Õnnelikku mugavustsooni!

Eesti teatri arengu suurim oht ei ole vähene raha ega väike rahvaarv, vaid enesekesksus ja kontaktivõimetus.

MONIKA LARINI

Eesti Teatri Agentuur sai hiljuti kahekümneaastaseks. Lähtudes sellest ajaraamist ning asjaolust, et agentuur kui teatrite ühine looming on institutsioonina üks uhkemaid näiteid selle valdkonna koostöövõimest, teen juttu Eesti viimaste kümnendite teatripildi mõnest olulisest muutusest, samuti sellest, kuidas need muutused on mõjunud teatritegijate koostööle.

Varem rangelt reglementeeritud riikliku teatrisüsteemi kõrvale tekkisid 1980. aastate lõpul ja 1990. aastate algul esimesed erateatrid: rajaleidjaiks VAT-teater (1987) ja Von Krahli teater (1992). Järgnes vilgas aeg, kui teatreid ja trupikesi tekkis ja kadus. Kõige selle tulemusena on nende arv kahe kümnendi taguse ajaga võrreldes nüüdseks neljakordistunud (agentuuri viimatises statistikas on kajastatud 39 teatriorganisatsiooni tegevus, seega on just nii paljudel peale kunstilise ambitsiooni organisatoorset võimekust määratleda end etendusasutusena).

Lisaks mitmekesistunud omandivormile on see toonud kaasa ka teatud ilmajäetuse esteetika, teadmise, et ikka on kuskil mõni teater, kellest me midagi ei tea. Praegu pole ilmselt isegi palgalisel teatrivaatajal ka usina töö korral võimalik olla kursis kõige toimuvaga. Kuuldes väljendeid „meie teater tervikuna” või „Eesti üldine teatripilt” tasub üha enam mõelda, milline on ütleja teatrialane kvantitatiivne asjatundlikkus, millistest nähtustest teatriväljal on ta üldse teadlik.

Erateatrite kultuuriväljale saabumisega sündinud mitmekesisus tõi endaga kaasa ka esteetilise nihke skaalal kunst–mittekunst. Nii nagu uue vormikeelega teatrid on arendanud publiku kunstilist „lugemisoskust”, nii on muutunud hägusamaks ja mitmeti tõlgendatavaks ka professionaalse ja semiprofessionaalse või harrastusliku piir. Teatrite rohkus tekitas kohe ka suurema nõudluse teatrialasele kõrghariduse järele, mis omakorda käivitas uue muutuste ahela.

Monopoolse Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri (praegu Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikool) kõrvale tekkisid 1991. aastal Viljandi Kultuurikolledž (praegu Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia etenduskunstide osakond) ning 2005. aastal Eesti Humanitaarinstituudi teatriõppe osakond Theatrum, mis on praeguseks keskendunud gümnaasiumiõpilastele teatrihariduse andmisele. Uute koolide teke sundis ja sunnib ka praegu varem pildil olnuid oma olemasolu tõestama, mida valdavalt tehakse uute erialade õpetamisega. Lavakunstikool hakkas esmalt koolitama lavastajaid ja 2004. aastast ka dramaturge. Viljandi kool lisas näitlejate ja lavastajate koolitusele teatritehniliste erialade õppekavad. 1992. aastast hakkas Tartu ülikool koolitama seni siinsel teatri- ja kõrgharidusmaastikul tundmatut liiki – teatriteadlasi.

Omaette küsimus on see, kas tõsiasi, et eri koolides saab õppida sama eriala, on kaasa toonud seal antavas hariduses mingi sisulise erinevuse. Ilmselt mitte eriti, sest kunstilise maailmavaate eripära lähtub kursuseti pigem juhendaja isiksusest kui koolide programmilistest põhimõtetest.

Koostöö seisukohalt on teatrid ja koolid hoidnud seni heanaaberlikku distantsi, olles harjunud sellega, et enamasti valmivad noorte näitlejate-lavastajate diplomilavastused mõnes professionaalses teatris ning paljude lõpetajate viimase kursuse kevadet kroonib töö­leping mõne teatriga. Sisuliselt lähemat suhet on asunud katsetama Viljandi kool, kelle koostöö Von Krahli teatri, Nukuteatri ja Vene teatriga lubab aimata kooli taktikat eristuda kui konkreetse teatri õppestuudio, tagades lõpetajale ka juba ette tuttava koduteatri. Tulevikus võiks selline süsteem laieneda ka teatritehnilistele erialadele.

Kuigi viimastel kümnenditel on kasvanud nii teatrialaselt kõrgharitud spetsialistide hulk kui ka uute teatrite arv, pole sama hüppeliselt suurenenud riigi eraldatav palgaraha. See on kergitanud esile kolmanda uudse nähtuse, vabakutselisuse. Paarikümne aastaga on vabakutselisuse mõiste teinud mainekujunduslikult läbi suure muutuse. Kui alguses oli see pigem töötuse viisakas sünonüüm, siis nüüd on juba palju rohkem näitlejaid, lavastajaid ja kunstnikke, kellele vabakutselisus on nende isiklik kunstiline valik, mitte pealesunnitud majanduslik paratamatus, ning tööd tehakse nendes kooslustes, mis sobivad kunstiliselt (ja vahel, tõsi, ka majanduslikult) paremini. Ilmselt on siin just see hoob, mis juba praegu, aga veelgi selgemalt tulevikus, sunnib teatreid ja nende rahastajaid mõtlema, kui palju ja millisel professionaalsel tasemel teatrit me saame endale lubada.

Vabakutselisuse või ka trupiülese koostöö musternäiteks on kujunenud viimaste kümnendite populaarseim uustulnuk – suveteater. Tõsi, Eesti teatriajaloos pole suveteater päris uus nähtus, küll aga selle massilisus. Uhkusega tuuakse ikka ja jälle esile Eesti suur teatrikülastuste hulk, millest küllaltki märkimisväärne osa langeb inimestele, kelle aasta ainus perekondlik teatriskäik võetakse ette just suveteatrisse.

Selle nähtuse tekkepõhjusi on palju. Retseptsioonis viidatakse sageli rahalistele põhjustele: lühikese aja ja väheste vahenditega kokku pandud lavastuse saab ilusa ilma korral kopsaka päikesekoefitsiendiga maha müüa. Sealjuures on just suveteater teinud kunstilises mõttes läbi suurema muutuse, kui mis tahes muu teatrinähtus sama aja jooksul. Juba aastaid ei võrdsustu see üksnes ülemakstud rahvaliku palaganiga, kus oodatuim elamus saadakse näitemängu kõrvale pakutavast grillvorstist. Kui vaadata kas või viimaste aastate teatriauhindade nominatsioone, kannab suveteater üha enam ka kunstilise kvaliteedi pitserit. Ilmselt pole väga vale väita: kui kümmekond aastat tagasi oli näitlejale suvetöö esmane eesmärk raha, siis nüüd otsitakse sageli talvisele palgatööle lisaks suvist loomingulist eneseteostust.

Omal moel on suveteater ka kõige demokraatlikum nähtus meie teatripildis, sest suvel võib samast mõisast või metsast leida nii sajandipikkuse ajaloo ja tugeva trupitraditsiooniga rahvusteatriks pürgija kui ka esimest lavastuselaadset katsetust tegeva poolprofessionaalse koosluse.

Kõik nimetatud nähtused annavad aimu, kui üksteisest sõltuvad on need protsessid, ning peegeldavad Eesti teatri võimet teha koostööd. Aga kas ainult? Täpselt samapalju kajastub erateatrite tekke või vabakutselisuse rohkuses ka koostöövõime vähesus. Utreerides võib väita, et erateatreid on nii palju just seetõttu, et suuremates kooslustes ei sünni rahuldavat koostööd. 1,3miljonilise elanikkonnaga riigis on kahtlemata põhjust olla 40 teatri üle uhke, kuid kas see on ka organisatsiooniliselt otstarbekas? Kas see institutsionaalse paljususe (et mitte öelda, priiskamise) diskursus ei avaldu ühel hetkel ka kunstilises ahtruses? Me küll tihti noogutame kaasa kriitikale etableerunud teatrimajade kunstiliste valikute üle, kuid nende teatrite kunstiliste juhtide avalikud konkursid pole olnud just rahvarohked. Palju lihtsam on olla olemasolevaga rahulolematu distantsilt, ise lisaks endale veel kellegi teise eest vastutust võtmata. Eestis on lihtsam iseend internetis institutsioonina registreerida, kui mõnes juba olemas organisatsioonis lihast ja luust inimestele reaalselt oma seisukohti selgitada, vaielda ja siis ehk koostööni jõuda.

Organisatsioonipsühholoogias peetak­se meeskonnatöö üheks tõsisemaks probleemiks eriarvamuste vähesust. Kas see kehtib ka teatris? Kui just jutuks olnud teatriorganisatsioone puudutav väide peab kas või osaliseltki paika, on ilmne, et esteetilises mõttes kehtib Eesti teatris väga pikkade paralleelmonoloogide diskursus. Tõsi, kunstis on pea harva külm ja igaühe esteetiline tõekspidamine on nagu usk. Selle kohta ei esitata küsimusi, seda enamasti ka ei seletata, sest see on olemuslik ja identifitseerib selle kandja. Esteetilised erimeelsused praktika tasandil on kirglikumatel hetkedel maailmade kokkupõrked, mitte muhemetoodilised arutelud erisuguste kunstivormide võimalikkuse üle. Kunstilistelt põhimõtetelt eriarvamusele jääjaga koos teatrit ei tehta. Ei peagi. Küll aga võiks mõista ka teistsuguse esteetika eluõigust ühisel väljal. Ja sama asja teine külg: võiks püüda seletada iseennast. Elementaarsed tõed, isegi pisut piinlik kirja panna, aga Eesti teatri arengu suurim oht ei peitu väheses rahas ega väikeses rahvaarvus, vaid enesekesksuses ja kontaktivõimetuses.

Mõneti on selle endassepööratud suhtumise tagamaa ilmselt ikka veel levivas romantilises kujutluses endast kui loojast, kes keskendub eneseotsingutele, -väljendusele ega tegele endast väljapoole jäävaga. Harv pole ka see, et kellegi teise kunstist rääkides surutakse peale oma kujutlust sellest. Puhtpraktiliselt tähendab töö teatris pikki päevi akendeta ruumis. See on füüsiline reaalsus, millest sünnib paraku liiga tihti ka sümbolkujund. Oled proovis või etendusel ja seda, mis toimub kellegi teise proovis või etendusel, ei olegi võimalik näha. Nii juhtubki, et kui räägitakse kellestki teisest samal teatriväljal, siis tihtipeale tegeldakse kunagi ammu kogetust jäänud kujutluse või kellegi teise peegeldusega nähtust, mitte sellega, mis seal praegu tegelikult tehakse.

Üha süvenenud mitmekesisuse esteetika on loonud olukorra, kus vahel mitte ainult publikul, vaid ka teatrirahval endal pole enam asjatundlikkust endast erinevate nähtuste mõistmiseks. Juba ammu elatakse erisuguse esteetilise sõnavara maailmas, aga minevikust on kaasa võetud arusaamine, et kõigil on üks ja sama keel. Ei vaevuta ennast seletama ja teiste kohta küsimusi esitama, vaid seatakse tundmatu primitiivsele hea–halva, meeldis–ei meeldinud skaalale ning mütatakse üksi edasi. Endale aru andmata, et tegelikult on see minu rikkus, kui keegi minu kõrval teeb midagi teisiti, sest just see laseb minul teha sellist teatrit, nagu mina tahan.

Viimase aja üks levinumaid üleskutseid teatrist või üldse kunstist rääkimisel on „Väljuge mugavustsoonist!”. Ilmselt mõtles enamik lugejaid, kelle pilk jäi peatuma siinse artikli pealkirjal, et seda tuleb tõlgendada irooniliselt. See ei ole nii.

Minus on alati tekitanud ambivalentset nõutust üleskutse väljuda mugavustsoonist, kui näen, et enamasti on ütlejal endal seejuures üsna ebamugav. On see sõnum mõeldud üksnes teistele? On see mõeldud kutsena jagada oma ebamugavust? Jah, käibetähenduses peaks see ütlus kutsuma avatusele, uue nägemisele, arengule. Kusjuures „mugava” esimene sõnaseletus ÕSi viimases väljaandes kõlab „rahuldust, mõnu pakkuv, head enesetunnet tekitav”. Ilmselt sõltub see eluhoiakust ja maailmavaatest, aga areng ning uue õppimine pakub ju rahuldust ja mõnu, annab hea enesetunde, on seega mugav. Meie igapäevane töö võiks pakkuda rahuldust ja head enesetunnet, eriti kui suhtuda sellesse kui eneseteostusesse.

Sõna teine pool „tsoon” viitab mis tahes tõlgenduse korral piiritõmbamisele. Meie ja nemad. Uus ja vana. Vaba ja institutsionaalne, majaga ja majata, Viljandist ja lavakast, projektiteater ja repertuaariteater, varvastel ja nutiseadmes, riiklikul rahastusreal ja üksnes kulka armul. Sageli on sellise piiritõmbamisega antud hinnang. Ikka nii, et siiapoole jääb oma ja väärtuslik ning sinnapoole … mitte nii oma. Argipäeva olelusvõitluses, võidujooksus publiku ja riikliku kuldse käepigistuse eest, tajutakse üksteist paraku pigem konkurentidena, kellel läheb justnagu teenimatult hästi, ning pimeda teatrisaali seinale hiilib hirmutont. Hirm mitte meeldida publikule või isegi hirm meeldida valele publikule. Hirm mitte meeldida rahastajale. Hirm mitte olla mõistetud.

Tallinnas Telliskivi loomelinnakus tänavu sügisel uksed avanud etenduskunstide keskus Vaba Lava muudab Eesti teatripildi veelgi mahukamaks ja liigirikkamaks.

Tallinnas Telliskivi loomelinnakus tänavu sügisel uksed avanud etenduskunstide keskus Vaba Lava muudab Eesti teatripildi veelgi mahukamaks ja liigirikkamaks.

Liis Treimann / Pm / Scanpix

Nende eneseküllaste tsoonide ümber on aga üks palju avaram piir, mille tagant vaatab laiem ühiskond meid kõiki koos kui veidraid tsoonielanikke, kelle eneseimetluse ta maksumaksjana kinni maksab. Tõepoolest, välise vaenlasega kriisihetkedel silmitsi olles me enamasti tunnetame valdkondlikku ühtsust, sest kahekesi kartagi on julgem kui vapper olla ihuüksinda. Vahel võib juhtuda, et pealesunnitud koostöö, olgu siis finants- või imagoloogilistel kaalutlustel, paneb tegutsema mingi ühise eesmärgi nimel ning korraks suundub tähelepanu eneseväljendusest kaugemale. Hetkelinegi vabadus iseendast teeb meie maailma suuremaks, teeb meid endid suuremaks. Kriisiolukordades vahel valusaltki õpitud suurus võiks aga mahtuda ka argipäeval meie minapilti. See, kuidas me iseendast mõtleme, on meie võimuses väsimusest ja majanduslikest oludest sõltumata. Nii nagu inimestega, nii on ka organisatsioonide ja nende hulgas teatritega: parim, mis meile osaks võib saada, on olla armastatud. Või olla vähemalt imetletud. Kui sedagi mitte, siis jääb üle olla kardetud ja ise karta. Aga nagu öeldud, meile sobiv eneseinterpretatsioon on meie võimuses ning me liigume enamasti sinnapoole, kuhu vaatame.

*Artikkel põhineb 24. oktoobril Tallinnas Vaba Lava saalis Eesti Teatri Agentuuri 20. sünnipäevale pühendatud konverentsil „teater | 20” peetud ettekandel.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming