Palve varjundid

„Neli monoloogi Püha Jüri asjus“ on hingetark, näitlejaid aujärjele aitav, vaatajalt kannatlikkust eeldav, ent seda tingimusteta väärt lavastus.

MEELIS OIDSALU

Theatrumi „Neli monoloogi Püha Jüri asjus“, dramatiseerijad Donald Tomberg ja Lembit Peterson, lavastaja Lembit Peterson, lava- ja kostüümikunstnik Mari-Liis Bassovskaja, muusikaline kujundaja Marius Peterson. Mängivad Marius Peterson, Erik Ruus, Tarmo Song, Donald Tomberg, Anneli Tuulik, Ülo Vihma, Ketter Üksküla ja Ene Salumäe. Esietendus 11. VI Niguliste kiriku Antoniuse kabelis.

Ma ei ole suurem asi kirikuskäija, ent sel varakevadel sattusin tuttava mahitusel ühe ingliskeelse kiriku teenistusele Telliskivi kandis. Sealt jäi mulje, et jumalateenistus võib edukalt olla ka kara­okepeo, stand-up-etenduse ja brunch’i sulam ehk selline rõõmus ettevõtmine, mis meenutas (vähimagi üleolekuta nendin seda) väikelapse sünnipäevapidu. Tuttav, kellega teenistusel olin, ütles pärast kohvilauas, et käib koguduses peamiselt toredate ameeriklastest jutlustajate ja rahvusvahelise seltskonna pärast, aga et see Jeesuse-jutt olevat üldiselt talle veidi … lihtsakoeline.

Kaubastatud ja lihtsustatud nüüdisaegse jumalateenistuse kogemuse kõrval kajasid Jaan Krossi kirja pandud „Neli monoloogi Püha Jüri asjus“ Niguliste kirikus ilukirjandusliku, ent siiski kosutava meenutusena (omakorda väljamõeldud?) ajast, kui inimesed võtsid usku isiklikumalt ning pühakutega ka ilmalike küsimuste üle aru pidasid. Theatrumi lavastuses küsivad pühakuilt nõu nii Kanuti gildi jonnakas oldermann (Ülo Vihma), Sittowi peatne kihlatu Dorothie (Ketter Üksküla) kui ka püha Luuka poole palvetav Sittowi kasuisa (Erik Ruus).

Jaan Kross on lähteolukorraks võtnud nüüdseks ajaloolaste seas kahtluse alla seatud hüpoteesi, et nimekat Mi­chel Sittowit kohalike meistrite jonni või kadeduse tõttu sugugi Kanuti gildi vastu ei tahetud võtta, vaid sunniti enne mõne kohaliku meistri juures selliaastat läbima. Niguliste kirikus eksponeeritud püha Jüri puukuju olevatki seesinane meistritöö, mis kuulsast kunstnikust gildi liikme tegi. On sümpaatne, et kunstiteadlane (Anneli Tuulik) ja etenduse korraldaja (Tarmo Song) toovad Jaan Krossi monoloogide aluseks oleva hüpoteesi küsitavuse kohe etenduse alguses julgelt vaatajani. Jaan Krossi läbimurdeteksti rikkalik kujundlikkus on väärtus omaette ja monoloogide kõnekus või mõjusus sissejuhatava vaidluse tõttu ei vähene, pigem vastupidi. Etenduse alguses võtab juhukülastajana etendust „segav“ jutustaja (Donald Tomberg) igasugu tõestuspinge maha, nentides, et lugudel on oma moraal ja loogika ning et ka ajalugu on tihti vaid lugu, millel pole teadusliku tõega pistmist.

„Neli monoloogi Püha Jüri asjus“ kõlas Niguliste kirikus kosutava meenutusena ajast, kui inimesed võtsid usku isiklikumalt ning pühakutega ka ilmalike küsimuste üle aru pidasid.

Marius Peterson

Selline polemiseeriv ja „elavaks kavaleheks“ tituleeritud, lavastust sisse juhatav osa võiks laiemaltki kasutamist leida – toimis väga hästi. Etenduse juht Tarmo Song, kes näitlejad lava tagaseinas asetsevast uhkest uksest aupaklikult sisse ja välja juhatas, neil riietuda ja (Sittowi maalide näitamiseks tarvilise ekraanina kasutust leidnud valgete ribikardinate vahelt) lavale siseneda aitas, upitas selle sahmimisega näitlejad nende monoloogi ajaks justkui mõttelisele aujärjele.

Mõningaseks pettumuseks ei näinud publik aujärjel Euroopa õukondades kunstnikuna ilma teinud ja siis kodulinna Revalisse naasnud Michel Sittowit kehastanud Marius Petersoni. Tema sisemonoloogi vahendab videorännak Tallinna vanalinnas. See on ühelt poolt igati arusaadav valik, sest Kanuti gildi end selliks pakkuma siirdunud Sittow on Krossi teksti kohaselt just ploomiveini mekkinud – ja mis asja olekski purjus kunstnikul, kellel pealegi tuli takus, kirikusse? Teisalt on publik seks hetkeks ära vaadanud kolm pooletunnist monoloogi ja sellele eelnenud sama pika teatraliseeritud kavalehe. Marius Petersoni nägemise laval oli publik minu arust ära teeninud, eriti kui arvestada veidi ebamugavaid toole ja väsitavat akustikat (kirik kajas metsikult), mille tõttu eeldas etenduse nautimine teadlikku pühendumist.

Pärast etendust tuli Marius Peterson siiski lavale kummardama ja tema õigustuseks peab ütlema, et näitleja suutis ka häälega luua täisverelise rolli. Petersoni Sittow on riukalik – kavatseb ta ju Kanuti gildivanemate kiusule vastata ootamatu kuulekusega, et muu hulgas näha gildivanemate molusid üllatusest pikaks venimas –, aga ometi suur, valgustunud, pealegi veel värskelt armunud hing, mille elujõudu ilmestab näitleja reipalt põrisev „r“.

Marius Petersoni Sittowi kõrval on hiiglama hingestatud ja hingeminev Erik Ruusi kasuisa Diderick van Katwijki palve püha Luuka poole. Kasuisa sisekonflikt on ehk ka kõige huvitavam. Ühest otsast lõhestab teda omakasu (käib tal ju sünnilinna naasnud kunstni­kuga tema vanemate pärandi üle vaidlus), teisest siiras ja relvitustav kasupoja jumaliku ande imetlus. Ruus avab oma hingestatud esitusega mu meelest palve ühe olulise, ka ilmalikke inimesi kõnetava tahu. Kui Ülo Vihma oldermann kõneleb selleks, et süütundest vabaneda, siis Diderick kasutab palvet südametunnistusele kõneaja võimaldamiseks ning otsib püha Luuka poole palvetades tegelikult tuge oma paremalt minalt.

Pieteeditundeline oldi omaaegset tipp-poliitikut, Kanuti gildi oldermanni, karikeerides. Ülo Vihma vormib keskaegse poliittehnoloogi kuju sooja huumoriga, süveneb esitusnüanssides hoolivalt oma tegelase kiuslikkuse-tehnikasse. Vihma oldermann valdab skolastikat ehk isegi paremini kui klaasipuhumist ja usub seetõttu ka ise lõpuks oma väikluse märksa suurema, igavikulisema hüve teenistuses olevat. Tema pühakud on peenikesemat sorti ühiselu korraldajad ja tema palvegi meenutab sõjahüüdu.

Sittowiga äsja tutvunud kaupmehetütar Dorothie avab neitsi Maarjale oma hirmu peatsest kihlatust gildiliikmete jonni tõttu ilma jääda. Enese erandlikust ilust teadliku neiu hingepuhtust tõendab, et ta pihib tütarlapseliku häbitusega jumalaemale ka oma koketeerimise kohmetutest üksikasjadest – justnagu Julia kõnelnuks ammele Romeost.

Üsna oodatult, ent siiski hellalt polemiseeritakse Theatrumi laval teadus- ja tõenduspõhise lähenemise kõnekuse üle loo- ja usupõhise kõrval. Seda etendust sissejuhatavat, jutustaja, kunstiteadlase ja etenduse korraldaja vahelist veidi lihtsustatud ja theatrumlikult veidi suvalist, n-ö nullvõtmes esitatud keskustelu jälgides meenus mõni aeg tagasi maineka teaduskirjastuse Springer üllitatud teadustöö (Ian N. Olver, „Investigating Prayer“) palve teaduslikult (!?) mõõdetud mõjust vähihaigete vaimsele seisundile.

Meenus seetõttu, et Lembit Petersoni lavastusest jäi kõlama elukogenu taktitunne, millega eri eluvaadete ja tõesüsteemide (teadus, filosoofia, religioon) teineteist toestavat ja täiendavat toimet tunnistatakse ning nende vastandamisest targu hoidutakse. Lembit Petersoni „Neli monoloogi Püha Jüri asjus“ on hingetark, näitlejaid aujärjele aitav, vaatajalt kannatlikkust eeldav, ent seda tingimusteta väärt lavastus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht