„Pähklipureja” – tore jõulukink kõigile

Heili Einasto

Estonia uhiuus ballett „Pähklipureja” annab rikkalikult võimalusi näitlemiseks ja tantsimiseks.        Rahvusooperi Estonia „Pähklipureja”, helilooja Pjotr Tšaikovski, libretist Marius Petipa, koreograaf Ben Stevenson (Texase Balletiteater, US A), muusikaline juht ja dirigent Jüri Alperten, dirigendid Arvo Volmer ja Risto Joost, lavastaja Timothy O’Keefe (US A), kunstnik Tom Boyd (Houstoni Ballett, US A), valguskunstnik Tiit Urvik. Tantsivad Eve Andre, Luana  Georg, Olga Malinovskaja, Alena Shkatula, Artjom Maksakov, Maksim Tšukarjov, Sergei Upkin, Galina Lauš, Marika Muiste, Olga Rjabikova, Svetlana Danilova, Tiina Ojanen, Ryan Goscinski, Jonathan Hanks, Michele Pellegrini, Reet Albre, Kaja Kreitzberg, Svetlana Pavlova, Sergei Fedossejev, Andrei Mihnevitš, Anton Ržanov, Maigret Peetson, Hedi Pundonen, Helen Veidebaum, Daniel Kirspuu, Vitali Nikolajev, Jevgeni Grib,  Aleksandr Prigorovski, Jegor Zdor, Heidi Kopti, Seili Loorits-Kämbre, Anastassia Savela, Aleksandr Kanapljov, Anatoli Arhangelski, Vadim Mjagkov, Ingrid Gilden, Maia Gontšarenko, Sam Brown, Mihhail Jekimov, Viktor Jelissejev, William Moore, Henry Perkins, Daniel Clarke, Hannah Carter, Darja Günter, Nanae Maruyama jt. Esietendus 3. XII Estonias.    

See, et „Pähklipurejast” on saanud peaaegu kohustuslik advendi- ja jõuluaega sisustav ballett, on suuresti Ameerika Ühendriikide teene. Kui Venemaal (ja Nõukogude Liidus) ning vanas Euroopas on selle balleti lavastamisel otsitud  ka Tšaikovski muusikast lähtuvaid lahendusi ja koreograafiaks ammutatud inspiratsiooni libretole aluseks olnud E. T. A. Hoffmanni jutustusest, siis USAs on rõhuasetus juba pool sajandit eelkõige perekondlikul jõuluõhtul ja muinasjutulisel maiustustemaal. Jõulude üha jõudsam kommertsialiseerumine kogu läänemaailmas ja kasvav üleilmastumine on toetanud „Pähklipureja” sellise tõlgenduse laiemat levikut paljudes maailmanurkades. See ballett kuulub  peaaegu kohustuslikult Euroopa balletiteatrite jõulumenüüsse, mis tähendab ühtlasi, et detsembris ja jaanuaris pole tantsugurmaanil mõtet minna huvialasele „ostureisile”.     

Oma koha pärast maailmakaardil mures olev Eesti on selles valdkonnas juba mõnda aega muu maailmaga ühte „Pähklipureja”jalga käinud. Kuid igal lavastusel on oma aeg ja ilmselt tundus balletijuhtidele kümme aastat lavalaudadel olnud Murdmaa versioon nii kulununa, et tekkis tarvidus uue lavastuse järele, milleks seekord on mujal juba edu saavutanud Ben Stevensoni koreograafia ja Timothy O’Keefe’i lavastatud „Pähklipureja”. Mõlemad  mehed tegutsevad esmajoones USAs, mistõttu pole ime, et nende lavastus on kantud vaimsusest, mida „Pähklipurejat” analüüsinud Jennifer Fisher nimetab jõulurituaaliks. On küll rõõmustav tõdeda, et seekordne riitus on oma koreograafilises ja lavastuslikus seades lähtunud pigem Auguste Bournonville’i (ja Hans Christian Anderseni) kui Marius Petipa esteetikast: lugu on lahendatud argise maamiljöö ja muinasjutulise maiustemaailma südamliku  vastandusena, mis annab rikkalikult võimalusi näitlemiseks ja tantsimiseks.   

Eesriide avanedes leiame end talvises metsas, kuhu on eksinud üksik talumajake, millesse  on teel kirev külaliste voor: lihtsad talulapsed koos oma sama lihtsate ja südamlike vanematega, pisut Disney päkapikke meenutav kerekas pere, kes taaruval sammul viib külakostiks õllevaadi ja muudki head-paremat, ning tasakaaluga hädas krapsaka vaimuga vanaproua (Ingrid Gilden või Hedi Pundonen) koos oma lapselapsega. Hetk hiljem leiame end juba selle maja seest, kus võtavad meid vastu korrektne isa (Andrei Mihnevitš), heasüdamlik ja heldiv  ema (Kaja Kreitzberg), nende tootsilikult krutskeid täis poeg Fritz (Ryan Goschinski või Jonathan Hanks) ning armsalt kombekas tütar Clara (Tiina Ojanen või Eve Andre). Pilti täiustavad ekstsentriline ja pisut viinamaias vanaisa (Vitali Nikolajev või Daniel Kirspuu) ning teda pidevalt korrale kutsuda üritav vanaema (Maigret Peetson või Helen Veidebaum). Peomelus juhtub nii mõndagi: lapsed mängivad üksteisele vingerpussi ning vanakeste töntsiks  jäänud samm ja sellele mitte vastav käbe olek pakuvad mõnusaid hetki muhedaks muigeks. Loole lisab vürtsi ühesilmaline Drosselmeier (Viktor Jelissejev või Vitali Nikolajev), kes laste suureks rõõmuks teeb hookuspookust ja silmamoondamist ning toob kingikirstus kaasa elavad sõdurnukud (Heidi Kopti või Seili LooritsKämbre ja Jevgeni Grib), mis on justkui välja astunud meister Coppeliuse (tuttav balletist „Coppelia”) töökojast ja liiguvad just nii nagu  mehaanilistele masininimestele kohane – nurgeliselt, jõnksuliselt ja ebaloomulikult, nii et ei teki kordagi hirmu, et need võiksid olla „päris”. Clara saab omale nukukujulise pähklipurustaja, mis nähtamatuid pähkleid mitte üksnes hoogsalt katki ei pure, vaid näib neile andvat ka lisamaitse, ajendades nii lapsi kui ka aplamaid täiskasvanuid sukelduma sügavale pähklikorvi.       

Peomelu maitsestavad tantsud, millest eredamad Fritzu ja Clara balletivariatsioonid, täis õnne saadud kinkide üle, ning täiskasvanute  tants karikatega; viimane on nii sobivalt rustikaalne, justnagu välja astunud XIX sajandi alguse ballettide idealiseeritud talupojatantsudest. On ka „tordinalju”, näiteks svipsis vanaisa kelmikas kepsutamine, mis lõpeb korpulentsele külalisprouale otsakomistamise ja üksteise otsa kukkumisega kentsakasse poosi. XIX sajandi alguse vaimsust kannab ka tõik, et esimese vaatuse tegevuspaigaks on maamaja ning tegelasteks jõukam maarahvas,  mitte kodanlaste linnahäärber. Lavastajad on iga tegelase hoolikalt välja joonistanud, mis loodetavasti tagab balletile pika lavalise ea, aga ka värskuse ja võimaluse ka mitmekordsel vaatamisel leida midagi uut.       

Uneaja saabudes lahkuvad külalised, igaüks vastavalt oma loomusele pererahvaga ontlikult hüvasti jättes. Ning jõuabki kätte salapärane kesköötund, kui maailm muutub ning miski pole võimatu. Drosselmeier meelitab urgudest  välja rotid ja äratab ellu nukud ning algab sõda loomade ja „robotite” (tinasõdurite) vahel. Publiku meessoost esindajate meeleheaks teeb mängukahur laval pärispauku ning lisaks tantsulisele mängulahingule saab kogeda ehtsat suitsu ja tuld.       

Nagu muinasjutus kohane, saab kuri karistatud ning koletisest (Pähklipurejast) saab kaunitar (prints). Sellega saab ühtlasi läbi balleti olustikuline pool: prints (Sergei Upkin või Artjom Maksakov) viib Clara läbi kuupaistelise härmatanud kuusemetsa maiustuste muinasmaale, mis on täidetud „puhta”, süžeetu tantsuga.  Just nii nagu vararomantilises balletis, kus argimaailm on vastandatud üleloomulikule või imelisele, kus igapäevaste toimetustega seotud liikumiskeele vahetab välja abstraktne balletipoeesia. Clara küll tantsib veel koos lumehelveste ja Lumekuningannaga (Luana Georg või Marika Muiste), kuid maiustuste kuningriigis on tema osaks vaid vaatlus ja erineva iseloomuga delikatesside nautimine.       

Särtsakas hispaania trio (Seili LooritsKämbre või Ingrid Gilden, William Moore ja Viktor Jelissejev) juhatab sisse „rahvuslikud” karakterid: müstilise hõnguga araabia tantsu (mis mõnes versioonis „Kohv”), kus tantsijanna (Heidi Kopti või Olga Rjabikova) võtab partneri (Aleksandr Kanapljov või Anatoli Arhangelski)  üles sirutatud kätel poose, mis näivad pärinevat hiina tsirkusest; bournonville’iliku martsipanide trio (Svetlana Danilova, Hannah Carter, Jonathan Hanks või Heidi Kopti, Tiina Ojanen ja Jegor Zdor); ulja kasakaliku trepaki (Artjom Maksakov või Sergei Upkin); hiina võitlevad akrobaadid (Ryan Goscinski ja Jevgeni Grib või Aleksandr Kanapljov), kelle etteaste toob elevust iseäranis publiku nn tugeva poole esindajaile; maasikatordist madam Bonbonbaire’i  (Vitali Nikolajev või Sergei Fedossejev) ja tema rummikoogikestest lapsukesed, kes lillede kulla-puna-rohelisse valssi kaovad (solistid Galina Lauš ja Anatoli Arhangelski või Maksim Tšukarjov).     

Ja lõpuks suur pas de deux printsilt ja dražeehaldjalt (Eve Andre või Luana Georg), mis igas klassikalises versioonis mõjub muusika valusa kurbuse taustal nagu ülemäära magus beseekook – seda vaatamata osatäitjate elegantsele esitusele ja voolavatele liigutustele. Ei ole midagi parata, Tšaikovski pole Minkus või Pugni, kelle meloodiad on ülimalt „dansantsed” ning sobivad hästi mis tahes keerulistele klassikalistele liikumisjadadele muusikaliseks  tapeediks.     

Tšaikovski adagio „Pähklipurejast” on hoopis midagi muud ja tavapärases balletikeeles tundub selle tõlgendamine võimatu – pigem paneks silmad kinni ja visualiseeriks sellele oma koreograafia. Lavateose õnneks järgneb  juba hoopis balletilikum muusika: prints saab enesestmõistetava kergusega näidata „jõuja ilunumbreid” (nagu igas klassikalise dueti meesvariatsioonis) ning dražeehaldjas pakub oma variatsioonis tavapärast elegantset naiselikkust, ilmestades seda koketsete käepositsioonidega. Ja jõuabki kätte aeg imede- ja unemaalt lahkuda. Clara ärkab kodus, oma voodis, ning kaisutab hellalt oma pähklipurejast printsi. Erinevalt romantilisest traagikast,  kui valus konflikt unistuste ja reaalsuse vahel jääb ületamatuks, on „Pähklipureja” mõnusalt kodune: selle muinasjutumaa on igaühele mingil moel kättesaadav ning argielu on idülliliselt armas soojas maamajakeses metsade rüpes – tõeliselt eestlaslik jõulugu.     

Esietenduste põhjal tunduvad tantsijad oma rolle nautivat: uus „Pähkipureja” võimaldab tantsijaile oma rollidest vormida eredad karakterid ja loob mitmeid võimalusi koomilisteks olukordadeks. Fritzu ja Clara rollis on nii tantsu kui ka mängu, mis sujuvalt üksteiseks üle lähevad. Puhtalt tantsulised osad on  Lumekuninganna ja Dražeehaldjas, tavapärased rollid baleriinidele, et demonstreerida klassikalise kehavaldamise täiuslikku ilu; ning muidugi Pähklipurejast prints. Estonial on vedanud, et tal on selline stiilitundlik ja rollikujundust valdav artist nagu Sergei Upkin, kes printsina ei unusta kordagi, et on prints, ja trepakki tantsides muutub uljaks kasakaks. Teda dubleeriv Artjom Maksakov valdab küll oma rollide tehnilist külge (ning tema trepakk  on vaieldamatult hoogne ja kaasakiskuv), kuid on hetki, mil prints taandub korrektse partneri ees. Eve Andre suudab Clara rolli tuua talle omase südamlikkuse, aga näidata ka heldust ja üllameelsust; Tiina Ojanen rõhub vahetule lapselikule rõõmule ja siirusele. Kui esietendusel tundus kohati, et nii Lumekuninganna kui ka Dražeehaldja adagio’des oli põrand libe (ehk teisiti öeldes – aimata võis esietenduse närvipinget), siis teisel esietendusel sujus kõik  elegantselt ja ladusalt. 

Võtsin mõlemale esietenduse kaasa ka sihtpubliku esindaja, 13aastase neiu ja 7aastase poisi, kes mõlemad jäid etendusega rahule. „Lahe oli,” ütles poiss, ja seda vaatamata väiksele unisusele teise vaatuse ajal. Publiku hulgast kostis arvamusi, et väga ilus ja armas – no mida veel tahta ühelt jõulurituaalilt? Ja kui lavastus pakub veel tööd tervele trupile ning  annab tulevastele artistidele võimaluse lavaliseks küpsemiseks, siis see vaid tõstab lavastuse väärtust. Seekordse „Pähklipurejaga” tegi Estonia toreda jõulukingi kõigile, nii osalejatele kui ka vaatajatele.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming