Paavo Piik kirjutab haakuvale inimesele

Barbara Lehtna

Noor teatrikirjanik leiab, et inimeste oskus kasutada kirjasõna registreid ja helistikke on kadumas. Kevadel lavakunstikooli lõpetava XXV lennu dramaturgiatudengi Paavo Piigi teine näidend „Keti lõpp”, mis võitnud Eesti Teatri Agentuuri näidendivõistlusel kolmanda koha, esietendus märtsi alguses Tallinna Linnateatris. Varasemast on Paavo Piigil ette näidata kolm luulekogu – „Kummuli linnad” (2006), „Lakoonia” (2008) ja „Kokkuplahvatus” (2009) – ning 2010. aasta novembris Eesti Draamateatris lavale jõudnud näidend „Panso”. Veebruari lõpus oli Eesti Draamateatris tema kolmanda näidendi „Lõputöö” esimene lugemine, seda hakkab kevadel Rakvere teatris lavastama Paavo Piigi kursuseõde Auri Jürna. ' Sind on tituleeritud linnaluuletajaks, oled olnud kommunikatsioonijuht, nüüd teatakse sind kui dramaturgi ja teatriüliõpilast. Kes on Paavo Piik tegelikult? Olen teinud elus üsna palju erilaadseid asju. Näiteks palju sporti ning töötanud ka pangas ja sotsiaalvaldkonnas – Heateo sihtasutuses –, ent juba varasest noorusest olen alati kirjutanud. Sellel ajal, kui töötasin veel Heateo sihtasutuses, toimusid lavaka katsed ja juhtus nii, et see köitis mu tähelepanu. Sinnamaani olin alati kirjutanud muude tegemiste kõrvalt, sest mulle tundus, et seda õppida või tegeleda kirjutamisega põhitööna oleks küll viimane võimalus. Siis aga otsustasin proovida kirjutama õppida, nii palju, kui see on üldse võimalik, ja asjaolu, et see on toimunud lavakas, on igati loogiline, pole ju mingit muud luule- või romaanikirjutamise kursust. Kes ma siis olen? Olen elus ikkagi tasapisi liikunud selle poole, et ma kirjutan.

Aga mis selles kirjutamises on, mis sind õnnelikuks teeb? Eeldusel, et ikka teeb.

Asi pole niivõrd õnnelikuks saamises, see pole ju mingi kaalutletud otsus, et nüüd kirjutan ja siis saan õnnelikuks. Pigem on nii, et ma ei oska ega saa teisiti. Olen hakanud kirjutama ning see on viis, kuidas mingeid asju öelda.

Sinu tekste lugedes jääb suhu napp ja kokkuvõttev maitse, su teise luulekogu pealkirigi oli „Lakoonia”. Kas lühikesed ja tabavad sõnad-laused on paremad kui pikad ja mõtlikud?

Ei teagi, võib-olla tuleb see ebakindlusest, mõtlen, et kui on vähem sõnu, on võimalik neid rohkem läbi kaaluda. Või tuleb see sellest, et mulle meeldib lugeda sisutihedaid tekste? Võib-olla aga hoopis sellest, et kui mõtlen, kellele ma tänapäeval kirjutan – kirjutame ju ikka lugejale, mitte kirjanduskriitikule –, siis inimestel on hoopis vähem aega. Mida iganes sa kirjutad, peaks see olema selline, millega on võimalik kohe haakuda ja mis ei nõua tohutuid eelteadmisi või süvenemisvõimet.

Kes on olnud sinu olulisemad mõjutajad nii luules kui ka teatritekstides?

Põhikooli lõpus lugesin palju Shakespeare’i sonette, just eestikeelseid tõlkeid. Arvan, see mõjutas palju, kuidas ma luuletekste kirjutan. Sonettides on üldiselt mingi eluhoiak sees. Kui olin ülikooli minemas, lugesin palju Nietzschet. Ühest küljest on tal palju teravaid aforisme ja teiselt poolt mõttesügavust, ta käsitleb probleeme, mis noorigi puudutavad: üksindustunne, enesega toimetulek, enesekehtestamine. Mõjutajatest vist nemad. Wilde’i lugesin ka palju.

Kas sa lugedes ja kirjutades hindad samu asju? Et tahaks ruttu kätte saada või – nagu ütlesid – end külge haakida?

Ei, mitte alati. Mulle väga meeldib Dostojevski, kelle teosed nõuavad süvenemisaega. Krossi olen hakanud hiljuti lugema, tema kirjutamisstiili mõistmiseks on samuti aega vaja. Tegelikult meeldivad mulle tekstid, mille puhul ei eeldata, et pead saama need viie minutiga läbi lugeda. Võib-olla on see nii, sest tunnen, et ei oska selliseid tekste veel hästi kirjutada. Ma ei saa aru, kuidas Dostojevski kirjutas seda, mida ta kirjutas. Lühemate tekstide puhul suudan ehk taastada oma peas algimpulsi, mis sundis autorit seda teksti kirjutama, aga pikemate tekstide puhul tekib hämming.

Tekst tähendab sinu elus vist üldse palju? Oled intervjuudes ja oma kirjatükkides rääkinud sõnade kaalust. Kuidas sulle tundub, kas sõnade tähtsus on meie ühiskonnas ära kadumas või pigem vastupidi?

Kindlasti mingi devalvatsioon toimub, nagu ka see, et inimesed kasutavad eesti keelt järjest vigasemalt ja stiilivabamalt. Kui orienteerud kirjasõnas, siis tunned kiiresti ära, kas keegi kirjutab hästi või halvasti. Inimeste oskus kasutada kirjasõna registreid ja helistikke on kadumas. Asemele tuleb selline segahelistik, nagu raadios on popmuusikaga. Väga hea, kui kirjanikud suudavad teistsuguseid kirjutamisviise alles hoida. Selle tunneb alati ära, teistsuguste tekstide lugemisega kaasneb iselaadi nauding.

Kui palju mõjutasid õpingud Oxfordi ülikoolis sinu sõnakasutust? Kas „sõnade esteetika” pärineb sealt?

Oxfordis oli nõue, et näiteks esseed kirjutades ei tohi selles olla sõnavahtu. Angloameerika filosoofiatraditsioonis on oluline, milliseid tekste kirjutad. Alati peab hiljem olema võimalik taastada, et siin oli argument ja siin ütles ta seda. Mandri-Euroopa filosoofiatraditsioonis on poeesiat ja kirjandust palju rohkem, vahel ollaksegi taotluslikult segane. Aga mina õppisin Inglismaal ning seal oli väga vajalik, et ei oleks üleliigseid sõnu. Selgus on väärtus. Kuigi sõna on iseenesest nagunii mingi kujund või metafoor.

Ülikooli teemaga võiks ka jätkata. Milline on lavakunstikoolist saadav haridus?

Minu meelest on lavakas andnud alati hea hariduse. Lavaka sees on muidugi väike lõhe: jääb alatine küsimus, kas sealt saab siis kutsehariduse või pigem laiema humanitaartausta, bakalaureusehariduse. Ent meie kursusel on juhendajatega väga vedanud. Elmo Nüganen ja eriti Anu Lamp, kes tegeleb meie, dramaturgidega, panevad mõlemad rõhku üldhariduslikule taustale, et tekiks kas või eesti kultuurist võimalikult sisukas ülevaade. Anu Lamp on viinud meid kurssi kunsti ja kirjandusega, see on olnud väga vajalik. Rääkimata sellest, et loeme nii palju näidendeid ja saame teatriajaloost ülevaate. Teisest küljest on olnud oluline ikkagi ka kogu kutsehariduslik pool: isegi dramaturgid peavad kaks esimest aastat laval käima ja lavastama. See on selle kooli baas, mis on olnud selle tugevus läbi aastate. Kuigi õppegraafik on olnud tihe, väga pikad päevad ja suur koormus – teist korda ei tahaks sama enam läbi teha –, on see ikkagi olnud väga vajalik.

Nüüd, kus sul on juba olnud üsna palju praktikat, saab küsida, kui palju erineb „päris” teatrimaailm ja koolis õpitu?

Me ei õppinud koolis teoreetiliselt seda, kuidas näidendit kirjutada, pigem loodi meile just lai taust, et tunneksime kultuuri ja teaksime, mida üldse on kirjutatud. Iga aasta on antud praktilisi ülesandeid kuni selleni välja, et kolmanda kursuse lõpul oli vaja kirjutada lühinäidend – minul siis „Keti lõpp”, mis nüüd esietendus Tallinna Linnateatris. Teisel kursusel kirjutasime „Panso”, mida Eesti Draamateatris samuti mängitakse. Meid julgustatakse kogu aeg, et mida iganes koolis teeme, see ei pea jääma ainult kooli.

Milline on noore teatrikirjaniku elu praegu Eestis? Kas on vaja teatrilavale murda või saab ka kuidagi vaikselt ilmuda?

Tegelikult on reaalsus, et dramaturge ja lavastajaid on üsna vähe. Igasugust teksti lavale muidugi ei panda, see on selge, aga kui sul on mingisugune anne ja kogemus, on võimalused olemas. Eestit ei saa võrrelda suurriikidega, kus peab nii paljudega konkureerima, et üldse kuhugi jõuda. Eestis pigem teatrid ootavad, et keegi neile tekste saadaks. Olulisem on see, kas sul on tekste, mis neile sobivad.

Sul on olnud võimalus töötada eesti teatriloos juba oluliseks saanud lavastustega, võtame või „Panso”. Kui palju sa teksti kirjutamisel või lavastuse kontseptualiseerimisel mõtled sellele, kas sinust jääb ka midagi maha?

Pigem mõtlen teksti raamistikule või sellele, et see tekst oleks võimalikult hea ja läheks mulle endale korda. Nagunii ei tea ette, mis saab. Teater on ju kaduv kunst ja kuigi tekst võib maha jääda, siis selles ei ole midagi traagilist, et näidendit mängitakse aasta või kaks ja võetakse siis repertuaarist maha. Mulle pigem meeldib, et kõik ongi selline absurdne. Eesti kultuur ongi absurdne. Oleme nii väike rahvus, et tegelikult on see igas mõttes vastuvoolu ujumine. See, mida teeme, ei päästa maailma, ei päästa isegi eestlasi väljasuremisest, aga mulle see absurdsus vist meeldib.

Varsti lõpetad lavakunstikooli ära ja siis tehakse ETVs taas üks lavaka lennusaade. Kas oled mõelnud, mida vastad, kui küsitakse: „Mis sa siis nüüd edasi teed?”.

Hiljuti selgusid teatrite tööpakkumised ja suur kamp meist läheb Tallinna Linnateatrisse, mina nende hulgas.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht