On vaid üks võimalik liikumissuund – ülespoole

Boris Tuch / T?nud Merle Ljubimova

Märkmeid Vene Draamateatri kohta. Põhieesmärk on teatri maine parandamine.  

“As You Like It”: Frederick – Aleksandr Ivaškevitš. 

 

Augustis 2005 jõudis Vene Draamateater kahtlemata oma teel madalaimasse punkti. Jelena Skulskaja “Kuidas armastada valitsejannat”, jõhkralt grafomaanse ja mõttetu kirjatöö lavalejõudmisega sai ilmselgeks: madalamale langeda pole enam võimalik. Hoolimata tol ajal veel kunstilise juhi rollis Eduard Tomani püüdlustest “pakkida” seda arusaamatut materjali mingilgi määral talutavasse lavalisse vormi ning hoolimata sellest, et näitlejad (mõnigi küll ilmselge ebameeldivustundega) mängisid kohusetruult, oli lõpptulemusena publiku ette jõudnud vaatepilt lihtsalt häbiväärne.

Üsna varsti pärast fopaad “Kuidas armastada valitsejannat” sai vene teater uue kunstilise juhi, tuntud Moskva teatripedagoogi ja lavastaja Mihhail Tšumatšenko.

Pärand, mis teda ees ootas, oli, ausalt öeldes, jube. Teatrihoone renoveerimistööd, mille lõpuleviimisega firma Facio näis lõputult venitavat, olid teatri normaalse töö- ja elurütmi täielikult segi paisanud. Perspektiivitus ja segased tulevikuväljavaated olid mõjunud trupile demoraliseerivalt ja ruineerinud ka nende professionaalset taset. Visalt levisid teatris kurjad kuuldused: räägiti, et pärast remonti läheb teatrihoone hoopis teisele omanikule üle, siis jälle, et kui trupiga liituvad noored MHATi lõpetajad, visatakse pea pool “vanadest olijatest” tänavale.

Kujunenud olukorda arvestades tuligi Tšumatšenkol lisaks loomingulistele probleemidele tegelda ka majanduslike ja psühholoogiliste mureküsimuste lahendamisega. Olukorra tegi keerulisemaks seegi, et veel 2006. aasta suve lõpuni oli Tšumatšenko RATIs kateedrijuht ning tema Tallinnas käigud jäid esialgu küllaltki episoodilisteks.

 

 

Tšumatšenko strateegia

 

Uue kunstilise juhi strateegia põhines ennekõike sellel, et tema tõstis teatri üldised huvid kõrgemale oma isiklikest lavastajaambitsioonidest. Tšumatšenko hakkas kutsuma teatrisse külalislavastajaid, andekaid tegijaid Venemaalt. Selleks, et teater mülkast välja tuua, oli alustuseks vaja ju vaid ühte võidukat saavutust – kas või lokaalse tähtsusega positiivset sündmust.

Ikka veel remondis vene teatri garaaž muudeti noortele vaatajatele suunatud eksperimentaallavaks ning noor Moskva lavastaja Nikita Grinšpun tõi seal välja briti näitekirjaniku Barry Keefe’i draama mootorratta ja maskeraadiga  “Veerevad kivid ei sammaldu”. Lavastus oli igati õnnestunud ning pälvis, lisaks publikuhuvile, ka festivalil “Draamake 2006” parima noortelavastuse preemia.

Järgnes teine õnnestumine, jällegi noortelavastusega: MHATi lõpetanud ja seejärel vene teatri trupiga liitunud noorte näitlejatega tõid Merle Karusoo ja Toomas Lõhmuste lavale “Täna me ei mängi” (autor Merle Karusoo).

Vene teatrile oli niisiis loodud uude hooaega astumiseks, soodne ja positiivset arengut loota lubav stardipositsioon. Edaspidise järjepideva arengu garantiiks olid Venemaalt saabuvate külalislavastajate tööd. Ning loomulikult kunstilise juhi Tšumatšenko enese lavastused.

Kuid – ootamatult tuli tagasilöök.

Veel enne Tšumatšenko asumist  kunstilise juhi kohale kutsus Eduard Toman, eelmine kunstiline juht, Ingo Normeti lavastama A. H. Tammsaare näidendit “Kuningal on külm”. Ja taas tuli mängu Jelena Skulskaja, kellel on täiesti arusaamatult suur mõju Tomanile, muidu kohati lausa haiglaselt kahtlustava iseloomuga (ja vahel jälle liigagi usaldavale) inimesele. Skulskaja asus pikalt tseremoonitsemata näidendi teksti kallale: kirjutas absoluutselt mõttetu aaria Kuningale ning  lustliku marsi kahepäisele vasikale. Mis aga peamine – ta tegi kärpeid näidendi tekstis, kaotades niigi raskelt lavastatavast materjalist igasuguse loogika. Oli lihtsalt kohutav, et seda rikutud oopust tuli mängida uue teatrisaali avamisel… Selline “avalöök” varjutas ilmselgelt pidulikku üritust ning mõjus negatiivselt Vene Draamateatri reputatsioonile. 

Eesti teatrikriitikud vaikisid selle ebaõnnestunud uuslavastuse taktitundeliselt maha. Kahes venekeelses ajakirjandusväljaandes ilmusid aga ülistavad retsensioonid – läbinähtavalt näidendi “töötleja” tellimustööna…

Alles pärast seda tagasilööki sai hakata realiseeruma uue kunstilise juhi Tšumatšenko strateegia.

 

 

“As You Like It”

 

Selle näidendi lavaletulek kutsus esile vastakaid arvamusi. Mõnele arvustajale tundus see tagasipöördumisena kunagise, veel Tšermenjovi poolt ellu kutsutud palaganiteatri juurde. Aga sellise vormi tingib näidendi “As You Like It” olemus: süvapsühholoogiat, peenelt läbitöötatud süžeeliine, raudset loogikat järgides käituvaid tegelaskujusid sellelt Shakespeare’i näidendilt nõuda ei saagi. Selle näidendi sisu ongi tema vorm. “As You Like It” on olemuselt piirideta teatraalne mäng ootuspäraste ja ootamatute käikudega, kostüümivahetustega, ülepaisutatud kirgedega… ja täiesti põhjendamatult õnneliku finaaliga lugu. Kohati lausa ohjeldamatuna tunduva huumoriga, kus ometi ei puudu mõrkjas alatoon. Ning muidugi unustamatu monoloogiga “Kogu maailm on teater”.

Nimelt sellest monoloogist (“Kogu maailm on teater… Ja kogu mu elu on mäng”) lähtub ka Timofei Sopolevi lavastajatöö: ta on pannud karmi käega paika lavastuse karkassi, kuid jätnud sealjuures näitlejatele küllaldaselt mänguvabadust. Kindlasti väärivad eraldi väljatoomist lavastuse muusikaline kujundus – Aleksei Šelõgini loodu on fantastiliselt sisutihe ja tundub ometi nii õhuline – ning kunstnikutöö: Rosita Raua luksuslikud kostüümid ja pitsiline kujutelm Ardeni metsast.

Lavastaja Sopolev ei järgi Shakespeare’i teksti piinliku täpsusega: ta lammutab selle koost ja paneb siis uut moodi kokku, laiendab mänguruumi. Aga lavastuse lõpplahendusega, mille autoriteks võib võrdselt pidada nii Sopolevi kui Šelõginit, saab vaatajale selgeks kõik seegi, mis seni jäi n-ö kaadri taha.

Toimub riigipööre. Ööpimeduse varjus tungivad lossi hallides mundrites inimesed, rebivad maha hertsogi erksavärvilise lahingulipu ja panevad selle asemele uue valitseja Fredericki hallikasmusta plagu, raisakulli kujutis keskel. (Kogu seda tegevust saadab irooniliselt tantsisklev muusika.) Aleksandr Ivaškevitši kehastatav Frederick on küürakas, ühesilmaline, lohiseva kõnnakuga, õlgadel hall sõdurisinel. Temast kiirgab ähvardavat väge, tarkust ja, kui soovite, iselaadset suuremeelsust. Ivaškevitši Frederick näib kui tõeliste “korralikult välja joonistatud” eskiis Shakespeare’i kurikaeltest: Richard, Edmund, Macbeth.

Tahtmatult tuled mõttele, et selline, raudse käega valitsev monarh sobib seda riiki juhtima endisest valitsejast (keda samuti mängib Ivaškevitš) enamgi – vaadake vaid kukutatud juhti ümbritsevat seltskonda: šikid frakid on muutunud kaltsudeks, hamba alla panna pole ivagi, kuid “härrased” ei vaeva oma pead leidmaks sellest viletsusest väljapääsu, vaid veedavad aega kõrgelennulisi diskussioone pidades. Arvatavasti köidavad vastased kogu selle kamba järjekordsel banketil punti, topivad vagunisse ja saadavad asumisele mõnda võimalikult kaugesse paika.

Pealkirja “As You Like It” võib mõista mitmeti. Aastal 1600, kui Shakespeare (või lord Rutland, keda paljud peavad Shakespeare’i teoste tegelikuks loojaks) kirjutas selle komöödia, polnud tegelikult  lustimiseks põhjust. Suure Williami mõtetes keerles juba sootuks teistsugune näidend, nimelt “Hamlet”. Kuninganna Elizabethile oli jäänud elada paar kuud, olukord Inglismaal oli selline, et hullemaks enam minna ei saanudki. 67aastase kuninganna Elizabethi viimane favoriit, 35aastane Essexi krahv Robert Devereux (Rutlandi naise kasuisa, tolleaegse kuldse noorsoo iidol ja kangelane, poeet, moelooja) oli riigipöördekatse eest surma mõistetud. Southamptoni krahv Henry Wriothesley, paljude Shakespeare’i sonettide adressaat, vireles samade pattude eest Toweris.

Selline olukord ei kutsu mitte komöödiat kirjutama, vaid endalt küsima: “Olla või mitte olla?” Aga rahvas nõuab komöödiat, see, et kirjanik on depressioonis, ei huvita kedagi. Ja Shakespeare, teades, et tema nimest oli saanud publiku jaoks kindel kvaliteedigarantii, kirjutabki: ta võtab oma lemmiktriki, tütarlapse ümberriietamise noormeheks, lisab sinna äraproovitud naljad, põimib enam-vähem toimivad süžeeniidid, aga, et oleks midagi ka “hingele”, lisab tegelaste seltskonda lõputult mõtiskleva džentelmeni nimega Jaques ning paneb tema suhu oma hoolega varjatud salamõtted.

Ja tükk ongi teatrile üleandmiseks valmis. Võtke, poisid, minu töö on tehtud, tehke nüüd teie selle näitemänguga mida heaks arvate! As You Like It! Ja mind ootab “Hamlet, Taani prints”!

Need autori sisevastuolud on näidendis tugevalt tajutavad. Lüürilised ja koomilised stseenid sobituvad veel kuidagi – aga kuhu peaks asetuma see melanhoolne Jaques? Eduard Toman selles rollis näibki ülejäänud lavastusest eraldi seisvat. (Jääb petlik mulje, et ümbritsevast pole eraldunud näitleja, vaid tema kehastatud tegelaskuju, kes figureerib näidendis külalisesinejana. Sellegi Tomani rolli joonist läbib üksinduse teema, mida, võideldes näidendi andetu “ümberkomponeeringuga”  ja oma “ava-aaria” mõttetu tekstiga, kandis ka tema Kuningas Normeti lavastuses “Kuningal on külm”. Tundub, et kibe üksindus ongi saamas Tomani isiklikuks näitlejateemaks.)

Samas on Jaques’i liin lavastuses usutavalt välja joonistatud: tema monoloogi ajal lavastuse tonaalsus muutub ning esile kerkib aja sünge ja tume foon, mis rõhutab veelgi valitsevat kirjut karnevalikomöödialikku stiihiat.

Lavastuse “As You Like It!” puuduseks tuleb lugeda ka selle raskepärast olemust ja paikapanemata rütmi.  Plussiks aga kindlasti seda, et väga heast küljest said end näidata vastsed trupiliikmed Dmitri Kosjakov, Dmitri Ptšela, Tatjana Jegoruškina, Julia Popova ja Natalja Popenko. Kaugeltki mitte täiuslik ja vasturääkivustest tulvil (ning peaasi – tõesti liiga pikk) lavastus mõjus ometi värske tuulepuhanguga ning andis lootust.

 

 

“Lõikuspeo tantsud”

 

Paralleelselt Sopolevi Shakespeare’i-lavastusega tõi teine Moskva lavastaja  Mihhail Feigin välja Brian Frieli “Lõikuspeo tantsud”. Mõne aasta eest andis selle näidendiga, lavastajaks meie Priit Pedajas, Eestis külalisetendusi Pjotr Fomenko Meistriklass. Siis oli meil võimalus laval näha tõelist Fomenko-tähtede paraadi: Polina ja Ksenia Kutepovad, Galina Tjunina, Polina Agurejeva, Madlen Džabrailova…

Mihhail Feigin, hakates Frieli näidendit siinses teatris lavale tooma, loomulikult mäletas seda fomenkolaste tipplavastust, kuid ei püüdnud  ei oponeerida ega kopeerida. Teda köitsid hoopis need seosed, mis ühendavad seda näidendit meie tänapäevase eluga, ning see, mis on “Lõikuspeo tantsudes” igavikulist. Peaaegu lootusetu võitlus, mida peab väike inimene, püüdes ellu jääda äkitselt võõraks ja julmaks muutunud maailmas. Feigini lavastus on elav organism, mille tundlik tonaalsus muutub sõltuvalt Michaeli (Pavel Vorožtsovi) hingeseisundist. Mina olen lavastust vaadanud kahel korral. Ühel õhtul näis lapsepõlve meenutav Michael väga soovivat oma mälestused üle kullata õrnnostalgilise armastusega nende viie naisterahva vastu, kelle keskel ta üles oli kasvanud. Teisel õhtul vaatas ta oma minevikule “ülevalt alla”, sellest distantseerudes, ja temale kui kirjanikule oli see üksnes “väikese kirjatüki süžee”. Tol teisel õhtul ta vist isegi vihkas oma viletsat lapsepõlve ning ema ja tädisid seetõttu, et need olid jäänud võitluses eluga kaotajaks ja kiskunud peaaegu temagi enesega koos põhja.

Õdede kodumajast saab päästev headuse ja õrnuse saareke keset kaledat eluookeani. Siis aga piitsutavad elumere lained seda saarekest nii julmalt, et õdede omavahelised suhted muutuvad talumatult teravaks, pinnale kerkib see, mida on hoolega varjata ja olematuks vaikida püütud.

Need samad lõikuspeo tantsud, millest nii väga unistavad viis õde, on vaatajale, kes püüab tõmmata paralleele Frieli ja Tšehhovi vahele, ekvivalentne kolme õe täitumatu igatsusega “Moskvasse! Moskvasse!”

“Lõikuspeo tantsude” tegevus toimub Iirimaa külakolkas ning need tantsud on ainus võimalus, mis aitaks vagasse keldi hinge kammitsetud  paganlikul meeletusel end vabadusse murda.

Näidendi naiste suhted meestega (ja suhtumised meestesse) on segased ja segamini. Kate (Ljubov Agapova) pelgab kõike, mis on seotud seksiga. Poolearuline Rose, keda ülitäpselt ja  veenvalt mängib Tatjana Manevskaja, viskub sõgedalt kummalisse ja talle endale hukatuslikku flirti. Kõige vanema õe Maggie (Jelena Tarassenko) vaikimine tundub kõnekana: tema kirgede aeg on jäänud minevikku. Aga kahe noorema õe, salapäraselt kauni Agnese (Larissa Savankova) ja võluvalt impulsiivse Christina (Ksenia Agarkova) vahel käib pinev rivaalitsemine südametemurdja Gerry Evansi tähelepanu ja tunnete pärast.

Lavastus nõuab osatäitjatelt peent psühhologismi, rolli ja näidendi ainesesse  süvenemist. Stseenides, mis ei leia aset lava reaalajas, vaid minevikus, Michaeli mälestustes, tekib huvitav kahestumine: näitleja nagu vaataks oma rolli kõrvalt (karakterid muutuvad kontsentreeritumaks ning nende sisu saab selgemini hoomatavaks).

 

 

“Tulus amet”

 

See lavastus tõestas veel kord, et Ostrovski on vägagi tänapäevane dramaturg. Kunagi peeti seda näidendit kangelaslikuks protestiks ühiskonnas valitsevate tavade vastu. Tõsi, selle peategelast Žadovit käsitleti kannatanud ja lüüasaanud inimesena, kelle viletsus on sundinud omaenese tõekspidamistele kanna kõrile suruma. Samas aga pretendeeris Žadov kindlalt “meie aja positiivse kangelase” kohale, lihtsalt paremate kandidaatide puudumisel (seni!). Viimased, näis, olid veel tulekul. Kuid meie aeg on teinud oma korrektiivid: ära püüa jääda ausaks ning ära unusta, et enesemüümisoskus on hädavajalik. Ajuturul on pakkumine ammu ületanud nõudluse, veel veidi-veidi ja sind pole enam kellelegi vaja. Seega, unusta delikaatsus!

Mihhail Tšumatšenko lavastuses on see, mis motiveerib Žadovit olema lausa kohatult ja hukutavalt aus, täiesti ootamatu. Dmitri Kosjakovi mängitud Žadov on kõike muud kui lollpea. Vastupidi, tegemist on aruka inimesega. Kuid intellekt, mida ei toeta realistlik elutundmine, on ohtlik asi. Žadov-Kosjakov on esimeses vaatuses kerge nagu liblikas, ilmselgelt hellitatud ega varjagi oma aristokraatlikku põlgust mitte üksnes eakaaslasest Belogubovi (Sergei Furmanjuk) vastu, vaid ka vana kala – ametnik Jussovi (Juri Žilin) suhtes. Žadov sarnaneb Tšatskiga, kes tüütas samuti kõiki oma üllameelsete ja kohatute kõnedega  ning hankis endale mängleva kergusega üha uusi vaenlasi. Ta on lihtsalt heasüdamlik vennike, keda liberaalsest ajakirjandusest loetud ideed jäägitult endasse haarasid ja kes kujutleb, et Venemaal on olemas ühiskondlik arvamus, mis toetab neid ideid. Läheb vaid õige pisut aega ja kohe-kohe tekib nõudlus ausate, õilsate ja sooja südamega ametnike järele. Ja just siis teda, Vasja Žadovit, tarvis ongi!

Mõttel pole ju vigagi, kuid Žadov unustab, millisel maal ta elab. Siin kõrgem matemaatika ei loe! Kõik näib ühest küljest lihtne ja isegi primitiivne, teisest on aga kõik irratsionaalne: emakest kodumaad juba mõistusega võtta ei saa. Ei loe mitte ustavus ideele, vaid ustavus inimestele.

Tšumatšenko tunnetab peenelt Ostrovski dramaturgia polüfoonilisust: siin pole ühtegi isiksust, kellele võiks täiel määral õiguse anda. Kõigile on antud võimalus oma tõed välja öelda ja omamoodi on ka õigus kõigil. Kangelasi siin pole, kuid peaaegu puuduvad ka kaabakad. Ostrovskit tuleb mängida kergelt, ilma ülemääraste rõhkudeta. Pole vaja rõhuda moraalile – normid on igal ajal erinevad. Tuleb lihtsalt lugu jutustada. Kuid see lugu on palju süngem ja traagilisem, kui esmapilgul paistab.

Lavastus algab eleegiaga linnakalmistul (kunstnik Jaak Vaus): maetakse küllaltki kõrgel postil olnud ametnikku. Ratastoolis istuv Võšnevski (Aleksandr Kutšmezov) viskab lahkunule järele oma kolme peotäit mulda. Tema järel teevad seda ülejäänud kohalviibijad. Kuid morni kombetalituse lõpul rabavad kaks kollanokka igasuguse häbitundeta kokku kadunukese aumärke. Ametniku surm tähendab seda, et tema asemele astub järgmine, kes jätab omakorda koha vabaks allpool seisjale jne, jne.

Proloog on elegantselt seotud finaaliga. Võšnevski on kaotanud – teda ootab kohus. Jussov (lõpuni truu!) jääb ratastooli aheldatud ülemuse kõrvale. Võšnevskaja otsib palavikuliselt tekkinud olukorrast väljapääsu: süüdimõistetu vara ju konfiskeeritakse, kuhu temasugusel kaunitaril siis minna? Tänavale?

Tagaruumidesse veerevat Võšnevskit saadab üksnes Belogubov. Vaikus. Ja kolm hoopi publiku ootuspingul närvide pihta: lask – tühi ratastool paiskub lavale – tuleb Belogubov, öeldes “Aristarh Vladimirovitš sai rabanduse!”

Võšnevski leinatalitust juhib juba Belogubov – temasugune jõuab veel kaugele!

Ostrovskil see kõik päris niimoodi muidugi ei käinud. Kuid tänapäeval on võimukoridorid niivõrd kriminaliseerunud, et lavastuse selline lõpplahendus polnud mitte üks võimalikest, vaid täiesti hädavajalik! Edasi peab publik enesele selgeks mõtlema – kas mitte Belogubov polnudki pealekaebaja ja kas mitte tema ei pistnud tagatoas Võšnevskile revolvrit pihku – et avalikust häbist pääseda? Finaalid kirjutab lõpuni valmis elu ise.

 

 

Hullumaja ja GULAG

 

“Riik, aeg, inimesed ja nende kogemused – miniatuuris”, nii määratles “Palat number 6”  žanri noor Moskva lavastaja Aljona Anohhina. Kama Ginkase õpilasena polemiseerib ta oma õpetajaga (“Palati” tegelaskujud kordavad “Elu on ilus” tegelasi. Ginkase triloogia “Must munk”, “Daam koerakesega”, “Rothschildi viiul” kannabki üldnimetust “Elu on ilus…. Tšehhovi järgi”) ja jääb peamistes asjades temaga ka nõusse. Tšehhov on nii Ginkase kui Anohhina arvates karmim ja halastamatum kui ükski teine vene kirjandusklassik. Dostojevski kõigi oma lennukate, patuste, lootusetute ja kõike muud kui normaalselt käituvate kangelastega ei saa Tšehhovile ligilähedalegi.

“Palati” tegelased on kogu aeg nagu ootel… ja ometi ei juhtu midagi. On ammu teada, et parem olgu õudne lõpp kui lõputu õudus. Igavesti kannatav Dostojevski, kord mustas masenduses, siis jälle tröösti leida püüdes, räägib ikka Venemaa erilisest teest. Kaine mõistusega korrektne Tšehhov aga ütleb: “Rahu härrased, mingit erilist teed pole olemas, pärale jõuame kõik.” Ja pole ka täiesti terveid ega täiesti nõdrameelseid… 

“Kümned, sajad hullumeelsed jalutavad vabalt ringi, sest teie oma võhiklikkuses ei suuda neid tervetest eristada! Miks siis mina ja need teised õnnetud peame siin nende kõigi eest istuma, nagu mingisugused patuoinad? Teie velsker, ülevaataja ja kogu teie haigla kaabakate kamp on moraalses mõttes meist igaühest võrreldamatult madalamal tasemel, miks siis istume siin meie ja mitte teie?” räägib ravialune Gromov (Pavel Vorožtsov) doktor Raginile (Eduard Toman).

Mängime Tšehhovit, aga välja tuleb GULAG. Andropovi-aegne “hullar” teisitimõtlejatele. Noorel lavastajal ei saa sellega seoses kuidagi olla isiklikke kogemusi. Aga on põlvkonnakogemus, põline vene sünnitrauma, pärilik õõv, mis otsib väljapääsu.

Sellises atmosfääris toimub Tšehhovi tegelastega midagi niisugust, mida autor ei osanud ette näha: kõrvaltegelastest saavad sümbolid, funktsioonid. (Mõnikord üliõnnestunult: näiteks argise ja triviaalse olustiku sümboliks muutuvad Postiülem – Aleksandr Okunev ja Darjake – Svetlana Dorošenko). Ka peategelased Ragin ja Gromov mõjuvad sümbolitena, kuid keeruliste ja mitmetähenduslikena.

Lavastuse võimsaim metafoor on stseen, kus Gromov mähib vaidluse ajal Ragini suurrätti. See on nagu suudlus Getsemani aias, ainult ümberpöördult: mitte reetja ei suudle reedetut, vaid reedetu reeturit. Kaastundlikult ja õrnalt: näe, sa ei teagi, et su saatus on juba kindlaks määratud, varsti oled siin meie hulgas…

 

Poole aastaga on Vene Draamateatris olnud kuus esietendust. Selline pöörane tempo on osaliselt hädavajalik. Suund on võetud väärtdramaturgiale. Loomulikult peaks teater puhtalt selleks, et repertuaar oleks tasakaalus, välja tooma ka mõne kassatüki, kas või näiteks Ray Cooney komöödia. Hetkel aga on põhieesmärgiks siiski teatri maine parandamine – liiga palju oli viimastel aastatel labaseid lavatükke, mis võeti “kassategemiseks” mängukavva. Nende juurde tagasipöördumine teeks teatri prestiižile vaid karuteene.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming