Õppestuudio, mis rikastas nii filmi- kui ka teatrikunsti

Tambet Kaugema

Õie Orav, Tallinnfilmi filminäitlejate õppestuudio. Toimetanud Eva-Liisa Linder. Kujundanud Mari Kaljuste. Eesti Teatriliit, 2012. 335 lk. Mõni aeg tagasi tabasin Sirbi ühe autori kõnekalt keelevääratuselt. Teatriarvustust kirjutades oli tal mõte ilmselt korraks uitama läinud või miks muidu oli ta sõna „elutööauhind” asemel pannud kirja põneva uudissõna „elulooauhind”. See salapärane sõna hakkas mulle esimesest silmapilgust meeldima, ent kohusetundliku lehetoimetajana küsisin autorilt igaks juhuks üle, kas ta mõtles ikka seda, mida oli kirja pannud. Selgus kibe tõde: ei mingit sõnaust, autoril oli mõte ja seejärel ka näpp lihtsalt vääratanud. Ometi olin oma peas juba valmis mõelnud, mida see sõna võiks tähendada.

Kui elutööauhind antakse enamasti pika elu töiste saavutuste eest, siis elulooauhinna laureaat võib olla oma loomult pisut loodergi, peaasi et tal on ette näidata kirev ja kurvirohke elulugu. Elutööauhinna saamisel on määravam võimaliku laureaadi anne ja sihikindlus, elulooauhinna puhul sekkub mängu aga rohkem juhus või saatus. Nagu arvata, pakub elulooauhinna laureaatide elukäik, seda ennekõike oma ettearvamatuse tõttu, tihtipeale rohkem põnevust ja huvi.

Teatriliidu „Teatrikoolide” sarja kuuendas raamatus „Tallinnfilmi filminäitlejate õppestuudio” (varem ilmunud: „Draamastuudio Teatrikunstikool”, „Riiklik Lavakunstikool”, „Tallinna Teatrikool” ja „GITIS. Eesti stuudio Moskvas 1948–1953”; ilmumist ootab neljas raamat „Eesti Riiklik Teatriinstituut”) leiab köitvaid elulugusid inimestelt, kellest nii mõnigi vääri(nu)ks elutööauhinda, mõni ehk hoopis elulooauhinda, mõni aga mõlemat korraga.

Aastatel 1960–1963 tegutsenud Tallinnfilmi filminäitlejate õppestuudio puhul võib kerkida küsimus, miks rääkida sellest stuudiost teatriajaloo ja mitte filmiajaloo kontekstis – koolitati seal ju, nagu stuudio nimetuski ütleb, eeskätt ikkagi filminäitlejaid. Põhjusi on päris mitu, neist peamine on seotud ilmselt Eesti väiksusega. Tallinnfilmis tehti tollel ajal aastas kolm-neli filmi, ka Nõukogude Liidu teiste filmistuudiote nõudlus sihvakate ja heledapäiste Saksa ohvitseride järele polnud siiski nii suur, et kindlustada stuudio lõpetajad pidevalt ja üksnes erialase tööga. Seda mõistsid ilmselt ka Tallinnfilmi filminäitlejate õppestuudio – nagu raamatus korduvalt rõhutatakse, oli see stuudio tolleaegses Nõukogude Liidus ainus sellelaadne – eestvedajad ja õppejõud (nende seas olid Leo Kalmet, Leo Soonpää, Reet Kasesalu-Martinson, Karl Ader, Meeli Sööt, Vello Rummo, Olev Piirsalu, Jüri Müür, Kaljo Kiisk, Leida Laius, Veljo Käsper, Valeria Anderson-Käsper jt), sest miks muidu täiendati algselt filmikeskset näitlejaõpet, mille fookuses oli näitlemise lihtsus ja loomulikkus ning teatraalsuse väljajuurimine, hiljem teatrialaste distsipliinidega. Eks ikka selleks, et tulevased lõpetajad saaksid näideldes hakkama nii filmivõtetel kui ka teatrilaval.

Raamatu ülesehitus on üldjoontes lihtne ja selge. Esmalt ülevaade ajastust, kui stuudio loodi, samuti selle loomise põhjustest ja eesmärkidest, aga ka sealsetest õppejõududest. Siis kuue, nüüdseks jäädavalt lahkunud stuudiolõpetanu (Lehte Jäärats-Hõimoja, Toomas Kalmet, Villu Tomingas, Juhan Virkus, Peeter Kard-Šmakov ja Verner Loo) lühike elulugu ning seejärel intervjuud kümne stuudiolasega (Sirje Arbi-Tennosaar, Arvi Hallik, Enn Kose, Aime Piirsalu-Saul, Tiia Kriisa, Ivalo Randalu, Eili Sild-Torga, Mall Sillandi, Peeter Tedre ja Ülle Ulla). Ja raamatu lõpus on esitatud nende kuueteistkümne elulooandmed ning rollide loetelu.

Kui noppida stuudiolaste intervjuudest vastuseid küsimusele, kas nad astusid stuudiosse, tulvil tungivat soovi saada just filminäitlejaks, siis pigem tõuseb vastajate seast esile tahtmine õppida näitlemist üldisemalt. Mõni on öelnud otse välja, et teda võlus rohkem ikka teater, ja mõni tuli sellepärast, et Panso kooli polnud sellel aastal vastuvõttu, mõni aga lihtsalt oma põhihuvi- ja tegevusala kõrvalt ennast väärt oskuste ning teadmistega täiendama. Kümnest intervjueeritust vaid kaks on öelnud selgelt välja, et nemad tahtsid saada just filminäitlejaks. Seejuures on päris üllatav, et nende kahe hulgas on ka Arvi Hallik, kes on küll ka mõnevõrra filmides mänginud, ent keda tema rohkem kui saja teatrirolli järgi teatakse-mäletatakse peamiselt ikkagi kui Pärnu Endla kauaaegset ja hinnatud näitlejat.

Stuudiolõpetajatega oli mitmeid üllaid plaane (teha diplomifilm, kus nad kõik üheskoos saaksid mängida, samuti taheti asutada filminäitlejate teater-stuudio), kuid kõik need jäid paraku siiski teostamata ja nii mõnigi filminäitlejaks õppinu ei saanudki filmis mängida. Filmirollide arvult läks kahtlemata kõige paremini Peeter Kardil, kes juba stuudiosse tulles oli mänginud peaosa filmis „Vallatud kurvid” (1959) ning kelle eesti ja välismaistes filmides, samuti seriaalides ja telelavastustes tehtud näitlejatööde nimistu võtab raamatus enda alla tubli kaks lehekülge – ja seda veel väikses kirjas trükituna. Enamik stuudiolastest alustas 1963. aastal tööd mõnes Eesti teatris: kõige külalislahkemad olid Pärnu Endla ja Viljandi Ugala, mindi mitmekesi ning ees ootas seal palju tänuväärset tööd.

Tallinnfilmi juures läbi viidud filminäitlejaõpet on seega põhjust vaadelda kui üht osa Eestis juba aastakümneid antud näitlejakoolitusest, mille puhul liigitamine teatri- ja filminäitlejateks ei anna enamasti midagi. Kui vaadata Eesti filmiajalukku, siis kui palju meil neid puhtatõulisi filminäitlejaid ikka on olnud – mõni üksik ehk üldse. Teatri- ja filmikunst on – näitlejate osas vähemalt – Eestis tihedalt kokku põimunud. Mõelgem või sellele, näiteks milline oleks olnud Endla ilma Peeter Kardi, Arvi Halliku ja Tiia Kriisata, ilma kolme sellesse teatrisse kauemaks (kolme-neljakümneks aastaks) jäänud filmistuudiolaseta.

Lugemisnaudingu kõrval on Õie Orava raamatul kahtlemata teatrilooline väärtus. Üks põgus periood meie näitlejakoolitusest on saanud kenasti kaante vahele, nagu asjaosaliste lühieluloodki – tulevastel teatriuurijatel on, millest kinni haarata ja kust edasi minna. Seda enam, et selliste elulooliste intervjuude tegemiseks pole kunagi liiga vara – sellegi raamatu puhul ei olnud võimalik kuue lahkunu mälestusi enam kuidagi linti saada. Inter­vjueeritute vastused on pandud kirja soravalt ja köitvalt. Kui üldse midagi ette heita, siis intervjuu­küsimuste vohavat paljusõnalisust: selge see, et autor on tahtnud jätta muljet loomulikult kulgevast vestlusest ja anda osa vajalikku eluloolist informatsiooni edasi ka küsimuste kaudu, kuid mitmeski kohas kadus lugedes järg ära, mis see küsimus siis õigupoolest oli. Üpris vanamoodsalt mõjuvad ka rohked tänusõnad-õnnesoovid iga intervjuu lõpus: muidugi pole heades soovides midagi taunitavat, ent mingit infot nendes lõikudes pole ning parem, kui sellised „vilja- ja karjaõnne soovimised” jäänuksid pigem intervjueerija ja intervjueeritava omavaheliseks asjaks.