Palju ilusaid etüüde liiga lihtsakoelisel liistul

Valle-Sten Maiste

Albus nähtu liigitub teatriaasta põnevaimate elamuste hulka. Traditsioonist irduvate katsetustega meie lähiaja teatris on nii mõnigi kord kaasnenud närvilisus ja ülearused kired. Kujutavas kunstis, (pop)muusikas, aga ka kirjanduses on uuendusaldis vaim olnud viimased paarkümmend aastat tavalisem, mõnel puhul domineerimagi kippunud. Teater on harjumuspärastest vormidest rohkem kinni hoidnud. Ehk ka seetõttu on uuendajad teatris liialdatultki sõjakad olnud, jättes mulje soovist kõik pea peale pöörata ja ümber teha.

Viidatud ambitsioon ei ole kuigivõrd kandnud. Suurt osa modernismikunsti klassikalisi vormiuuendusi on saatnud maailmataju sisulised muutumised, maailmapilti raputanud teooriad: kvantmehaanika, psühhoanalüüs, strukturalism jne. Tänaseks on selge, et kõike traditsioonilist ei ole viimaste najal põhjust hüljata. Ehk aitavad need teooriad avaramalt läheneda olemasolevale pärandile ja kultuurivormidele.

Kui avangardisti paeluvad liialt tehnilised lahendused, millega ei kaasne mingit kõnekat nihet inimkogemuse mõistmisel, võib see kergesti igavuseni viia. Klassikalistest näitlejavahenditest või loojutustamisest loobumine eksperimendina iseeneses ei tundu tänapäeval kuigi paljutõotav. Ma ei näinud, et Mart Kolditsa vormilised vahendid, püüd mittenarratiivsuse ja erinevate kunstiliikide (etenduskunstid, kujutav kunst, rockband, video) sulatamise poole  lisanuksid inimolu mõistmisele midagi, mis ilma nende vahenditeta oleks jäänud kättesaamatuks. Selles mõttes, nagu näiteks siirdkõne püüdis esile tuua alateadvust või uuenduslikus romaanis sooviti mingil ajal näidata struktuure subjekti asemel.

 

Ideed liiguvad tuvisammul

Samas ei saa eitada, et aktiivne kontakt avangardistlike etenduskunstide varasalvega tuleks eesti teatrile ainult kasuks. Olen alati imestanud, miks “Baltoscandali” ideerohke ajaloo mõju meie teatrile on nii vaevumärgatav. Meie oma teatritegijate ideedki liiguvad kolleegideni tuvisammul. Vahel on teatril käepärast dramaturgiliselt mahlakas ja muhe tekst ning huvitav idee, suurepärased näitlejad ja näitejuht, aga pole visiooniga lavastajat ning kontseptsiooni. Teinekord jälle on lavastaja pimestatud hulgast tehnilistest efektidest, ruumilahendustest ja teisititegemise tuhinast, kusjuures tal pole aga üldinimlikult eriti midagi öelda. Kolmandal puhul on lavastajal tugev kontseptsioon, ütlemisvajadus, väga leidlik kujundlik mõtlemine, aga dramaturgia jääb kipakaks ja puiseks. Tänavune suveteater näitlikustab osundatut hästi.

Mart Koldits ei ole traditsiooni rinnaga lämmatama asunud. Isepäisust ilmutab ta keskaegsest kristlikust ja marksistlik-leninistlikust praktikast tuntud autoriteeditruuduse vaimus. Saanud parima klassikalise koolituse, püüdleb ta oma tee leidmise poole rahulikult, moekate, kuid siiski teatritraditsioonis enamasti ülimalt tunnustatud autoritega tegeledes. “Proffetit” lavastadeski opereerib ta Vilde nime ja ajaloo sügavusteni ulatuva teemaga. Albu vallas nähtu nõuab siiski keskmisest rafineerituma maitsega heatahtlikku ja empaatilist, pigem nooruslikku publikut. Kerget meelt ülendavat ja/või jahutavat suvematsu ei pakuta. On mõningast müra, eksalteeritud ekspressiivsust, abstraktsust ja puist intellektuaalsust. Ometi vormub see kõik üllatavalt ladusaks tervikuks, omandab peenetundelise, hinge ja hoolega lihvitud kuju. Tegu on subtiilse ja rõhutatult heamaitselise kunstiga, mis ülendab ka iseeneses, mitte ainult selleaastase suveteatri kohatise rämeduse taustal.

Nagu vormiuuenduse taotlusega tükkide puhul sagedasti, on ka “Proffeti” nõrgimaks lüliks tekst ja dramaturgia ning lavastuse idee ja kontseptsiooni enese väljaarendatus. Vildet pakutakse rehte kogunenutele vähem kui näpuotsaga, kuid see pisku on omal kohal. Piisav, et asetada lavastuse modernne, kaasaegseid meedia ja hüperrealismi probleeme lahkav aines ajaliselt ja konteksti poolest mõnevõrra avaramasse perspektiivi ning siduda laval nähtav eksootilise etenduspaigaga. Ülejäänud hetked on pigem pelevinlikud või Pelevinist inspireeritud. Lavastuse põhiosa moodustavad kujundlikud, verbaalselt enamasti lakoonilised etüüdid. Need abstraktsed stseenid on asjana iseeneses õnnestunud, esteetilised ning mitmeski mõttes sügavuti minemist lubavad. Nad on ehk liigagi tähendusest tiined, nüansirohked, märgilisusest pungil. Kujutavad kunstnikud, performance’i- ja happening’i-meistrid nikerdavad teinekord terve näituse jagu ühe niisuguses mahus nüansi või idee kallal, millega Koldits ei usalda stseenigi välja vedada.  

Kuid see kujundlikkus saab mõneti üheplaaniliselt liistule tõmmatud. Lavategevust on Koldits raamima pannud videolõigud, kus kantakse ette Pelevini üks hullunult revolutsiooniline, Che Guevara nimega allkirjastatud monoloog romaanist “Generatsioon P”. Monoloog ilmutab end sagedasti deliirses meeleseisundis viibivale “Generatsioon P” kangelasele Tatarskile, keda lihtsakoelisele loomusele vaatamata vaevavad mitmesugused eksistentsiaalsed kahtlused, pärast kohtumist sisemisi süvakaemusi turustava newage’liku tütarlapsega. Ajal, kui Tatarski on seismas reklaamikuradile käeandmise künnisel.

Monoloog on segu heideggerlikust fundamentalismist, marksistlikust üleilmastumise vastasusest, psühhoanalüütilistest subjektiteooriatest, meediakriitikast ja hüperreaalsuse kirjeldustest. Nii nõuab selle tekstiga kaasaminemine siiski mõningast aja mahavõtmist. Romaani kontekstis on see monoloog siiski pigem vaimukas kui tõsine.  Usutavasti on seesamavõrd iseenda karikatuurina kui tõsimeelselt kavandatud. Kolditsa lavastuses skandeeritakse seda monoloogi aga kui tõsist revolutsioonilist loitsu.  Kohati nii pealetükkivalt, nagu püütaks teksti mõistmise protsessi vahele jättes lihtsalt publikule pähe taguda. Kohati pühalikumalt, kui mäletame Theatrumi näitlejaid ja EHI teatritudengeid Rein Raua telesaadetes tõsifilosoofiat ette kandmas. Nõnda kaovad ära Pelevini künism ja pullijanu, mis on “laiemad kui vaade Ostankino mastist”.  

Selle asemel, et pista vaataja nina pelevinlikult muhedalt selle roosa vahu ja illusioonidelöraka sisse, millest koosneb tänapäeva õhtumaalase igapäevane fetiš, muutub lavastus kohati vihaseks kihutuskõneks. Osalt mõistusele rõhuvalt revolutsiooniliseks, osalt arhailisi aegu ülistavalt fundamentalistlikuks. Pelevini suhe roosast vahust kokku klopsitud identiteeti ja fetišistlikul omamiskultusel põhinevasse iharinglusse ei ole sugugi üheselt ja ammugi mitte revolutsiooniliselt vaenav. Venelast, keda painavad pidev vertikaalne ihalus ja metafüüsiline idealism, ei pila Pelevin kohati vähem kui maisusele andunud läänt. Lugedes “Generatsioon P” kõrvale “Arve”, kogeme Pelevini ambivalentsust suhtumises vene kirjanduse “igavestesse” küsimustesse. Tundub, et Pelevin siiski ei edasta meile lihtsakoelist sõnumit, mille kohaselt inimlik õnn jääb selle taha, et ei ole purustatud kõik virtuaalne.

 

Röövitud iroonia

“Proffeti” abstraktsetes lavastseenides võis soovi korral leida viiteid Pelevini kirjeldatud meediaajastu refleksiivsusele. Sellele eimillelegi lõppematult tagasi viitavale hüperreaalsusele, mille on kokku keetnud kärbseseeneleotist manustanud virtuaalajastu jesuiidid. Vahevideod röövisid aga Pelevini  kangelaste arutluste taga peituva kõikjale ulatuva iroonia. Vallatutest totratest assotsiatsioonidest à la “tampaksireklaamid on televisioonis sagedased mitte niivõrd seetõttu, et turustada hügieenisidemeid, vaid et resoneeruda televaataja arhetüüpse ihaga emaihu vastu, muutmaks ekraani ennast kõige ihaldatavamaks falliliseks sümboliks” sai lavastuses suhteliselt ühemõtteline meediapõlgurlus.  Videoraam jättis kõlama üheplaanilise sõgeduse, virtuaalselt manipuleerimata olemusliku süütuse nostalgia, mille nimel sõditi televisiooni, raha, fetišite ja jumal teab millega veel. Niisugune sõjakas sõgedus ei ole pelevinlik ega kardetavasti ka mõistlik.

Ometi ei lahkunud ma teatrist pettunult. Jälgisin lavastust suure huvi ja naudinguga. Lõppeks pakkusid Pelevin ja Kolditsa lavastus televisioonivaenamise kõrval teisigi teemasid. Lavastuse peamise fookuse servadel andsid endast märku mitmed huvitavad ontoloogilised ja subjektifilosoofilised teemad. Miks ja kuidas moodustuvad ja kujunevad üldse igasugune olemine ja identiteet? Aimdus koguni kõivulikke küsimusi, mis miski on ja miks miski on, mis ta on? Nendele küsimustele lähenemisel oli leitud erakordselt paeluvad lavalised vahendid ja võtted. Väga leidlikult oli lavastuses illustreeritud inimolu sattumuslikkust. Kindlasti oli lavastaja ja trupi koostöös välja töötatud vorm ampluaalt ja võimalustelt avaram kui domineerima jäänud meediavaenamine.  

Vaadates Kolditsa lavastust eesti teatri lähiaegade vormiliste eksperimenteerimiste reas, tuleb lavastaja ees müts maha võtta. Kõike pea peale pööravat tõde ei taheta kuulutada. Aeg jääb liigestesse. Kuid tasasel moel on Koldits jõudnud rea saavutusteni. Väga hästi on saavutatud klassikaliste näitlejavahendite sulandumine ja töölehakkamine ebatraditsioonilises, eksperimentaalses teatris. Mõne stseeni puhul võiks mõelda kas või kõrvalosa auhindadele. Näitlejameisterlikkuse ja meie teatri kontekstis siiski ebatraditsiooniliste väljendusvahendite kõrge tase püsib stseenist stseeni ilma eriliste kõikumisteta. See on eriti tunnustust väärt trupi noorust arvestades. Siin on saavutatud omaette väärtustatav tulemus ka Von Krahli või NO-teatri hinnatud tükkide kõrval.

Meie lähiaegade eksperimentaalne teater on olnud kallutatud mingi ühe, spetsiifilise külje suunas. Andrus Laansalu ja NO-teater, aga ka Jaanika Juhanson on püüdnud teha traditsioonist lahku minevat teatrit, mille juures on alati olnud mõni huvitav ja väga tugev komponent, millele on lavastus rajatud. Samavõrd tugevat tervikut, nagu nägime Kolditsa lavastuses, pole aga saavutatud.  Meie eksperimentaalteatri nõrgimaks lüliks on olnud tihti dramaturgiliselt kesine tekst ja kontseptsiooni üheplaanilisus. Kolditsa lavastuses ei lange see element siiski tervikust välja ega ole vaatamist ebameeldivalt raskendav lüli. Küsimused, millest huvitumisest “Proffet” tunnistust andis, on vägagi aktuaalsed ja huvitavad. Peab lootma, et siit on küpsemas kõnekas lavastajamõte, millest meie teatris üksjagu puudus on.

Ei saa jätta tunnustamata “Proffeti” lava- (Pille Jänes) ja muusikalise kujunduse (Hendrik Kaljujärv) lummavust ja õnnestumist nii lavastusmõtte esiletoomisel kui tüki ühtseks tervikuks sulandamisel, samuti varem kasutatud ehk second hand’ist kokku pandud kostüümide sobivust ja ilu.  Eestis pole küll puudust naislauljatest, kuid nad kõiguvad kõik samal skaalal estraadi ja jazzu vahepeal. Ma lausa igatsen ka meie rock’i-lavadele sellist soome rock’is nii igapäevast femal power’it, nagu saime näha “Proffetis”. Lavastusmeeskonna teeneks tuleb lugeda seda, et klassikalised ja vähem traditsioonilised teatrivahendid on suudetud liita loogiliseks, teineteist vastastikku toetavaks tervikuks. Kokkuvõttes tuleb Albus nähtu vaieldamatult liigitada teatriaasta põnevaimate elamuste hulka.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht