Palju õnne eluteel, kestku hästi kaua see!

Sven Karja

Lavastaja jälgib oma tegelasi kiretult nagu klaasi taga ukerdavaid katsehiiri.  

 

Vaimustav külaline Tartu festivalil, Alvis Hermanise “Pikk elu”: lavastus, mida kannab elujanu ja vastupanu vananemisele ning mis viib oma hüperrealismis (tuhanded asjad, äravahetamiseni sarnane vanade korterite hais – segu kopitusest, hallitusest, südametilkadest,,silgupraadimislõhnast jne) vaataja teatri sisse, nii otseses kui ülekantud tähenduses.

 

“Pikk elu”. Lavastaja Alvis Hermanis, kunstnik Monika Pormale. Muusikaline kujundaja Gaitis Builis. Valguskujundaja Oskars Plataiskas. Festivali “OmaDraama 2006” aukülalise, Riia Uue Teatri külalisetendus Tartus Treffneri gümnaasiumi hoovis.

 

On vist nii, et heas teatris on alati peidus mingi paradoks (või ka mitu!). Asjad on “just nii”, aga ka veel “kuidagi teisiti”. Kunstiline ambivalentsus ei välista selgust ja vastupidi. Riia Uue Teatri “Pikk elu” (esietendus 2003. a) võiks seda teesi vägagi tõestada. Kui hakkaksime seda väga erilist lavastust “lahti muukima”, joonistuks ilmselt peagi välja pikk binaarsete opositsioonide rida: traagiline versus koomiline, ümberkehastumine versus etendamine, sotsiaalne versus ajatu, naturalistlik versus sümbolistlik jne.

Žanrilise liigitamisega pole muidugi kaasaja teatris vaja pead vaevata, “vanaaegne” terminoloogia liigitaks vist igasuguse (artikuleeritud) tekstita mitte-tantsuteatri “pantomiimi” alla? Aga praegusaja mõistes kõlbab see kõik ehk vabalt ka kaasaegse tantsuteatri alla – rikkalik ja viimistletud liikumispartituur pluss kontseptualism pluss (soovi korral) ka sotsiaalne mõõde.

 

 

Armsad asjad – salakaval “kahe teraga mõõk”

Aga jäägu see, olulisem on ikkagi Alvis Hermanise lavastuse esteetiline dualism: ühest küljest mõistagi hüper(hüper?-)realism kogu oma kilakolahunnikute, pika staatika ja vängete köögilõhnadega, teisest jällegi puhas abstraktsionism, mitmekordne meta-metamäng. Viie nooremas keskeas näitleja ümberkehastumine (ilma grimmita!) oma ühiskorteris toimetavateks vanuriteks ei sünnita “uut reaalsust” (olgugi et tõeluse illusioon on kohati peaaegu täiuslik!), vaid ikkagi metareaalsust. Laval ei toimeta “elusad” inimesed, pigem nende “äratõmbed”, mälestused ja fiktsioonid kunagi reaalselt elanud/elavatest eakatest inimestest. Hinged, mis oma päris-kestadest korraks välja pugenud.

Lisaks tekstile puudub lavastusel tavamõistes “dramaturgia”. Vanakeste elu struktureerib etüüdide rida, mis on “laotatud” ühele päevale. Vaataja positsioon on seejuures moodsalt “hajuv”. Piinavalt pikaks kujunev pannikraapimine või peeglissevahtimine vaheldub mitmekordse simultaantegevusega, mida korraga haarata ei jõua. Ka ajadimensioon on “libisev”: postkastist minnakse ajalehte võtma “reaalajas”, käik polikliinikusse uriiniproovi viima on “kunstiliselt tihendatud”. Ega ka ebaharilikult pikaks venitatud mänguruum võimalda vist üheltki istekohalt fikseerida absoluutselt kõiki esemeid ja tegevusi. Ääre peal istuja (nagu siinkirjutaja) peab leppima sellega, et tegevus kandub pikemaks ajaks lava teise serva. (Ausalt öeldes pole ma ka kunagi mõistnud pürjelliku publiku pretensiooni, et nad ei näinudki iga lavadetaili ega kuulnud iga lavalt öeldud sõna.)

Omaette ambivalentsi kannab muidugi ka see lavale tassitud tarbeesemete lasu. Kuuldavasti on kõik nägemisulatuses esemed “päris”,  Riia linnapea loal kokku korjatud tühjaks jäänud korteritest. Ühest küljest on asjad oma kasutajatele muidugi tugi, nendega seonduvad mälestused ja kindel rutiin, millesse klammerdumine aitab oma väsinud, iga päevaga hõredamaks jäävat maailma kontrollida. Sisimas on aga iga armsaks saanud asi salakaval “kahe teraga mõõk”, pidev meeldetuletus, et maailm allub sinu tahtmistele iga päev üha vähem. Pildi seinalöömine nõuab ikaroslikku pingutust, pesu nöörilepanek kõigi jõuvarude väljapanemist. 

Lavamaailma “suurendusklaasi” all eksponeerituna hakkavad kõik esemed valjuhäälselt “kõnelema”. Kõik need asjad tulevad kuskilt tuttavad ette, kuid mitte omaenese kodust. Jah, muidugi, vanaemal on täpselt samasugune öölamp ja konn-kastekann. Tea, kuidas tal muidu läheb? Loodetavasti mitte päris niimoodi…

 

 

Tean, et olen veel elus

Veel üks paine ja õnnistus ühtaegu on rutiinne tegevus. Õigemini on rutiinist aja jooksul saanud rituaal. Karvamüts käib kilekotti, siis suuremasse kotti, siis kingakarpi… Karbist välja, kotist välja, kilekotist välja…  Teen selle ringi kaks korda läbi ja tean, et olen veel elus.

Tean, et mitmeid “Pika elu” vaatajaid on pannud muretsema vanakeste ponnistusi kviteeriv naer saalist. Reaalelus naerab vanuri olmeäparduse üle vaid idioot või küünik! Pealegi “ei reeda” ka lavastaja tükk aega oma positsiooni, jälgides oma tegelasi kiretult nagu klaasi taga ukerdavaid katsehiiri. Ainult päris lõpus, kõiki tegelasi koondavas “sünnipäeva-show’s” jooksevad pidurid lõplikult maha ja “saabub luba” vabalt inimliku nõrkuse, veidruse, kiivuse, hapruse, madaluse ja suuruse üle naerda. See on suur vabanemishetk mõlemal pool rampi. Mingi leppimine sellega, millega kuidagi leppida ei tahaks.

Nagu hea ja väga hea teatri puhul enamasti, tahad nähtut tõlgendada alles ülejärgmisel päeval. “Pika eluga” seotud lisamõtted tulevad tegelikult alles nädala pärast, kui hakkad endalt küsima, kuidas võiksid selles artefaktis suhestuda sotsiaalkriitika ja “puhas kunst”. Õieti puudutab see vist Hermanise loomingut laiemaltki (lähemalt vt näiteks TMK 2003, nr 6; 2006, nr 2): on vist juhtunud kuidagi nii, et tegu on nii kõva stiilimeistri ja vormiguruga, kelle puhul “eluoluline pudipadi” ja selle kriitika kipuvad jääma kuidagi sekundaarseks. Mis aga hoopiski ei tähenda, et seda sealt polekski mõtet otsida.

 

Eakamatest on saanud autsaiderid

 

Ühes näppu juhtunud intervjuus kinnitab Hermanis ise otsesõnu: “Peaaegu kõik eakamad inimesed minu vanemate põlvkonnast on saanud autsaideriteks. Ühiskond on nad isoleerinud, kasutades neid osalistena omamoodi antropoloogilises eksperimendis, mis meenutab reality-show’d ebaselgete reeglitega: kes on võitja, kas see, kes sureb esimesena või viimasena?” Samast artiklist selgub, et gastrollil Itaalias võttis publik selle vastu kui õudse muinasjutu või fantaasia, millel pole reaalsusega vähimatki sidet. Eks ikka see “libisev” vaatepunkt – kas postsotsialistlikult õiglustundele kehutav või heaoluühiskondlikult horror-motiividega unejutule uinutav. Oli kuulda, et näiteks Jaapanis ei saadud publikuga mingit kontakti, sest sealne suhtumine eakatesse inimestesse on väga kindlalt reglementeeritud. 

Ei tea, kas oleks ülbus oletada, et võimalikult “kodulähedane” ehk siis naaberriigi publik tajub lavastust adekvaatsemalt, vähemasti on võimeline tähenduskihte tajuma? Võimalik, kuigi postsovetlikule ühisminevikule vaatamata tundus, et ka muinasjutu-antoloogia pole sugugi kohatu. Kõige otsesemalt viitab sellele ehk surmateemale lähenemine, täpsemalt siis sellele mõistele lisatud müütiline aura. Surm on selles sootsiumis pidevalt kohal, iga tukastav vanake sugereerib kahtluse, kas pole see mitte tema viimane uinak. Samas jääb tunne, et kui keegi ühiskorteri elanikest peaks ükskord surema, võtaksid ülejäänud seda äärmise loomulikkusega. Surm ei ole siinses kontiinumis midagi lõplikku, vaid väga lihtsat, võrreldav kõrvaltuppa astumisega. Eriliselt paradoksaalne on sellises kontekstis ka sünnipäeva tähistamine – kas ikka tasub rõõmustamist, kui on lisandunud veel üks aasta, mis ei märgi midagi muud kui keha ja vaimu väsimist?

Kindlasti aga tasub rõõmustada, et meie lõunanaabritel on lavastaja ja trupp, kelle tööd saab igasuguse hinnaalanduseta mõõta ka rahvusvahelise mõõdupuuga. Ei saanud jätta pärast etendust uurimata, kas lavastaja Hermanis võtaks vastu ka tööpakkumisi Eestist. Vastuseks sain, et miks ka mitte, kui mõnelt teatrilt peaks tulema konkreetne ettepanek, kuigi see võiks kõige varem realiseeruda kolme aasta pärast. Aga mis see kolm aastatki oodata on? Ja lõpuks pole ka Riia linn mägede ja merede taga… Nii et meil on veel lootust, inimesed, on!

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming