Paraku 0,5 x 0,5 = 0,25

Linnar Priimägi

Ibseni „Hedda Gabler” pole mitte proosapõhine draama, mille aluseks on romaan, vaid luulepõhine draama, mille aluseks on tragöödia.        Von Krahli teatri ja Viljandi kultuuriakadeemia teatrikunsti VIII lennu „Hedda Gabler”, autor Henrik Ibsen, lavastaja Māra Ķimele (Riia Uus teater), kunstnik Epp Kubu, valguskunstnik Oliver Kulpsoo. Mängivad Kait Kall, Ott Kartau, Katre Kaseleht, Liis Lindmaa, L oore Martma, Madis Mäeorg, Tõnis Niinemets, Mari  Pokinen, Ivo Reinok, Siim Sups, Ragne Veensalu ja Kirsti Villard. Esietendus 5. II Von Krahli teatris.        Kes Ibseni loomingut ei tunne, sellele võib „Hedda Gableri” sisu kirjeldada lausega: „Igavlev kindralitütar saadab armukadedusest surma oma noorusarmastuse”. Jah, Hedda on kindral Gableri tütar. Nagu aristokraatlik taim, on ta nüüd, pärast kindrali surma, istutatud labasesse potti, pandud paari tossikesega, allapoole oma ootusi. Ta on 29aastane, „sügis on käes”, ütleb ta, ja tal on igav. Oma igavuse  pihta tulistab ta kindrali püstolitest. Kuni leiab lõbustuseks uue sihtmärgi, oma kunagise armastuse Ejlert Løvborgi. Too on vahepeal korralikuks hakanud, ei joo ning on kirjutanud silmapaistva käsikirja, kasutades ühe noore ja temasse armunud kohtunikunaise abi. Hedda manipuleerib oma noorusarmastuse uuesti alkoholi jooma, uimas kaotab too oma käsikirja, mille Hedda kättemaksuks ära põletab, sest seal sisalduvat teise naise, tolle kohtunikueide  „puhas hing”! Et Ejlertil ega Ejlertiga enam mitte midagi pole peale hakata, ulatab Hedda talle oma isa püstoli. „Aga las teie surm olla ilus,” on tema viimane soov. Ejlerti surm kukub välja inetult, labaselt, Heddat ähvardaks skandaal, kui selguks püstoli päritolu. Ja kindrali tütar väljub olukorra kitsikusest ning edasielu perspektiivitusest, tulistades endale meelekohta. Ilus surm ...       

Tegu on ühe kõige täiuslikuma Ibseni draamaga (muide, aastast 1890). Kui ma seda esimest korda nägin eesti laval – see juhtus Tartus veel enne väikese Vanemuise põlengut, 1975, ja lavastas Evald Hermaküla, siis tundsin iga sekund, et saan osa erakordsest teatrisündmusest. Pärast etendust ütlesin nimiosatäitjale Liina Orlovale, et mul oli tunne, nagu ma ei istuks mitte õhukese saja-aastase traditsiooniga  eesti teatris, vaid sajanditesügavuse teatrikultuuriga Comédie Française’is. See oli formaat!     

Lätlanna, oma kodumaal aastapreemiaid pälvinud Māra Ķimele väärib kiitust, et ta „Hedda Gableri” taas eesti lavale tõi. Ja laitust, et ta selle ära rikkus. Laval on igat tegelast kaks, rolli tekst on nende vahel ära jagatud, nad räägivad mõnikord vaheldumisi ja puhuti paaris. Ühel etendusel ühtepidi, teisel etendusel teistpidi. Ilmselt tingis selle vajadus anda kõikidele  kolledži lõpetajatele võimalus ennast näidata. Kuid tulemus oli pelgalt tehniline lahendus, millel puudub kunstiline õigustus. Niisugust tsirkust poleks tohtinud teha Ibseniga, eriti „Hedda Gableriga”. Võinuks leida mingi muu tüki kelleltki teiselt autorilt. Sest vaadake: Shakespeare’i annab ümber teha ja Goethe „Fausti” ning Schilleri „Don Carlost”, mille ma ise olen lavastanud, tuleb ümber teha. Aga iga katse ümber teha Ibsenit lõpeb  halvendusega. Me mäletame, kuidas Mati Unt pööras Ibseni „Nora” oma „Norbertiks” – see oli õppetund, et soorolle ei anna Ibseni näidendis ära vahetada. 

Mis juhtus nüüd „Hedda Gableriga”? Peenpsühholoogiline,  pingeline ja tagamaadest tiine dialoog laterdati laiali lamedaks olmemeluks. Hedda muutus aristokraadist plebeiks – igavlevaks koduperenaiseks, mimpsuks. Ning iga tegelaskuju poolitati koomikute paariks, Bobtšinskiks ja Dobtšinskiks. Ansambli tugevust ei arvutata mitte liitmistehtega (et 0,5 + 0,5 = 1), vaid korrutustehtega – nii nagu liidetakse tõenäosusi: 0,5 x 0,5 = 0,25. Sellele tehtele ei ole „Hedda Gableri” puhul  mitte mingisugust õigustust. Ibsen annab kodanlikule draamale antiiktragöödia väärikuse. Ainult et Saatuse asemel tegutseb siin Skandaalihirm. Hedda ei ole mässaja avaliku arvamuse vastu, nii nagu mõned meestegelased Ibseni muudes näidendites. Aga tolles naises tuksub see „maailmaülese vabaduse” tung, mis viib ta lõpuks surma. Ibseni „Hedda Gabler” pole mitte proosapõhine draama, mille aluseks on romaan, vaid luulepõhine draama, mille  aluseks on tragöödia. Lavastajal jääb sellest äratundest puudu.       

Esietendusest kujunenuks lootusetu läbikukkumine, kui olukorda poleks päästnud noored näitlejad. Olnuks minu olemine, teiseks minu tegemine – ma saatnuksin pooled lavalistest kohe minema ja vaadanuksin tükki ainult tugevamatega. Sest midagi pole teha – kolledžisse  satub väga erineva andekusega noori. Ja nii nagu pianisti kunstilise suutlikkuse tunneb ära juba paarist esimesest taktist, tunneb ka näitleja kunstilise kandvuse ära mõne avarepliigi järgi. Märt Treier, kes samuti viibis etendusel, ütles pärast: „No kui 50 protsenti kursusest saavutab kunstiliselt arvestatava taseme, siis see on ju hea saak.” Ja tõesti, igas tegelaspaaris oli üks, kellest viisakus käsib vaikida. Sestap jätkem ka tugevamad nimetamata. Üheainsa  erandiga: Ejlert Løvborgi kehastanud Ott Kartau meenutas mõnes oma intonatsioonis ja mõnes liigutuses üllatavalt Evald Hermaküla (kes, muide, 1975. aastal mängis oma lavastuses sedasama rolli). Ka lavalise kiirguse temperatuur on neil üks ja sama. Jätkem meelde see nimi – Ott Kartau! Võib vaja minna.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming