Pääsemine?

Andrus Norak

Bunyani religioossest tekstist esteetiliselt nauditava vaatemängu tegemine on eetiliselt küsitav, ometi on lavastusele teoloogi pilguga vaadates vähe ette heita. ?Inimese teekond? on meie tuntud pagulaskirjaniku Ristikivi luulekogu pealkiri, aga ka John Bunyani ?Pilgrim?s Progress?i? üks tõlkevariante. Lugu ise on vist siiski tuntum pealkirja ?Ristiinimese teekond taevalinna? järgi. Vahest ongi lavastuse pealkirjastamise puhul tegemist teadliku kahemõttelisusega?

Lavastust tutvustatakse kui ?allegoorilist teekonda maailma lõpust edasi?. Oleme me kristlusest ja endi kristlikest juurtest juba nii võõrdunud, et peame üht maailma tuntumat kristlikku klassikateost sääraselt nimetama? Kuidas me sel juhul piibli kohta ütleksime, kas allegoorilis/õpetlik mõistujutt eetilistest põhitõdedest?

Bunyani lugu tulihingelisest palverändurist on tänini populaarne üle kogu maailma (raamatute müügi edetabelis esikohal näiteks Nigeerias!). ?Mustlasena oli Bunyan kindlasti ka ise läbi roninud mitmest säärasest väravast, mis olid müüris või mõne suurema värava sees. Enamus neist võimaldas täiskasvanud mehel vaevu sealt läbi minna. Tuli maha panna kõik oma potid, pannid ja muud asjad, enne kui sai siseneda?? räägib Bunyani teosest adventistide kodulehekülg.

Inimesele on alati meeldinud oma elu teekonnana ja iseennast teelisena kujutada. Eriti veel teekonnana, mis on pikem kui meie ajaga mõõdetav eluiga. Näiteks või teena koju (meenutagem siinkohal luuletust ?Minagi olin Arkaadia teel? või siis Odüsseuse pikka koduteed). Vahest just seepärast ka ilmne allusioon Ristikivi ja teekondlusega laiemalt? Ristikivi ?Inimese teekond? on Veidemanni sõnul ?Suure, üksildase, pillikeelena pinguldunud hinge pihtimus meie kõigi olemuslikust pagulusest, mis saab võimenduse läbi Ristikivi enda isamaakaotuse, läbi ta isikudraama?.

Masingu laulude, lugude ja viitega Ristikivile teeb Türnpu sellest individualistliku enesepäästmise ülemlaulust loo teekondlusest laiemalt. Ehk lisab see mõnede meelest algse loo ehedale kargusele miskit? Minu arvates on aga Bunyan sedavõrd iseend seletav ja kõikides inimsüdameis resoneeriv, et seda poleks vahest tarvis olnud.

Vähe on täna meie seas neid, kes oma pääsemist sedavõrd surmtõsiselt ja traagiliselt võtaks ? kes seda üldse ja ülepea tõsiselt võtaks. Meie maailm pole ju üldarusaamade kohaselt mitte olemuslikult rikutud ? pigem normaalne. Maine elu pole hädaorg, pigem keskklassi postmodernne paradiis, siinsamas maa peal, kusagil õdusas äärelinnas. Pärispatt ja patt üldse on täna üks kõige raskemini mõistetavaid (ja kindlasti ka kõige rohkem proteste põhjustanud) teoloogilisi kontseptsioone. ?Inimese teekonnas? on pääsemine palveränduri ja laiemalt võttes inimese elu põhiküsimus. Just see on sõnum, mida Bunyani raamat tänagi vahendab. Teha sellest esteetiliselt nauditav vaatemäng on juba iseenesest eetiliselt küsitav. Ometi on lavastust teoloogi pilguga vaadates vähe ette heita. Kui sõnumi mõnetine, ilmselt teadlik, ähmastamine välja arvata.

Palveränduri suures enesepäästmise saagas saavad ta vaenlasteks kõik lähikondsed. Vääritu asub teele, et inimeseks saada, ning tal ei ole muud tuge kui Evangelisti sõnad ja hägus lootus. Vaenlasi on tal aga hulgi. Nii peegeldab ?Inimese teekond? ülima religioosse individualismi teket ja arusaama, et inimese päästmine ei ole enam kogukondlik üritus, vaid sügavalt isiklik, Jumala ja inimese vaheline asi. Ennast tasub päästa ning selle nimel on mõtet vastuollu minna kas või kogu ülejäänud maailmaga.

See ei ole mitte klassikaline lääne vesterni vastasseis, kus konflikt päädib kahe relvastatud antagonistiga väikelinna peatänaval. Pigem meenutab see tänaseid politsei- ja sõjaväetreeninguid, kus vaenlase maketid üksteise järel ja kõige ootamatumatest kohtadest välja kargavad. Selleks, et ise eluga pääseda, pead sa nad kõik järjest maha kõmmutama! Ainult et vaenlaste asemel on raamatus ja lavastuses inimese kired, tühised loomujooned ning madalad ihad, mis tuleb selleks, et taevalinna jõuda, ükshaaval usu läbi ära võita.

Inimese loomujooni on personifitseeritud juba antiigist alates (ja küllap varemgi). Katoliiklik keskaeg tegi surmapattudest ja kardinaalvoorustest selge ja süsteemse õpetuse. Baptist Bunyan lasi need personifikatsioonid süsteemist taas valla. Vabakirikliku arusaama tekkega ühte jalga käis ka kurjade vaimolendite ning inimest taevateel ähvardavate ohtude plahvatuslik kasv, sest nüüd oli senisele kurjale lisaks kuri ka see suur Kirik, mille rüpest äsja vabaneti. Mida süngem taustsüsteem, seda enam vajab vaene inimlaps tuginemist otse Issandale ja Temast antud usule enese südames. Vaenlasi on küll palju, aga seda magusam on võit, kui see viimaks saabub.

Kas ta saabub? Umbes sinna kohta jääb lugu pooleli, kuhugi Surma Jordani koolmetele, kus inimesel ei ole enam muud tuge kui lootus. Viimsena sõltub pääste ikka Sellest, kes meid teekonnale on kutsunud.

Kui ?Inimese teekonna? karge kristlik sõnum meile võõraks jääb, siis ?kojuigatsus ? kauguseigatsus, kahte harusse kasvav puu, varjuotsija ? tuulteotsija metsa ja mere piirimaal? elab meis kõigis ometi. Nii saab oma sõnumi sellest lavastusest igaüks kätte.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming