„Onu Vanja” – nii nagu peab?

Igor Lõssovi töös on raske näha lavastaja soovi öelda klassikateose abil midagi omapoolset ka praegusele vaatajale.

JAAK ALLIK

Tallinna Vene teatri uus peanäitejuht Igor Lõssov (sündinud 1956) ei ole Moskva teatriringkondades just väga tuntud nimi. Intervjuus Sirbile on ta väitnud, et praegu ei saavat Moskvas lavastada „Onu Vanjat” nii puhtalt ja hästi kui Tallinnas, sest Moskvas ei pakkuvat see sellisel kujul kellelegi huvi, seal oodatakse lavastajalt epateerimist ja skandaale. Rõhutades, et talle ei meeldi, kuidas Moskvas lavastatakse praegu Tšehhovit ja Dostojevskit, pidas ta vajalikuks öelda, et Moskva kunstielu viimase kümnendi sündmustele vaatab ta tagasi kurvastusega.

Moskva teatrielu viimase kümnendiga on eesti vaataja põhiliselt kursis tänu igasügisesele festivalile „Kuldne mask Eestis”. Oleme siin näinud paljude tänapäeva Venemaal tegutsevate ja rahvusvaheliselt tunnustatud režissööride klassikatöötlusi, nende hulgas ka Lev Dodini, Jevgeni Martšelli, Eimuntas Nekrošiuse, Rimas Tuminase Tšehhovi- ning Temur Tšheidze ja Sergei Ženovatši Dostojevski-lavastusi, millele Lõssov oma põhimõtted seega vastandab. Paratamatult jookseb teadvuses ka võrdlus viimaste Tšehhovi lavastustega meie teatrites (Elmo Nüganeni tööd ja just viimased kolm „Onu Vanjat”: Katri Kaasik-Aaslavilt, Kaarin Raidilt ja Lembit Petersonilt). Meenub ka meie Vene teatri huvitav klassikarida: Juri Jerjomini „Idioot” ja „Häda mõistuse pärast”, Mihhail Tšumatšenko „Onu unenägu”, Artjom Nassõbulini „Kajakas”, Sergei Fedotovi „Mängurid” ja Natalja Lapina „Mets”.

Tuleb tunnistada, et Igor Lõssov on olnud oma vastandumises aus. Tõepoolest seisavad kõik eelnimetatud tööd, vaatamata kunstilise õnnestumise määrale, nagu ühel pool ja Lõssovi värske lavastus teisel pool „barjääri”. Selleks barjääriks on minu arvates lavastaja kui interpreedi lähenemine kirjandusteosele. Lõssovi töös on raske näha lavastaja soovi öelda klassikateose abil midagi omapoolset ka praegusele vaatajale. „Onu Vanja” kavalehelt loeme: „Teatri olemus peab minu arvates olema kunstiline. Aga on olemas ka teatrid, mille olemuseks on aktuaalsus. Minu jaoks on see publitsistika või epataaž, millel pole kunstiga mingit pistmist”.

Paraku ei sündinud Tšehhov ega Dostojevski klassikutena, vaid kirjutasid just omas ajas teravaid ja aktuaalseid tekste. Seepärast jääb mulle selline vastandamine arusaamatuks, nagu jääb segaseks ka kavalehel Lõssovi esitatud „mängulise teatri” ja „psühholoogilise teatri” eristamine, kus on muu hulgas öeldud ka seda, et „mänguline teater on orienteeritud inimmõtte uusimatele saavutustele”.

Lõssov ise peab oma tööd ilmselt „mängulise teatri” etaloniks, aga just mängulisusest (erinevalt eespool loetletud lavastajate töödest) jääbki Lõssovi lavastuses kõige rohkem puudu. Näitlejad esitavad autori teksti üsnagi staatilistes misanstseenides ja isegi nimitegelane tõuseb oma lamamistoolist alles lavastuse 35. minutil. Üksikutel hetkedel, kui selline staatika ootamatult murtakse ning tõepoolest mängima hakatakse – olgu või Voinitski (Aleksandr Ivaškevitš) kirglik armastuse ja armukadeduse stseen näidendi II vaatusest või ka IV vaatuse Jelena (Larissa Savankova) ja Astrovi (Oleg Rogatšov) jumalagajätt, haarab laval toimuv ka kaasa.

Uus juht on oma lavastuses rakendanud Vene teatri kullafondi. Kindlasti on näitlejail olnud huvitav töötada oma unistuste rolliga ning ka vaatajail tore oma kauaseid lemmikuid neis näha, kuid seejuures on ilmne, et näitlejaid sügavamalt tundmata on lavastaja rahuldunud nende „tuntud hea tasemega”, sest nad kõik on näidanud ning oleksid ka „Onu Vanjas” kindlasti olnud võimelised leidma huvitavamaid lahendusi. Kõige vähem käib see etteheide ehk Leonid Ševtsovi (professor Serebrjakov) kohta, kelle tagasipöördumisest teatrilavale on järjekordselt suur rõõm.

Pole uudis, et lavastaja antud huvitava ülesandeta kalduvad ka parimad näitlejad tihti laval kannatamisse ning seekord upuvad just Larissa Savankova ja Aleksandr Ivaškevitš tihti pisaratesse, mis aga teadupoolest pole kõige otstarbekam tee vaatajas elamuse esilekutsumiseks. (Samade näitlejate tegelikest võimetest annab tunnistust kas või praegugi mängukavas Aleksandr Volodini „Viis õhtut”, kus pisarad voolavad just vaatajate palgel.) Ivaškevitšile võib komplimendina öelda, et olles küll näidendi Voinitskist viis aastat vanem, on ta suutnud suurepäraselt säilitada oma füüsilise nooruslikkuse, mis aga saalist vaadates viib seekord kogu tegelaskonna vanuselise, aga seetõttu ka suhtestruktuuri üsnagi suurde ja arusaamist segavasse nihkesse, sest lavastaja pole seda kasutanud kontseptuaalselt. Praegu pakutud n-ö traditsioonilises lahenduses oleks ehk võinud kaaluda Voinitski ja Astrovi osatäitjate omavahel vahetamist.

Segadust külvavad ka kujundus ja kostüümid (Izabella Kozinskaja), mille kakaobeež värvigamma on küll ilus, kuid raske on uskuda aristokraatliku aiapeo ülikonda rõivastatud onu Vanjat kaebamas päevast päeva tehtava raske maatöö üle ning uskuda, et tegevus kaunite antiiksammaste vahel leiab aset Venemaa kolkamõisas. Natalja Dõmtšenko on kindlasti sobiv valik Sonja rolli, kuid kahjuks on lavastaja kasutanud tema tunnete paletist peamiselt vaid karmust ja naiivsust, mistõttu on roll jäänud liialt verevaeseks. Seevastu teatri oivalised vanadaamid Liidia Golovataja (Maria Vassiljevna) ja Jelena Jakovleva (lapsehoidja Marina) mängivad oma napi tekstiga rolli väärikalt oluliseks.

Lõpuks: ennast Anatoli Vassiljevi õpilasena tutvustav lavastaja peaks eriti tundlik olema sõna vaatesaali jõudmise suhtes. Vene teatri parteri akustika on katastroofiline, aga katastroofiliselt lohakaks on aastate pikku läinud ka enamiku selle teatri näitlejate diktsioon. Ning jällegi, see etteheide ei puuduta just trupi vanemaid liikmeid.

„Onu Vanja” läheb täismajale. On selge, et siinne vene publik on ammu janunenud „traditsioonilise” kooliklassika järele ning paradoksaalselt tundub, et just selline lavastus oleks praegu ka Venemaa uuemas kultuuripoliitikas igati soositud. Kahtlen aga, et sellise suuna kunstitempli põhiliiniks valimine osutuks nüüdisaegses laiemas teatriruumis jätkusuutlikuks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming