Operaator Kõps deliiriumis

Kinoteatri lavastuses „Once Upon a Time in Estonia“ antakse rabavalt aus ja mitmetahuline pilt Eesti filmitootmise ideevaesusest ja stampidest.

VEIKO MÄRKA

Kinoteatri „Once Upon a Time in Estonia“ („Ükskord Eestis“), autorid Henrik Kalmet, Diana Leesalu ja Paul Piik, helikujundaja Arbo Maran, valguskujundaja Priidu Adlas, videokujundaja Sander Allikmäe. Mängivad Indrek Ojari ja Argo Aadli. Esietendus 4. XII 2016 Solarise keskuse Apollo kinos.

Kahe hädavarese (Argo Aadli ja Indrek Ojari) tee filmiloomesse sai alguse seigast, et mõistlikumat alternatiivi tööturul lihtsalt polnud.

Siim Vahur

Kinoteatri uus õhtut täitev lavastus viib vaataja kinno nii sisu kui vormi poolest. Esimene on muidugi tähtsam. Selles lavastuses antakse rabavalt aus ja mitmetahuline pilt tänapäeva Eesti filmitootmise ideevaesusest ja kõige hirmsamatest stampidest.

Kuna lavastuses on esikohal situat­sioonikoomika, pole eredamate stseenide ümberjutustamisel või isegi mainimisel mõtet. Seda enam, et tempo on kiire. Isegi nii kiire, et sellest saab kolmas tegelane laval. Kõik toimub terviku huvides. Ka küllalt sagedased kõrvalekaldumised filmivälistele, ent seda enam sotsiaalselt teravatele teemadele – näiteks töötukassa stseen – ei muuda tihedat ja kompaktset üldpilti.

Mõlema hädavarese tee filmiloomesse saab ju alguse seigast, et mõistlikumat alternatiivi tööturul lihtsalt pole. Flaiereid jagava timukana Raekoja platsil oleks igatahes nõmedam. Veel enam: põhimõtteliselt mängitakse lavastuses „Once Upon …“ läbi terve rida Eesti ajaloo saatusehetki nelja kuninga tapmisest laulva revolutsioonini. („Või oota, aga äkki see … okupatsioon. Teeme enne ära, kui Nüganen jaole saab.“; „Ahah, et siis mõtlete, et nagu vasakult tiivast ründaks Olav Ehalaga. Sinna ei ole palju jõudu vaja. Ellerhein teeb rahulikult selle ära. Siis teine väeosa liiguks Hirvo Surva juhtimisel paremalt vaenlase selja taha ja tulistaks sealt Ernesaksaga.“). Eesti mängufilm võiks kõigi muude eesmärkide kõrval olla ka meie ühismälu kandja. Mida ta tegelikult on, selgub lavastusest ammendava selgusega.

Filmikunsti ja teatri ühendamine pole praeguses interdistsiplinaarses kultuuripildis muidugi midagi ootamatut. Ažiotaaži lõkkelepuhumiseks võib neid vastandada, ent sarnaseid külgi on ikkagi tunduvalt rohkem. Seda tõestatakse ka lavastuses „Once Upon …“, andes teatri vahenditega täiesti usutav pilt filmitootmise, eriti nn konkursifilmide tegemise mentaliteedist. (Teises vaatuses näidatav ehtne filmikunst nii veenvalt ja täpselt ei mõjugi.) Seejuures suhtuvad näitlejad mõlemasse valdkonda poolehoiuga. („Ma nägin seda Kõusaare „Ema“ ja seal üks näitleja mängis tegelast, kes oli kogu filmi aja koomas. Nii et põhimõtteliselt maksti talle palka lamamise eest.“

Peamine antagonism ilmneb vist selles, et teatrilavastuse tegemiseks on kõigepealt vaja ideed, filmi tegemiseks raha. („Filmimaailm on absurdselt lihtne.“) Mingi visioon oodatavast linateosest peab muidugi olema, muidu raha ei anta, kuid see võib võtete ja montaaži käigus tundmatuseni muutuda. Reeglina annab näidendi teksti lugemine lavastusest võrreldamatult adekvaatsema pildi kui stsenaarium filmist.

„Once Upon …“ jõudis lavale õigel ajal. Kuni nõukogude korra lõpuni piirasid filmitegijaid plaanimajandus ja tsensuur. Üheksakümnendad olid veel hullemad: siis ei olnud seda kõige tähtsamat – raha. Nullindatel hakkasid olud paranema. Praeguseks on Eesti filmis ühtaegu nii buum kui ka madalseis. Mängufilme tehakse palju, kuid suurem osa neist on nii igavad ja tüütud, et ei kannata isegi telekast vaatamist. („Me teeme filmi. Sellise korraliku hollywoodika. Eestis ei osata üldse filme teha. Siuke kuradi kunstipask on kõik. Aga me teeme korraliku filmi. Sellise, mis inimestele päriselt ka midagi pakub.“) Ilmselt pole Eesti ajude hallolluse kogumassi arvestades võimalik teha rohkem kui üks tähelepanuväärne pikk mängufilm aasta või kahe kohta. Need tehakse enam-vähem ka praegu ära. Aga „Once Upon …“ neid erandeid ei käsitle. Otse vastupidi. („Tere, minu nimi on Anu Lamp ja minu arvates ei tohiks purjus inimesele alkoholi juurde müüa. Purjus inimene võib hakata oma võimeid üle hindama ja pidada ennast andekamaks, kui ta tegelikult on.“)

Lavastuse esimene vaatus on üks­ainus vaimukuste ja ümberkehastumiste tulevärk. (Näiteks tõdemus, et kui teha filmile „Klass“ järg „Klassikokku­tulek“, siis surnute rohkuse tõttu saab seda teha ainult paralleelklassi baasil.) Teine vaatus jääb mõnevõrra nõrgemaks, sest suure osa sellest moodustabki valmis filmi näitamine. Seegi on andekas ja naljakas, ent senine lõikav pilge meie filmin­duse pihta taandub. „Kalevipoeg“ on selleks liiga irratsionaalne ja müütiline alus, ehkki vaatajate ühismälu ergutamiseks sobiv. Puudub meie täna­päevafilmide kõige kulunumate stampide väljanaermine (üksik vana naine, hüsteeritsev keskealine naine, ebakindel keskealine mees, veider vana mees, kibedat tõtt väljaütlev alaealine jne). „Tujurikkuja“ kunagiste filmi­paroodiate tase jääb ületamata. Pigem meenutab lavastuse lõpuosa Ken Saani ja Rain Tolgi kunagisi ühisettevõtmisi. Tõsi, Eesti filmides kohustuslikud ööklubistseen, kaubanduskeskuse stseen ja ühissõidukistseen on esindatud. (Just nende nõuete tõttu kohtab kodumaiseid ajaloolisi linateoseid meie ekraanidel aina harvem.) Ka laval sündiv läheb teises vaatuses kuidagi hektiliseks, ümber­kehastumised hakkavad väsitama.

Muidugi võib ka filmi tehes lähtuda ühest tõesti heast ja kandvast mõttest, mis muudab valmistöö meeldejäävaks. („Ma arvan, et filmi ongi lihtsalt vaja ühte lahedat ja meeldejäävat stseeni, ja sellest täiesti piisab.“) Näiteks päris „Klassikokkutulekus“ seisneb kandev idee selles, et Mait Malmsten jääb munan­deid pidi saunalava prakku kinni. Idee on kenasti filmikeelde üle kantud ning seepärast pole raasugi üle pakutud ka superlatiivide rohkus telekavast võetud tsitaadis: „Täna teleesilinastub Kanal 2s Eesti menukaim hittfilm „Klassikokkutulek“. Erisaates saame teada, kuidas see superkomöödia valmis, mis toimus kaadri ees ja kaadri taga. Lisaks filmi peaosatäitjatele Mait Malmstenile, Ago Andersonile ja Genkale saavad sõna paljud teisedki, kes selle fenomenaalse eduloo sündi oma panuse andsid.“

Kahjuks lõviosa meie filmidest nii konkreetsete ja kirgaste ideedega ei hiilga, jäädes paratamatult ebamenukate hittfilmide kategooriasse. Tõsi, sellestki aspektist ei saa filmikunsti ja teat­rit vastandada, inflatsiooni ja devalveerumise tunnuseid leidub ka teatris. Tabavalt võtab selle suundumuse kokku uus, kuid aina sügavamalt juurduv bürokraatlik termin „etenduskunst“, mis sisuliselt tähendab lamestatud, puudulikku või mannetut teatrit. „Once Upon …“ on selle taustal harv helge hetk.

Kinoteater on seni teinud peamiselt püstijalakomöödiaid. See tekitab soovi võrrelda lavastust „Once Upon …“ samal ajal ning samuti kahe meesnäitleja – Ott Sepa ja Märt Avandi – lavale toodud püstijalakomöödiaga „Suur rõõm väikestest asjadest“. Mängupaigadki olid kõrvuti ja üpris samasuguse auraga: Nordea kontserdimaja ja Apollo kino. Võrrelda hoolimata sellest, et seekordne Kinoteatri töö ei meenuta küll mingil moel stand-up’i.

„Suures rõõmus …“ puudub iga­sugune keskendatus, ühelt teemalt hüpatakse suvaliselt teisele ja mitte ühtegi ei arendata välja, vaid neid lihtsalt ekspluateeritakse. Lavastuses „Once Upon …“ on aga fookus kindlal teemal, kõike tehakse sihikindlalt ja värvikalt (analoogselt Kinoteatri eelmiste aktsioonidega). Muidugi ei anna „Suur rõõm …“ žanrile kohaselt näitlejaile märkimisväärseid ümberkehastumis- ja trikitamisvõimalusi. „Once Upon …“, vastupidi, pakub neid küllusesarvest. Tööd on mõlemal näitlejal palju ja kordaminekuid sama palju. Kui „Suur rõõm …“ on puhtalt kommertsettevõtmine vähimagi kunstilise taotluseta, siis „Once Upon …“ pakub nii lopsakat leidlikkust, tabavat vaimukust kui ka sotsiaalset teravust. Lavastuses „Once upon …“ on võimas idee ja selle võimsad kandjad – nii laval kui ka lava taga. „Suures rõõmus …“ ideed pole, seega ei saa ka midagi kanda. Diskursused on täiesti vastandlikud. Pigem tekitab hämmastust, kui ootamatult erinev sisu saab olla nii tavalisel ja lühikesel sõnal nagu „nali“.

Mõlemad hiilgerolli täitjad Aadli ja Ojari on kirjas Tallinna Linnateatri palgalehel – või igatahes veebilehel. Nii on „Once Upon …“ rõõmustav sammuke meie riiklike ja ülejäänud teatristruktuuride vahelise ebavõrdsuse kaotamisel. Seda ebavõrdsust pole tõesti kellelegi vaja.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming