Oh, Jumal, ma tänan sind, et mina ei ole niisugune nagu muud inimesed

Meelis Friedenthal

Enne viimset kohtupäeva pole omakohtul mõtet.        Vilde teatri „Patukahetseja”, autor Isaac Bashevis Singer, tõlkija Kalle Kasemaa, dramatiseerija, lavastaja ja muusikaline kujundaja Jüri Kaldmaa, kunstnik Ursula Noor. Mängivad Matti Linno, Rein Annuk, Ursula Noor, Aire Pajur, Tess Pauskar ja Anni Luud. Esietendus 2. IV Tartus Vilde teatris.  Tartu Vilde teater mängib Nobeli laureaadi Isaac Bashevis Singeri romaanil „Patukahetseja” põhinevat lugu, kus Josef Šapiro teeb läbi muutuse ja läänelikust paganast saab juut. Lavastuslikult on tegemist suures osas dramaatilise ettelugemisega ning selliselt on näite ja mängu osa selles üpris mõõduka tähtsusega. Niisugune lahendus kompenseerib üsna hästi asjaolu, et osatäitjad on harrastajad ning sooritavad oma rolli üllatusi pakkumata. Amatöörlusel on professionaalsuse ees see eelis, et lähtekoht on täiesti teistsugune: kui profisportlane peab selleks, et iga hinna eest pildil püsida, viimases hädas ka dopingut sisse süstima, siis amatööridelt ei eelda seda keegi. Amatöörid võivad raja kõrval vahel ka hinge tõmmata, kui nad seda vajalikuks peavad, keegi ei hakka seda neile ette heitma ega ole selle pärast šokeeritud.    

Amatööri puhul on peamine probleem hoopis motivatsioon. Millise eesmärgiga selline pingutus üldse ette võtta? Konkreetsel puhul on ilmne, et selleks on loo esitamine. See, mida selle looga öelda taheti, tekitas minus aga suuremat  ebakindlust. Mitmed elemendid loos on ju väga huvitavad, aga lavastaja jätab kommentaari andmata. Ometigi on siin võimalusi kalduda mitmele poole ja tõlgendada lugu eri viisil. Milles siis asi?       

Jüri Kaldmaa lavastatud Šapiro lugu on Singeri lühiromaanis (eesti keelde tõlkinud Kalle Kasemaa) esitatud esimese isiku perspektiivis pajatusena autorile. Kaldmaa on romaani minajutustaja jaotanud eri tegelaste vahel,  kellest osa on imaginaarsed. Nii näeme Staadioni tänava endise psühhoneuroloogiahaigla ruumes, kuidas Šapiro hääl võtab seljast vana inimese ja tema teod ning rõivastub uude inimesse. Vana inimest kehastab Rein Annuk, kes on natsidele ja maailmasõjale jalgu jäädes sunnitud Poolast põgenema ja Venemaal hulkuma ning on lõpuks sattunud Ameerikasse, kus temast vastu kõiki ootusi saab rikas ja lugupeetud mees. Juutlus on talle olnud kogu  aeg midagi üsna ebamäärast ning pigem näeb ta end liberaalse ja moodsa inimesena – koos kõige sinna juurde kuuluvaga. Moodsa inimese juurde kuuluvad Šapiro järgi uudised, kirjandus, teater, film, vabad seksuaalsuhted jms. Lavastuse tarvis on neid Šapiro mõtisklusi mõnevõrra lühendatud ja kohendatud ning peamiselt jäävad kõlama peategelase mõtted naiste ja seksi ümber. Näib, et just see on köis, mis seob Šapiro maailma külge. Ta jälestab  sellega seonduvat, aga samal ajal peab justkui kaasa tegema, sest kõik teevad ju nii. Üha enam ja enam tekib tal oma naissuhetest ja selle pikendusena ka kõigest muust läänelikust tüdimus ning teda hakkab vaevama vajadus millegi „tõelise” järele. Kogu praegune elu tundub talle õõnes, tühi ja sisutu.   

Šapiro ei ole kuigivõrd haritud, aga saab enda jutu järgi üsna hästi aru, et ka filosoofia  ei suuda talle „tõelist” pakkuda, mitte kusagil paganate juures ei ole tõelist tarkust leida. Ainukese võimalusena näeb ta lõpuks traditsioonilise juutluse juurde tagasipöördumist. „Uus inimene”, kelleks Šapiro saab täielikult alles etenduse lõpupoole, aga kes temaga vähem või rohkem edukalt kogu aeg kaasas käib, kehutab teda selles suunas tagant (mängib Matti Linno). Šapiro siseheitlusi, ühes ja teises suunas kalduvaid mõtteid esiisade juutluse  teel, kehastavad laval valgesse rõivastunud hea tung (Aire Pajur) ja tumedas rõivas kuri tung (Ursula Noor). Ka Singeri romaanis kinnitab Šapiro, et talle on kuri ja hea tung reaalsed olendid, lausa tegelikkuse kvintessents – seega on lavastaja selline lahendus vägagi õigustatud. Muidugi on tungide endast väljapoole projitseerimisel pikk ajalugu (ka teatrilaval) ning selline arusaam on osutunud alati väga efektiivseks: kirjeldades teatud nähtumusi selgelt piiritletud deemonite/inglitena, on võimalik nendega paremini suhestuda ning nende esitatud küsimuste ja lahendustega toime tulla. Kristluses on juba varasest keskajast saadik mungad pidanud sõda deemoniteks personifitseeritud pahedega. Andnud niiviisi iseenda halbadele tungidele piirid, kujustanud vaenlase, sai nende vastu lahingusse astuda. Nii juutluses kui ka kristluses võitlesid pühad sageli kurjade vaimudega elu ja surma peale;  teatud mõttes ongi selline arusaam voorustest ja pahedest iseloomulik just munklusele. Anahoreetlik on ka lavastuse peategelase vastus teda vaevanud küsimustele. Kuigi juutluses ei ole munklus kunagi olnud levinud, siis võib kogukondlikku eristumist maailmast pidada sellele kõige lähemaks vasteks. Eristuti elukoha, riietuse, tavade, keele abil. Selliselt joonistub Šapiro tegelaskuju välja väga tuttavate joontega, ja mitte ainult juutluse, vaid ka kristluse  ja teiste religioonide kontekstis.     

Lavastuse tonaalsus on sellest lähtuvalt  selge. Moralitee, religioosne draama, kus pannakse üsna laia joonega paika, mis on õige ja mis on vale, ning õhutatakse tegema vahet nende vahele. Keskaegsetes moraliteedes kasutati sellist võtet suure efekti ja menuga. Seekord tekkis tunne, et „Patukahetseja” lavastaja oleks võinud lavastuse niisugust aspekti rohkem rõhutada. Igamehe seiklused deemonite ja inglite juhatusel viivad muidugi vältimatult välja selleni, et hea tung võidab. Nii jõuab  ka endine kinnisvaraärimees Josef Šapiro etenduse lõpuks koju (nagu Odüsseus): ületanud takistused, on ta nii füüsiliselt kui ka vaimselt naasnud oma esiisade maale.   

Minu esimene reaktsioon Šapiro jutustusele oli nõutus – hakkab ta ju esindama ühemõtteliselt fundamentalistlikke seisukohti. Ta  põlgab maailma ning leiab meelerahu selgepiirilises ja lihtsas elukorralduses. Ühest küljest on muidugi Šapiro pettumine maailma tühisuses ja oma religioossete traditsioonide juurde tagasipöördumine moraalselt väga kiiduväärt ja tervitatav. Suures osas saab tema öeldu ja tehtuga ju ainult nõustuda – jäägu maailma kõlvatused meist kaugele! Teiselt poolt võib niisugune otsustav vastandumine välja viia lihtsustatud, aga – mis veelgi hullem – ka eelarvamusliku  maailmapildini, mis lubab endamisi öelda: „Oh, Jumal, ma tänan sind, et mina ei ole niisugune nagu muud inimesed: röövijad, ülekohtused, abielurikkujad”. 

Fundamentalismi eelised seisnevadki enamasti selles, et see pakub põhimõtteliselt  moraalseid, tihti toimivaid, kuid samal ajal kõiki teisi hukkamõistvaid lahendusi. Sellist laadi fundamentalismi vastu on näidendi aluseks oleva teksti autor Isaac Bashevis Singer ka ise sõna võtnud ja seda kritiseerinud ning oma teoses hoidub ta hoolikalt segi ajamast autori ja jutustaja positsiooni. Samas on selge, et Šapiro tegelaskuju esindab paljuski kirjaniku enda mõtteid. Millise positsiooni peaks siin aga võtma etenduse vaataja? Lavastaja ei tee selles osas kuigi selgeid vihjeid, kuid lõpurepliikidest jääb aga siiski mulje, et kompromissitu vastandumine ja hukkamõist leiab pigem heakskiidu.       

Põhimõtteliselt samalaadse probleemiga, aga täiesti teise nurga alt, on tegu hiljuti nähtud filmis „The Taqwacores”.1 Film laseb meil näha usklikke mosleminoori tavalisest radikaalselt erineval kujul, mis annab lootust, et islam ei pea olema tingimata fundamentalistlik ega isegi mitte konservatiivne. Traditsiooniline islam esitab küll küsimuse, kas seesuguseid üldse saabki moslemiteks nimetada, ent varahommikust palvekorda kitarrisoolo saatel sissejuhatavatele punkaritele ei tähenda Allahi tahtele allumine koraani ja sunna tähttähelist järgimist. „Allah on liiga suur ja avatud selleks,  et minu islam võiks olla pisike ja piiratud,” ütleb 20 sentimeetri kõrguse punase harjaga Jehangir reedesel ühispalvusel, kuhu on kogunenud kimp kogukonna autsaidereid, poisid ja tüdrukud läbisegi. Selline lähenemine maailmale ja usulisele traditsioonile näib esmapilgul täiesti erinev juudi kinnisvaraärimehe eksistentsiaalse kriisi lahendusest. Ometigi võib öelda, et tüpoloogiliselt on need sarnasemad,  kui esimese hooga öelda oskaks.     

Peamiseks küsimuseks kujuneb – nagu amatöörteatri puhulgi – motivatsioon. Milleks selline pingutus (askees, džihaad) ette võtta? Kui pole küsimust, ei ole vastust. Vastused aga on erisugused, need sõltuvad inimesest ja situatsioonist. Ei ole ühte lahendust kõigile. Tulemus võib olla selline, nagu leidis Josef Šapiro „Patukahetsejas”: ta tõmbus maailmast tagasi ning hakkas väga täpselt järgima igivanu kombetalitusi ja juhtnööre, mis tänapäevasele  inimesele näivad veidi naeruväärsed ja sisutud. Võib jõuda aga ka sellise lahenduse juurde nagu Jehangir Tabari filmis „The Taqwacores”: näha traditsioonidesse haakumises ja igivanade rangete tavade järgimises kitsarinnalisust ja armastuse puudumist.   

Ometigi vastanduvad mõlemad, nii Šapiro kui ka Jehangir, tuimusele. Acedia ehk loidus, tuimus on munkluse peamine vaenlane. Keskpäevadeemon, kes uinutab mõistuse, teeb loiuks liikmed. Munga ülesanne on selle deemoniga  võidelda, aga kus ta võitluse käigus füüsiliselt viibib, on suhteliselt tähtsusetu. Ta võib elada linnas jutlustades, võib elada eremiidina kõrbes. Munk võib olla kõik sidemed maailmaga hüljanud pätt, hull, anarhist. Vagadus ei tähenda tingimata häid kombeid ja viisakaid riideid. Islami müstikas said sellistest „pühadest hulludest” täiusliku uskliku võrdkuju, sest tundmata pühakirja ega seadust, olid nad end vahetult alla heitnud Jumala tahtele.2 

See ongi peamine erinevus fundamentalisti ja munga vahel: munk ei pea maailma üle kohut mõistma ning seda oma tahtele allutama. Enne viimset kohtupäeva ei ole mõtet omakohut pidada. Fundamentalist seda aga ei usu. Kelleks pidada Šapirot, see jääb aga lavastuses selgusetuks.         

1 Taqwacore on punkmuusika islamiga seotud haru, mis sai algtõuke Michael Muhammad Knighti 2003. aastal ilmunud romaanist „The Taqwacores”. Selles mõistes on kokku pandud ingliskeelne sõna hardcore ning araabiakeelne sõna Taqwa (vagadus).       

2 Umar Hajjam, Nelikvärsid. Tõlkinud Haljand Udam. Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn 2000, lk 139.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming