Oled sa lind või inimene?

VEIKO MÄRKA

Nukuteatri „Linnud“, autor ja lavastaja Vahur Keller, kunstnik Britt Urbla-Keller, helilooja Liina Sumera, videokunstnik Kristin Pärn, valguskunstnik Madis Kirkmann.

Mängivad Kaisa Selde, Mart Müürisepp, Lee Trei ja Andres Roosileht. Esietendus 5. III Nukuteatri väikeses saalis.

Enam või vähem filmidel põhinevaid lavastusi on viimastel aastatel tehtud nii arvukalt, et ikka ja jälle üllatab, kuidas küll saab olla nii palju erisuguseid ja huvitavaid kunstilisi õnnestumisi. „Linnud“ on nende üllatuste seas üks meeldivamaid: kummastav, teatraalne ja pingeline, nagu Nukuteatri täiskasvanuile mõeldud lavastused sageli.

Selle lavastuse teine formaalne omapära on nukunäitlejate elav mäng. Ehkki Nukuteater pole juba aastakümneid ainult nukuteater, on ta siiski meie ainus selle žanri kutseline teater. „Lindudes“ nukke pole (v.a surnud kajakas), ometi mõjub selle teatri lavakeel ka elavas esituses tinglikuna, üldistavana, kontsentreerituna väikestele detailidele. Tõsi, põhimõtteliselt võib ju kõiki näitlejaid käsitleda kui nukke lavastaja käes.

„Lindudes“ on palju elu ja palju teatrit. Juba hämarus, mille varjus toimub kogu tegevus, on isikupärane, paljuütlev ja elav. Foon pärineb Alfred Hitchcockilt: üksik majake mere ääres, üha enam võimust võtvad agressiivsed linnud. Õudust kiirgav atmosfäär on äratuntavalt sarnane, pinge tõuseb. Seevastu tegevuses nimetamisväärset sarnasust pole. Juba see, et laval on vaid kaks abielupaari (või lihtsalt paari), tingib radikaalselt teised probleemid ja nende lahenduse.

„Linnud“ (1963) pole Hitchcocki muu loomingu taustal kuigi õudne ega ka eriti huvitav film, „Vertigo“ (1958) ja „Psycho“ (1960) on pakkunud mulle tunduvalt võikama elamuse. Süžee on liiga absurdne. Ükski terve mõistusega inimene ei usu eales, et mingid kajakad (või üldse loomad-linnud) võiksid asja ees, teist taga muuta nii radikaalselt, kuid seejuures lokaalselt oma käitumisstandardit. Inimesed seevastu on võimelised hullematekski ümbersündideks (ka Hitchcockil). Lavastuse kavalehel on kirjas: „Filmi aluseks oleva jutustuse autor Daphne du Maurier oli filmitõlgenduse suhtes väga kriitiline“. Jutustust ma lugenud pole, aga lühikokkuvõtte alusel saab väita, et hoolimata kirjaniku kriitilisusest on filmi ja raamatu süžee siiski teineteisele palju lähemal kui Nukuteatri lavastuse oma ühele või teisele. Viimane pakub samuti küllaga õudust, kuid tunduvalt loogilisemat ja vahetumat.

Loomapsühholoogia-alane puudujääk on siin efektselt täidetud: laval on linnu teadvuse omandanud inimene – või inimese keha omandanud lind – Kaisa Selde oivalises esituses. See on põhimõtteliselt jube, kuigi ka natuke naljakas. Eriti ilmekalt esinevad mõlemad omadused stseenis, kui Sissi kingib kajaka maha lasknud mehe väljatorgatud silma uhkelt oma poiss-sõbrale. Ka tema pingutatud ja närviline häälitsemine mahub dualismi naljakas-jube alla, sest on ju üks asi, kui kajaka häält teeb kajakas, ja hoopis teine, kui noor naine. Auditiivne külg on lavastuses tänu Sissile eriti dramaatiline – iga karje on puänt. Erinevalt Hitchcocki anonüümsest kajakakarjast on Sissi ohtlik, mõistatuslik, ent ka loomalikult primitiivne. Tõeliselt ere isiksus.

Frankile (Mart Müürisepp) on Sissi (Kaisa Selde) paarilise ja partnerina jäänud „linnutalitaja“ funktsioon.

Jaana Süld

Ülejäänud kolm tegelast säilitavad enam-vähem inimpalge. Veidi tänamatu roll on Frankil (Mart Müürisepp), kes Sissi paarilise ja partnerina peab jääma „linnutalitaja“ funktsiooni. Seda ta hoole ja andumusega ka teeb. Kuid ikkagi: linnutalitaja elukutse ei kuulu teatraalsemate kilda, ehkki sisemist dramaatikat jätkub ka selles rollis. Selge, et Frank armastab Sissit, aga mis ajast ja miks. See paneb tõsiselt pead murdma. Lihtne temaga ju ei ole, lahendust aga ei tule ega pakuta ka ühtegi varianti, kuidas see tulla võiks. Kuna Sissi ei räägi ja võib oletada, et tema IQ on langenud kui mitte linnu tasemele, siis vähemalt tunduvalt madalamale inimese omast, siis pole Frankilgi midagi eriti arukat rääkida. Kui Sissi salalikkus on õudne, siis Franki oma pigem häirib.

Teine, tunduvalt vanem abielupaar Netti (Lee Trei) ja Saul (Andres Roosileht) elavdab lavastust juba oma ilmumisega. Nende grotesksus ei jää põrmugi alla Sissi omale. Oma skandaalselt nüri argimõtlemisega mõjuvad nad Sissi ja Franki vastanditena, kuid pole karakteritena mitte vähem ebatavalised. Seda juba enne, kui üks silmata ja teine parukata jääb. Võib öelda, et nemadki armastavad teineteist ning see armastus pole vähem kummaline ja kentsakas kui Franki ja Sissi oma. (Kui mures on Netti Sauli kadumise pärast!) Seejuures iseloomustab neidki ere individuaalsus: Netti on lihtne kiimas eit ning Saul sarkastiline ja veider professor. Nendel juba omavahel jutust puudust ei tule, jätkub ohtralt teistegagi padrata. Netti: „Muidugi ta toob natuke raha koju ja on minu vastu hea, ega ma ei kurda, aga vahel mõtlen küll, mille kuradi eest talle makstakse! Muudkui seletab, seletab, seletab … – ja õpetab veel teisi ka lihtsalt seletama! Miks, milleks!?“ Nemadki on omamoodi linnud: Netti kana ja Saul kägu.

Inimeste omavahelised konfliktid on – erinevalt filmist – lavastuses tähtsad. Näiteks see, kui linnud auto täis situvad, põhjustab Sauli võimsa ja kontrollimatu raevupurske. Frankile poleks niisugune asi midagi tähendanud, nii tema hingesuuruse kui ka ükskõiksuse tõttu. Linnud, kes piiravad üksikut majakest mererannal ja peaksid olema nimitegelased, on lavastuses siiski taust, ehkki atraktiivne ja sümbolväärtusega. Lavastuses pidevalt tõstatuv küsimus, kes kelle evolutsioonis üle elab, kas linnud inimese või vastupidi, on empiiriliselt huvitav, ent täiesti ebapraktiline.

Vahur Keller on oivaliselt tabanud vähemalt kahte asja filmikunsti ja teatri vahelises labürindis liikumise eeskirjade kohta. Esiteks: algmaterjalist tuleb nii palju distantseeruda kui võimalik, sest visuaalse mõju poolest teater filmiga nagunii ei konkureeri. Teiseks: tark on dramatiseerida võimalikult ebaharilik, kuid seejuures ühtlase ja kirka esteetikaga film: lihtsam lavastajal, lihtsam kunstnikul ja ka näitlejal on selgem siht silme ees. Dramatiseerida animafilm (VAT-teatri „Eine murul“) või tummfilm (sama teatri „Faust“) on juba iseenesest nii põnev mõte, et pool võitu on ainuüksi sellega käes. Enam-vähem sama ereda efekti saavutas NO99 „Unistajate“ klaustro­foobiline ja filmi kaameratööd ebaproportsionaalselt võimendav dramatiseering, ent lavastuse üldpildi rikkus muu, mitte filmist pärinev osa. Hitchcocki „Linnud“ on eelmainitud puudusest hoolimata siiski piisavalt ere, omapärane ja ühtlase atmosfääriga film, nii et mõjutab lavastust ainult soodsas suunas.

Lavastuse lõpplahenduse apokalüptiline mõõde on puhutud ülemäära suureks ega sobi kokku just selle inimeste (sh ühe lindinimese) konfliktiseeriaga, millel lavastus põhineb. Kuni viimaste piltideni – vähemalt kuni Sauli ootamatu ja šokeeriva taas väljailmumiseni – on reaalsus ja fantaasia päris hästi tasakaalus ning see just hoiabki pinget üleval. Finaal kaldub 100% fantastikasse ja see enam ei kõneta. Siin sõidab autor Hitchcockist juba risti üle ja jõuab globaalsesse paradigmasse, mida filmitegija on targalt vältinud. Kõik ilus on inimlik. Põhimõtteliselt võib ka „Pisuhänna“ või „Kapsapea“ lavastuse maailma lõpuga lõpetada, aga kahtlane, kas vaataja sellega lepib. Sellest hoolimata on „Linnud“ psühholoogilise käsitluse ja ohudraama õnnestunud sümbioos.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming