Olla liikumatult huvitav

Kadi Tudre

Näitleja peaks oma liikumises olema autentne ja tõeline. Ameerika professor Thomas Leabhart juhendas lavakunstikoolis kehamiimi õpikoda. PRESSIFOTO

Maikuu lõpus toimus Eesti muusika- ja teatriakadeemia kõrgemas lavakunstikoolis kehamiimi õpikoda, mida juhendas sellel alal üks maailma paremaid ja kuulsamaid professoreid, Thomas Leabhart Ameerikast.

Sõnaga „kehamiim” seostub paljudel ekslikult pantomiim. Kehamiim viitab eelkõige torsomiimile, mis vastandub pantomiimile, kus on olulised käed ning nägu. Kehamiim sündis 1930ndatel aastatel Prantsusmaal, loojaks Etienne Decroux (1898–1991), kes oli prantsuse miiminäitleja, lavastaja ja pedagoog. Teda peetakse ainsaks euroopa meistriks, kes töötas välja ja viimistles reeglite süsteemi, mis on võrreldav traditsiooniliste ida teatri näitlemistehnikatega.

Pantomiim on XIX sajandil prantsuse teatris valitsenud anekdootlik loojutustamine, see baseerub kindlal süžeel ning näitlejal pole lubatud laval rääkida, mistap kasutab ta oma käsi ja nägu, et ennast mõistetavaks teha. Pantomiimis imiteeritakse liigutustega tegevust ja objekte, grimassidega väljendatakse emotsioone. Keha on pantomiimis kaetud ja nägu sageli valgeks värvitud, käes on valged kindad. Taustamuusikal on pantomiimis oluline roll, sellega avatakse loo sündmustikku.

Kehamiimis ei ole jutustamine oluline. Näitleja liikumine tundub publikule abstraktsem ja meenutab Thomas Leabharti sõnul “inimese prometheuslikku heitlust, ta võitleb kõikvõimalike, ka füüsiliste raskuste, murede ja gravitatsiooniga”. Kehamiimis pole oluline tegeleda emotsioonide, ekspressiivsete, väliste liigutustega, vaid eesmärgipärase liikumisega. Tihti kasutatakse lavastustes teksti, mis lisab liikumisele situatsiooni ning ärgitab publiku fantaasiat. Muusikana kasutatakse n-ö kordusemuusikat (nt Philip Glass, Steve Reich jt), et pakkuda kontrapunkti ebakorrapärasele, üllatavale ning ootamatule liikumisele. See eristab kehamiimi ka tantsust, sest tants vajab sündimiseks muusikat, kehamiim aga vaikust; tants sõltub muusikast, kehamiim loob oma liikumisega rütmi ning muusika.

Näitleja, kes õpib kehamiimi tehnikat, harjub oma keha osi (eelkõige torso: pea, kael, rind, piht, puusad; kuid ka jalad ja käed) üheaegselt ja eri dünaamikas kasutama. Seda kutsutakse ka keha heliredeliks, sest selle abil õpib näitleja mängima oma kehal. Kehamiimi eesmärk on arendada ja õpetada näitlejat esmalt tajuma ning seejärel töötama oma keha sisemise energiaga. Samuti õpetab kehamiim näitlejale artikuleeritud, täpset kehalist liikumist. Lisaks arendab see tehnika tähelepanuvõimet märkamaks pisidetaile, kuna tehnikat õpitakse algul meistrit tähelepanelikult jälgides, tema liikumist imiteerides. Nii treenitakse Aasia teatri näitlejaid, kus õpilane omandab esimeses faasis liikumistehnika meistri kõrval. Teises faasis interpreteeritakse õpitut muusika kaudu. Kolmas faas kinnistab liikumismustri ja improvisatsiooni (muusika taustal), just tugev vorm annab näitlejale suure vabaduse kuulata ja märgata ümbritsevat, et sellele reageerida. Selleni jõudmiseks kulub mitu aastat treeninguid.

Kehamiimil on palju ühiseid jooni Jaapani no-teatri tehnikaga. Mõlemad on oma liikumises pigem metafoorsed ja peegeldavad, meditatiivsed ja kontsentreeritud. Eesmärk on keha energeetiline kohalolek. 

Thomas Leabhart õppis kehamiimi aastatel 1968–1972 Etienne Decroux’ juures Pariisis ning on alates 1972. aastast seda tehnikat õpetanud mitmetes maailma õpikodades ja paljudes Ameerika kõrgkoolides. Leabhart kommenteerib kehamiimi õppimise-õpetamise vajalikkust: ”Näitleja peaks oma liikumises olema autentne ja tõeline. Ei ole vaja suurt kehamiimi stiilis liikumist, et olla tõeline. Olla liikumatult huvitav. Me ei pea tegema laval suuri asju. Vastupidi, just vähene on huvitav, olla vaikne. Kuidas sa istud, kuulad, lihtsalt oled ruumis ja seda on väga huvitav jälgida.”

Mida andis kehamiimi õpikoda?

Anne Türnpu (kõnetehnika õppejõud, EMTA doktorant): Seda õpikoda on väga raske lahutada kursuse läbiviijast Thomas Leabhartist, kes on suurepärane pedagoog, särav, elukogenud isiksus. Ta andis teistsuguse kehajaotusprintsiibi, õppisin tajuma kehaosasid, mida varem ei olnud teadvustanud, et need liiguvad. Teadvustasin nende liikumise täpsuse. Tegelikult õpetas ta oma kummalisel ja vaiksel moel kompositsiooni, rütmimuutusi, nende leidmist enese ümbert, loodusest ja inimestest ning rakendamist oma kompositsioonis, ükskõik, milleks see siis kujuneb. Kehamiim peaks kuuluma lavakoolis õpetatavate ainete hulka, mis­sugusel kujul ja moel, eks aeg näitab. Teiste osalejate jutu järgi tundus, et kõik tahaksid sellele ühekordsele puudutusele jätku.

 

Mait Joorits (II kursus, näitleja õppesuund): Füüsilises mõttes on eesti teater natuke nagu puudega. Näitleja keha peaks olema näitleja töövahend, on oluline osata laval sellega midagi peale hakata. Raske on meie teatris leida näitlejat, kes suudaks vallata oma keha pooleldigi nii hästi kui näiteks mõni tantsija.

 

Sandra Üksküla (II kursus, näitleja õppesuund): Kui Thomas Leabhart esimest korda meie ette tuli, oli iga sekund huvitav. Teda ümbritses mingisugune aktiivsus, sama energia, millest ta ise kogu aeg rääkis. Alguses jäi see arusaamatuks: kuidas mõelda füüsiliselt? Peaksin ju kõigepealt oma lavalolekule lähenema psühholoogiliselt? Algus oli võõrastav, kuid mida kiiremini tiksus aeg ja ma teadsin, et see workshop läbi saab, seda rohkem hakkas tunduma, et nüüd võiks alles alustada. Tegelikult tundub loogiline, et kõik algab sellest punktist (naba-alune punkt, keha energia tsentrum – K.T.). Oleme seda laulutunnis ju õppinud, et sealt saab energia lauluks ja järelikult lavaloleku energia samuti, Leabhart ju tõestas seda. Tekkis küll see mõte, just workshop’i lõpus: kehamiimi võiks õpetada ka meil, kas või üks aasta, kui rohkem õppekavas ruumi pole. Nii mõnelgi meist hakkas vist just viimastel päevadel midagi koitma. Aga kui lõpus esineda tuli, oli kohe näha, kuidas läksime oma vana kehakasutuse juurde tagasi, et ennast päästa.

 

Martin Mill (IV kursus, näitleja õppesuund): Alguses ei saanud üldse aru, mis asja see Thomas Leabhart meile üritab selgeks teha. Miks mulle seda nüüd vaja on? Kus ma seda kasutada saan? Tekkis allaandmise tunne. Aga kui pidin kursusekaaslastele, kes ei saanud workshop’is osaleda, sõnastama, mida me teeme, ning harjutusi ette näitama, siis hakkas koitma. Mingi maitse sain viie päevaga suhu, aga ma ei oskaks seda teatris küll veel ära kasutada. Ent mõte on jõudnud pärale: sisemiselt intensiivne, väljastpoolt minimaalne. Märksõna: liikumise kvaliteet. Võte improvisatsioonis: tee, aga ära vaata ja ära „tee”. Suurepärane improvisatsiooniline harjutus, mis oma lihtsuses on ülimalt keeruline. Meid on hoopis teisiti õpetatud selles koolis mõtlema. Seepärast oligi alguses nii raske.

 

Kaie Mihkelson (näitlejatöö õppejõud): Kehamiimi õpet on näitlejatreeninguks kindlasti vaja. Meil pole hetkel nii selgelt välja toodud lähenemist lavalisele liikumisele. Iseenesest on ju lavaline liikumine tarvilik näitlejale selleks, et ta tunnetaks oma keha. Õpilased kahjuks ei loo ise sildasid akrobaatika, tantsu ja nende enda lavalise liikumise vahel. On mitmeid lähenemisi, kuidas õpetada näitlejale tema kehalist alfabeeti. See, mida tegi Thomas Leabhart on orgaanilisem kui näiteks klassikaline ballett käsipuu juures. See õpikoda oli tarvilik ja oleks hea, kui Eestis oskaks keegi näitlejaid ja üliõpilasi vaadata selle pilguga.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht