavastus ei ütle.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming