Ooper draamalaval

Meelis Oidsalu

Kumbki mängib oma mängu, Rulfo elu- ja surmataju piire, Vihmar žanripiire kombates.         Juan Rulfo, „Pedro Páramo”, tõlkinud Tatjana Hallap. Lavastaja ja dramatiseerija Ingomar Vihmar, kunstnik Ervin Õunapuu (külalisena), kostüümikunstnik Jaanus Vahtra (külalisena). Mängivad Ivo Uukkivi, Mait Malmsten, Merle Palmiste, Guido Kangur, Lembit Ulfsak, Tõnu Oja, Tõnu Aav, Ita Ever, Ester Pajusoo, Mari Lill, Kersti Kreismann, K aie Mihkelson, Viire Valdma, Mari-L iis Lill, Hilje Murel, Laine Mägi, Britta Vahur, Mihkel Kabel, Anti Reinthal, Uku Uusberg, Kristo Viiding. Esietendus Eesti Draamateatri suures saalis 18. I.                   Ingomar Vihmari lavastus „Pedro Páramo” mehhiko kirjaniku Juan R ulfo samanimelise romaani põhjal kutsub end kõrvutama Vanemuises viimaseid kordi etenduva Hendrik Toompere ja Toomas Hussari tõlgendusega García Márqueze romaanist „Sada aastat üksildust”. Mõlema lavastuse puhul on kriitika pidanud kullaprooviks lavastaja ja dramatiseerija oskust tõlkida kujundiküllane voogav maagilis-realistlik proosa lavakeelde, nii et  tõlge oleks heal juhul kadudeta ja ideaalis isegi tõlgenduse nime väärt. Et nii García Márqueze kui ka Rulfo loomingut iseloomustab ohter kujundikasutus, keeletundlikkus ja romaanide keerukas struktuur, tekib tahes-tahtmata taas küsimus nende tekstide lavastamise mõttekusest, sellest, mida on üldse võimalik näitekunsti vahenditega lisada nii eneseküllastele teostele. Teksti kadudeta lavaletoomine (Vihmar ongi seda teinud, sisuliselt pole ta dramatiseerinud  Rulfo teost, vaid on toonud pisut kärbitud kujul lavale Tatjana Hallapi suurepärase tõlke) kätkeb ohtu langeda illustratiivsusesse. Teksti dramatiseerimine ja allutamine teatri väljendusvahenditele, nagu osutab Hussari ja Toompere tehtud valiku kriitika, võib kaasa tuua teksti poeetilise sidususe kao. Ideaal paistaks asuvat justkui kahe äärmuse vahel: sõna võimu kahjustamata peaks näitekunst suutma muuta ta lihaks, siduma maagilise reaalsega. 

Vihmari valikut dramatiseerimise osas võib mõista, sest Rulfo teose maht on palju väiksem kui García Márqueze oma ja kui sõna, mis nii võimsalt kannab, tervikuna lavale mahub, siis miks mitte tal tervet lavastust kanda lasta. Samas on Vihmar Rulfo teksti turjal liugu lasknud ning kohati jääb tunne, et lavastus pelgalt libiseb tekstist üle, avamata selle kihistusi. Vaatajale, kel Rulfo romaan sõna-sõnalt peas, on selline lähenemine kõnetu, sest  sõna jääb sõnaks, lihaks saamata. Vihmari „Pedro Páramo” põnevaim tasand avanebki lavastuse pealispindsust lahates: žanrilt on tegemist pigem ooperi kui draamalavastusega. Rõhk on esitamisviisil, meetodil, mitte niivõrd karakteriloomel. Kammitsetus pidulikku retsitatiivi, deklameerivasse, laulvasse kõneviisi võõritab teksti näitlejaist. Tekst elab laval oma elu, selle poeetiline vägi paisutab pikemad monoloogid lausa aariateks (Merle Palmiste  sooritus tõusis ses reas eriti võimsalt esile). Päris süvamuusikalist elamust enamasti siiski ei pakuta, selleks jäävad rollid liialt üheplaanilisteks, tüüpide tasemele. Elavate karakterite tekkimiseks ei anta näitlejatele piisavalt hingamisruumi ega lavaaega, mistõttu mõningate eranditega (Palmiste Susana San Juan, Hilje Mureli Donise õde ja Laine Mäe Dorotea olid ainsana täisväärtusliku karakteri mõõtu) võisime laval näha meie  tuntud ja armastatud näitlejate harjumuspäraseid kuvandeid, tegelaskujude varje. Mõne rolli puhul näib, nagu oleks Vihmar draama ja ooperi piiride hägustamise kõrval võtnud uurida ka lõuna-ameerika maagilise realismi ja seebiooperite traditsiooni kokkupuutepunkte. Kuidas muidu seletada Juan Preciado ema (Britta Vahur) Barbie’-nukulikku lavaelu või isa Rentería vennatütre, kes Rulfo tekstis on esitatud ara, tagasihoidliku vägistatud neiuna,  kerglast koketeerimist Mari-Liis Lille esituses. Mõningast (tahtlikku?) naeruväärsust kiirgas ka isa Rentería (Guido Kangur) kramplikust ülevusest. Rulfo maagiline realism on mäng elu ja surma piiril, surm võidutseb elu üle, ent ilma eluta ei ole surma. Surma tähendus pärineb elult, mille ta võtab, surmast saab elu peegel. V ihmari lavastuses jääb elu peegeldus kahvatuks, laval surdud surmad on elutud surmad.  V eidi elusam suremine, elusad karakterid keset surmatantsu, tegelased, kes poleks surmaga juba enne lavale tulemist leppinud, oleks suutnud selle polaarsuse selgemalt esile tuua. Pedro Páramo ühtaegu valitseb elu ja külvab surma, ent murdub lõpuks surma paine all pärast seda, kui surm ta armastatust ilma jätab. Pedro Páramo armastust ega armuvalu me laval ei näe, seda markeeritakse, nagu ka armastusest ilmajäämist ja sellele järgnevat  peategelase murdumist, surmaga leppimist. Rulfo tekst, mis on tulvil elamise ja suremise kirge, jääb pelgalt sõnaks ka Mait Malmsteni sümpaatselt kehastatud, ent juba enne lavaletulekut surnud Páramo külmavõitu huulil. Rulfo romaan ja lavastaja annavad Malmstenile teistega võrreldes suhteliselt palju aega, ent täisvereline roll jääb sündimata, sest peategelane (sarnaselt paljude teistega, keda laval näeme) on pandud oma läbielamisi ja tundeid  ümber jutustama, ilma et ta neid ise läbi elaks või tunneks. Üks tasand, mille avamist lavastuse näitlejatöödelt oodanuks, on surnud olemise lahkamine, selle seisundi füüsiline lavaline tunnetamine. Et laval toimetavad koolnud, olnuks huvitav näha nende katseid oma olekut määratleda. Mõnevõrra aimdus seda Donise õe (Hilje Murel) vähkremisest surmaunetuse käes. Õde püüab Donist (Tõnu Oja) pidevalt  üles ajada ega mõista, miks too ärkamist mõttetuks peab. Füüsilise seisundi muutumise tajumist ei näe ka Ivo Uukkivi kehastatud Juan Preciados. Teose ainus elus tegelane sureb esimese vaatuse lõpus, ent jätkab oma lavateekonda muutumatul kujul. Esimene vaatus mõjus pika sissejuhatusena teisele. Surnud külaelanikega tutvust sobitanud Juan Preciado taandub pärast oma surma, teist vaatust kannavad Merle Palmiste seksuaalsest ülepingest  laetud monoloogid. Perioodiliselt väisab lava Páramo sõjapealik Must Madu (Anti Reinthal). Reinthali (veidi shrekliku) sõjapealiku masinlik mörin oli ehk liialdus, oleks võinud multifilmilikkust vältida, ent viljakuse väe ja surma toova vägivalla dialoog (Susana orgastiliste pihtimuste vaheldumine Musta M ao raportitega kodusõja veristest sündmusest) on kenasti välja toodud. Kui vaid oleks ka Pedro Páramo elama saanud nende kahe jõupooluse vahele. 

Ooperlik pidulikkus kajas vastu ka Jaanus Vahtra silmiköitvalt puhvis kostüümikujunduses. Lihtsad mehhiko maanaised on saanud pärast surma selga uhked, veidi magusad kleidid. Ühelt poolt flirt seebiooperite visuaaliaga, teiselt poolt surma vääramatu ülemuse tähis kasina elu ees. Veidi välja langes sest pildist paljasjalgse Donise talupoeglik riietus. Tema õde, kellega ta surmapattu jagas, mõjus kõrval aadlipreilina. Romaanis olid mõlemad  alasti; alastus või selle markeerimine oleks siingi pattulangemise sümbolina paslikuna tundunud. Ervin Õunapuule kiitus lihtsa ja funktsionaalse, ent ometi suursuguse lavakujunduse, Vihmarile elava helikujunduse eest. Uste-haudade ühendamine on praktiline ja kujundlik, polaarne lavakasutus õigustatud, visuaalne ja kõlaline üldpilt efektne. Lavastuse tempokus ja stseenide sujuvad üleminekud aitavad tekstivool katkestusteta saali jõuda  (kuigi puudujääke esines lindistatud teksti taasesituste kvaliteedis). „Pedro Páramo” lavastus on jäägitult algteksti teenistuses, Vihmar Rulfot tõlgendada pole võtnud. Ometi mängib kumbki oma mängu, Rulfo elu- ja surmataju piire, Vihmar žanripiire kombates.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming