Ojasoopoiste tantsutükid

Toomas Kiho

Lavastuses võlub tempo, õigemini tempotuse kasv tempokuseks. KUI proloogis, kus jutustatakse mõned lihtsad lood – et mida sõbrale kinkida – ja seda tehakse aeglaselt, lineaarselt, minimaalse liikumisega, ilma igasuguse rekvisiidi või valguse abita, võib seda veel mõista, noh, et see ongi pelk sissejuhatus tutvustamaks publikule noori näitlejaid, kellest igaühele antakse võimalus juttu veeretada, millest kujuneb justkui koolikirjandite ülevaatus ja ettelugemine, ning võib võrrelda, kellel on klassitunnis uhkem fantaasialend; ja kuigi laval näeme ka paari elementaarkoreograafilist liikumist, jääb siiski prevaleerima jutustamine (meile räägitakse lugusid, kuna lugude etendamine on kõrvaline ning peategelasteks saavad püüdlike kinkijate asemel hoopis kinke vastu võtvad kohmetuks mängitud kujud), SIIS tunne, et oleme sattunud teatri asemel n-ö indiaanlaste telki, kus pelgalt pajatatakse juhtumustest, neid läbi mängimata või ette näitamata, süveneb veelgi etenduse teise poole alguses. Loodud on tutvumisõhtu kohmetu formaat, kus kõik istuvad ühes ringis, segiläbi ning seega rõhutatult võrdses seisus – nii näitlejad kui ka publik. Kellelgi pole võimalust peituda, ei saa varjata oma jalgu ega nägu, kõik on „alasti”, s.t üksteisele näha. Kellelgi on õnneks kaasas paar pilti, millega alustada seltskonna sulatamist. Aga ikka ei juhtu midagi teatraalset, kõik on väga kaugel mis tahes füüsilisest teatrist, jätkub „kirjandus laval”. Räägitakse, ja üha belletristlikumaid lugusid, miniatuure, mis mõnel juhul kasvavad lühinovellideks. Aga nagu raamatutes on tekst ikka lineaarne, nii kulgeb ka selle lavastuse voog rida realt edasi, ühest pildikesest teise, ergutades kuulajate fantaasiat pilthaaval, kattumata. Tempo tundub vanaaegselt aeglane ja tähistab n-ö turvalist teatrit. Ka paaristantsud, milleni tutvumisõhtul ju arusaadavalt jõutakse, on aeglased. Ning vestlused, mida tantsupaarid põrandal arendavad, on ka just sellised.

Ojasoo kursus!? Kuhu jääb hoog, kuhu pöörane tempo ja kuhu on kaotatud füüsiline teater?! Jumal küll – ainus näitleja, kes etenduse järel vist duši alla peab minema, on too, kes higistas, kuna lebas mitu minutit suure vatiteki all! Justkui tigu oma karbis. Tempo jõuabki selles stseenis peaaegu nulli, kui teine poiss roomab tõugu või nälkjana teo suunas. Endiselt ei etendata ühtki stseeni, ainult jutulõng ja juhtumused. Loetav teater. Etteloetav, lugejateks võiks olla igaüks sellest seltskonnast. Ja koos sellega on – salaja ja lavastaja kiiduväärselt kavalal nõul – kadunud igasugune piir näitlejate ja publiku vahel, ning mitte ainult seetõttu, et poisid jõuavad suure osa publikuneidudest „lavale” meelitada ja läbi tantsitada.

Saali valdab täiuseni kantud lavastajamõte, kaua endas peetud ja nüüd korraga välja purtsatanud. Samasuguse purtsatusega hüppab äkitselt üles ka etenduse tempo, taas kehtestatakse terav piir näitlejate ja vaatajate vahele. Klobinal kogunevad näitlejad ringi keskele. Algab pöörane meeste tants. Sellega tekitatakse katarktiline tunne – pikk ja loid kirjanduslik sissejuhatus ongi sisse juhatanud millegi hoopis muu. Hoogsad tantsud. Rütmid. Hüpped. Kõlkumised ja kõik muud nipid. Tantsulavastuse täius: maruline hoog, kus leidub meeste tantsupeole sobiv kava lavastuse ühes servas, teises servas inimlooma (või -loomuse?) abitust illustreerivad etüüdid, mida etendatakse laest laskunud tõstukikonksu otsas ja ümber.

Ning ega lõpus polegi muud – inimene või mees on end näidanud. Ecce homo. Toss voolamas mööda põrandat. Pahkluudeni suitsu sees. Kehad nõrgumas higist. Aga siiski tulevad naised publiku hulgast taas (oma) läbihigiste meestega tantsima. Aga higihaisu ei ole.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming