Ööklubi trellide taga

„(T)öö klubis” on tõeliselt füüsiline teater, raju andmine, ehkki ka sõnaliselt ei tõmmata eriti hinge.

VEIKO MÄRKA

(T)öö klubis”, autor John Godber, tõlkija Liis Aedmaa, lavastaja Sander Pukk, kunstnik Annika Lindemann, helikujundaja Indrek Kuuse. Mängivad Karl-Andreas Kalmet, Tõnis Niinemets, Kait Kall ja Veiko Tubin.
Esietendus 2. X Tallinna klubis
Factory Club.

„(T)öö klubis” on ühtlasi nii ööklubide külastajate primitiivse elustiili kokkuvõte kui ka selle halastamatu paroodia, ühtaegu analüüsiv ja väljanaerev. Naised lähevad ööklubisse otsima suhet, mehed seksi. Parimal juhul jõuavad mõlemad kompromissini. Näidendis jääb aga seegi saavutamata, ehkki valikukriteeriumid pole just kõrged. („Lähme sebime midagi, mis liigub. Mis ei liigu, seda ei puutu.”)

Autor John Godber (sündinud 1956) on oma kodumaal populaarsuselt väidetavalt kolmas inglise näitekirjanik, keda lavastuste arvult edestavad vaid William Shakespeare ja Alan Ayckbourn. „(T)ööd klubis” („Bouncers”) võib nimetada tema elutööks. Esiteks on see autori populaarseim näidend muu maailma lavadel, teiseks on ta seda kolm korda ümber kirjutanud: algvariant 1977, teine 1983, kolmas 1991 ja filmistsenaarium 2000. Kaua tehtud ja kaunikene – igas mõttes.

„(T)öö klubis” on tõeliselt füüsiline teater, raju andmine, kui rokkarite allkeeles väljenduda. Ka sõnaliselt ei tõmmata eriti hinge. („Olge noored! Olge hullud!”) Teemaarenduste, puäntide ja konfliktide anekdootlik tulevärk kestab enam-vähem kogu näidendi, ainult alguse ja lõpu küllaltki pikk hiphopühislaul võtab tuure maha (või ei tekita neid enneaegselt). Nii füüsiline kui ka vaimne pool arenevad hullumeelses tempos. Paljuski baseerub mäng afektiivse käitumise kujutamisel. Kõik see nõuab näitlejatelt äärmiselt palju, aga pakub palju ka vaatajale. See on lavastus täie raha eest – kui jälle släng abiks võtta.

Pidev ropendamine või lihtsalt mõttetu pläma ajamine („Hakkame jooma!” – „Jooma?” – „Muidugi. Mis sa arvasid, et tatti panema?”) laval käib seekord asja juurde ega ole mõeldud madalalaubalise publiku naerutamiseks. Verbaalne kanal on orgaanilises seoses mentaalsega. Mõlema eesmärk on näidata illusioonide traumeerivat mõju, eeskätt noortele, sellest tulenevat emotsioonide ja mõttemaailma äärmist vaesust. Igati loogiline on seegi, et suur osa tegevusest toimub tualetis. See on ikkagi ainus paik ööklubis, kus on võimalik end privaatselt tunda ja ehk isegi mõni arukas mõte mõelda. („Naised on imelikud. Aga mitte imelikumad kui persekarvad.”)

Lavastus seab kõigile neljale osatäitjale äärmiselt rasked nõudmised. Esiteks seetõttu, et tuleb ülimalt kiires tempos kehastada erilaadseid rolle, sealjuures ka naisi. Teiseks seetõttu, et mitmed neist rollidest korduvad, mitmed aga mitte. Muidugi on tore, et kõik neli tulevad sellega ühtviisi hästi toime. Eriti vapustavad olid Tõnis Niinemetsa sekkumised, mis meenutasid järsku tegutsema hakkavat vulkaani. Aga kindlasti võivad kõik osalised lugeda oma töö õnnestunuks. Teistest eristus teravalt Veiko Tubina kaaslastest üksjagu vanem tegelane, kes mõjus pigem traagiliselt: ise ühes ööklubis, naine teises ööklubis, mõlemad ammu lahus. Igatsus ja selle uputamiskatsed. Üldse annab vananemise teema näidendile tuntavalt traagilise mõõtme. „Mida vanem eit, seda lühem kleit” – see on ju sisuliselt kurb tõdemus, ehkki etenduse ajal ajab naerma.

„(T)öö klubis” võrdlusmaterjaliks sobib kodumaine komöödia „Lantimis­kunstnikud” Tallinna Linnateatrist. Mõlemad on meelelahutuslikud, ehkki tõsise probleemiasetusega: seksuaalne üksindus ja sellest ülesaamise meetodid. Ka lantimiskunstnikud tegutsevad peamiselt ööklubides, ööklubisid ründavad briti poissmehed aga omakorda käivad seal lantimas. (Lisada võib veel Karl-Andreas Kalmeti kandva rolli mõlemas lavastuses). Aga milline vahe üldises meeleolus! „(T)öö klubis” üldmulje on sarkastiline, masendav ja jõhker, ent väga aus. „Lantimiskunstnikud” on selle kõrval ilus armas muinasjutt, kahele tegelasele koguni happy end’iga.

Näidendi kogu sarkasmi ja pilke võtab kokku viimane lause, mõeldud ööklubikultuuri nautijaile: „Ärge pidage piiri!”. On ju ööklubi tegelikult ülimalt piiratud ja karmi korraga institutsioon. Seal on kitsas nagu vanglas, sees ja ukse ees seisavad turvamehed nagu vanglas. Režiim on range: magada ei lasta, kakelda ei lasta (kui sa ei ole just turvamees). Tsitaat näidendist: „Ööklubi on koht, kus ollakse kas väljas või sees. Ja need, kes on sees, on tegelikult veel rohkem väljas”. Kõlab hästi ja tabavalt. Aga sellegi väite võib vanglatingimustesse üle kanda. Ja veel, nii ööklubi kui ka vangla on äärmiselt kindlakskujunenud traditsioonidega asutused, kus mingeid uuendusi läbi viia ei saa. Lavastuses viitab sellele DJ viljatu sisemonoloog, kus ta arutleb, millise tegevuse eest tantsijatele auhindu jagada. Tahad või ei taha, aga kõik lõpeb ikka nagu varem: auhind neiule, kes toob esimesena oma rinnahoidja tema kätte.

Kuid ühest aspektist on ööklubi siiski vanglast diametraalselt erinev paik: teises peab riik sind üleval, esimeses maksad ise kõik kulutused kinni – ja veel turuhinnast mitu korda kallimalt. Selles mõttes on eredaks üldistuseks aabitsaliku lihtsusega esitatud stseen, kus neli briti poissmeest pärast ööklubi sulgemist külmal tänaval kainestunult kontrollivad, kui palju on igaüks seal kulutanud. Kohe kaob neil igasugune peotuju.

Näidendi tegevus toimub ilmselt 1990. aastatel, mis oli ka Eestis ööklubikultuuri õitseaeg. (Seda markeerib ka muusikaline kujundus.) „(T)öö klubis” on kogu selle idiootliku mentaliteedi aus kujutaja. Juba pealkiri pakub võimaluse eksistentsiaalseks võrdluseks. Kui varem tehti nädal aega tööd ja siis mindi ööklubisse (restorani) lõbutsema, siis nüüd on töö ja öö läinud omavahel lootusetult segi. Ööklubide külastajad pigem igavlevad kogu nädala, klubides seevastu tehakse tõsist ja austusväärset tööd (baaridaamid, turvamehed). Tänapäeva noored enam nii arulagedalt möllata ei jõua, internet ja suhtlusportaalid tõmbavad nad nädala jooksul emotsionaalselt liiga tühjaks. Aga tühja sellest.

Lavastuse „(T)öö klubis” lava ja kostüümide range ja napp must-valge kujundus mõjub stiilselt ning tõstab esile just selle, mida vaja: ääretult intensiivsed ja temperamentsed näitlejatööd. Näeme tegelaste hinge – ehkki need hinged on hirmuäratavate puuetega.

Lavastuse ainus märkimisväärne puudus ei sõltu trupist. Mängu­paiga akustika on vilets, palju läks kaduma isegi viiendas reas. (Seda muidugi, nagu öeldud, hullumeelse tempo juures.) Näitlejaid selles süüdistada ei saa, kõrvust mööda läks võrdselt kõigi nelja teksti.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming