Pai, aga vastukarva

Kristiina Garancis

„Carrrmen!” võiks vabalt käia mõjukatel festivalidel. Vanemuise „Carrrmen! ”, koreograaf ja lavastaja Ruslan Stepanov, helilooja Ardo Ran Varres, kostüümikunstnik Mare Tommingas, valgus- ja lavakujundaja Patrik Bogårdh (Rootsi). Tantsivad Marta Marcelli, Colin Thomas Maggs, Koki Tachibana, Vanemuise balletitrupp. Esietendus 18. II Vanemuise suures majas. Vangla kui omaette väike keskkonnamudel on kunstis leidnud äärmuslikku poetiseerimist ja odavamaitselist ekspluateerimist. Põnevust ja äraarvamismänge saab keerutada üles küllaga, sest hämarad nurgatagused, pingesse surutud ja varjatud inimsuhted, siseringi kirjutamata kokkulepped ja muu seesugune ergutab fantaasiat. Ruslan Stepanov on oma „Carrrmeni!” kõikides kihtides arvestanud just vangla võimuga, selle survega psüühikale, käitumisele ning võtnud selle esteetika ka kujundusse. Kas veedaksite ühe õhtu vanglas, kus kõik meeled uputatakse ilma armu andmata vaid sellesse õõvastavasse õhustikku? Adrenaliini- ja elamuslaksu jahtimise nimel võiks vastata „jah”. „Carrrmen!” on tõeline vastukarva pai – ja mitte ainult vastukarva, vaid ka üle kananaha. Seetõttu on vaatamiskogemus särisev ja paneb kohati kannatuse proovile, ent jätab „järelmaitsena” vägagi tugeva, lausa söövitava jälje. Stepanovi riskileminek võiks vabalt esindada Vanemuise teatrit mõjukatel festivalidel ning fakt, et tal lubati see lavastus teha, annab tunnistust teatri juhtkonna julgusest. Eesti tantsukultuuri tulevik ja areng võiksid sõltuda just sellistest ettevõtmistest, kus saavad kokku omamaine helilooming (Ardo Ran Varres), kunstnikutöö (Mare Tommingas) ja koreograafinägemus ning lavastusmeeskonnale antakse jõudemonstratsiooniks kätte suur lava.

„Carrrmen!” ei anna armu. Vangla visuaalsest poolest on lavale manatud tehniline, metallimaitseline, traatvõrguline reaalsus. Selle trööstitut rusuvat meeleolu süvendab ülimalt efektne valgusrežii (Patrik Bogårdh). Hingetu ja industriaalne, tehislik on toodud kujunduses igati esile ja valgustatud märgiliseks. Prožektorid, mille hõõguvad silmad üheksa kaupa reas liiguvad ratastel võrkudest seintel, tekitavad tagaseinu, diagonaale, lavakülgi, määratledes nii piire inimese sees ja väljas kui ka osutades jäigalt paika pandud vanglamüüridele. On illusioon liikumisest, mis muutub iga kord uuesti läbimatuks, kuigi olemuselt läbipaistvaks seinaks. Vangid – naised ja mehed – piiluvad, takseerivad, hindavad üksteist läbi võreaasade. Selle, kas nad jõuavad puutumiskaugusesse, määrab vangivalvurite otsus. Nii, kellegi tahte lükata-tõmmata, kulgeb mustas androgüünsete naiste ja meeste jõuk.

Koreograafilises mõttes on nende tekst ülimalt raske. Stepanovi arengus viitab see uuele tantsuloomise tasemele. Ta on teinud süvatööd liikumisfraasi voolavusega, ta laseb sel sulanduda kehasse, paljundab sealt sujuvalt uue, tekitades nii katkematu keti, mis kätkeb samaaegselt kõik lihased ja kehaosad varvastest kuni suurte lihasteni. Sünkroonliikumine puudub peaaegu täiesti, tehniliselt nõudlik tantsuvõttestik koosneb tõstetest, haardumistest, maatehnikast. Põhiseisund on lootusetus ja masinlikkus, nagu sunniks keegi liigutama ja teise inimkehasse klammerduma. Huvitav on jälgida faasinihet, millega koreograaf oskuslikult mängib. Tantsufiguure sooritab trupp poole minuti või mõne sekundi võrra nihkes – otsekui doominoefektile tuginedes. Trupp mõjub silmale kohati kui lihtsalt üks liikuv kujunduselement, nagu polekski liha ja verd ja inimhinge.

Stepanov on võtnud Prosper Mérimée romaanist aluseks selle koha, kus don José kohtub kirjanikuga oma hukkamiseelsel päeval vanglas. Narratiivi sellel lavastusel tavakujul pole. On don José (Colin Thomas Maggs) ja Carrrmen (Marta Marcelli) ning Matadoor (Koki Tachibana), ent suhtemängud pole loogilised ja tervikkompositsiooni teenistuses, vaid pigem viited, vihjed, torked suures koes, muusikale ja valguskujundusele partneritena kaasa loovad teemad. Miski pole erirõhuline ja soolona välja toodud, vaid ikka üks lõim suures lavastuskoes. Carrrmen ja don José annavad oma hirmkeerulistes akrobaatilistes duettides edasi vanglatunde rõhuvust, lootusetust, kehade loomalikku tõmbumismehhanismi, vangla tehiskeskkonnas sündivat läheduse ja inimlikkuse vajadust, mis samal hetkel, kui see sädemena tekib, ka hirmuga taganeb. Kontakt inimlikul pinnal justkui puudub, vaid kehad kui suure teose osad on saanud sõna.

Ei hakka tooma paralleele ja võrdlusi maailmakuulsate „Carmeni” versioonidega Roland Petit’, Alberto Alonso või Mats Eki koreograafias, ehkki intensiivsuselt ja dramatismikraadilt on Stepanovi tõlgendus viimasele kõige lähem. Kui liita ka muusika osa, siis on ühes lavastuses palju semiootilisi märke ja märkamist: vaadata tuleks mitu korda järjest, et kõike lavale pandut tähelepanu- ja seosevälja püüda. Ardo Ran Varrese seekordne koostöö Stepanoviga on veelgi usaldavam: mees on mõnuga kasutanud heliloomes eksootilist txalapartat, tomtomi, bassklarnetit, kastanjette, kristallkaussi, sämplereid, virtuaalinstrumente jms. Kõrvu kikitades võib aimata rahakõlinat, koera haukumist, veevulinat. Helilahendus on põnev ja tihe ja absoluutselt meloodilisust vältiv, aidates taustana aimu saada tantsumisanstseeni psühholoogilisest sõnumist. Mis helid on Matadoori ennastimetleva sissetuleku taustal või miks ei too tantsijate liikumist paralleelselt järgiv koerte lõugamine kaasa mitte suveöö nostalgiat, vaid hirmuhigi?

Vanemuise lavastuse võlujõud on sümbioosis, kõikide kunstide koostöös ja -toimes, mille ühenduses tekib midagi suuremat ja võimsamat kui üksikosade pelgal liitmisel. „Carrrmen!” on sündinud eestimaisest toorainest, siin ja praegu Lõuna-Eesti teatri lavale, maailma auditiivsest ühisväljast tõmmatud helimaagiaga, Jaak Lutsoja akordionisoologa, Patrik Bogårdhi valguskujunduse ja taustalt rahvusvaheliste, kuid juba eesti lõhna ja maitset kõvasti juurde saanud tantsijate tegudest. Koosloomise tundlikkus ja tulemi võimsus on see, mis mõjub. Kui need üksteisest ka peenelt prepareerida, eraldada, kaoks lavastus olematusse.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht