Pauli päevik: Eesti keeles mõeldud teater

 

  Eesti keeles lasub tähendus sõnadel, mitte niivõrd nende järjekorral lauses. Sõnadevahelisi suhteid väljendavad käände- ja pöördelõpud, mis liidetakse tüvedele. See teeb võimalikuks sõnade järjekorra muutmise lauses, ilma et lause tähendus muutuks. Indoeuroopa keeltes, eriti inglise keeles, on liidetavaid vormitunnuseid palju vähem ning seepärast on tähtis sõnajärg.

Eesti keeles võib alus sihitisele järgneda, inglisekeelses normlauses paikneb alus aga alati enne sihitist. Kui eesti keele valdaja tahab midagi öelda, reastab ta sõnad, millest igaühel on iseseisev tähendus, lausesse, mille tähendus on öeldud sõnade summa. Kui soovitakse väljendada mõnda uut tähendust, on pea ainus lahendus lisada lausesse uusi sõnu. Uus sõna tuletatakse olemasolevate põhjal, kasutades vormivahendeid, mis annavad sõnale korraga uue tähenduse, kuid viitavad ka selle päritolule.

Eesti keel on sõnakeskne keel. Indoeuroopa keeled on lausekesksed: et luua uut tähendust, piisab olemasolevatest sõnadest, kui muuta lauses nende järjekorda. Kui sõnajärje muutmisest siiski ei piisa, luuakse uusi sõnu, millel ei pruugi olla etümoloogiliselt põhjendatud päritolu. See ongi põhjuseks, miks prantsuse keel on oma grammatilise vaesuse juures ometi nii nüansirikas ning miks on väga raske tõlkida eesti keelde saksakeelset filosoofiat.

Kui eesti keeles midagi öeldakse, siis on see asi ka paika pandud. Inglise keeles täpsustatakse tähendust ümberütlemiste või kordamistega. Kui midagi öeldakse ühe korra, võib veel jääda kahtlusi selle täpses mõttes. See omakorda annab võimaluse keelemängudeks. Inglise tekstikeskne komöödia jääb eesti keelde tõlgituna raskesti hoomatavaks. Shaw paradokslevatest lausetest saavad tõlkes ühemõttelised naljad.

Eesti teater pole traditsiooniliselt autoritruu. Lavastaja kärbib ja kleebib, kuidas soovib, näitleja räägib repliigid enam-vähem ära. Repertuaariteatris paar korda kuus mängitava lavastuse pikemad repliigid on enamasti vigased: midagi jääb ütlemata, midagi tuleb juurde, mis vahet seal on. Vahet tõesti ei ole, eeldusel, et mängitakse mingit lugu, millel on mingisugune mõte, ning kus tähtsamad asjad peavad lõpuks kokku minema – ja küll nad lähevad. Tõlge on ju vaid üks võimalus tõlgendada originaalteksti, ja kui teksti mõte on teada, miks siis mitte pakkuda omi tõlkevasteid.

Kuid proovi sa improviseerida Tammsaare või Kruusvalli või Tuglasega, kelle iga sõna on see ainus võimalus ja kus lõdva slängi asemel on murdelised peensused. Siin on keel ja mõte nii seotud, et mõtte väljendamiseks pole teisi sõnu. Siin öeldakse vägisõnu, milles on ka väge; mis pole vaid haledad asendused, mida omatahtsi veel kord asendada.

Eestlane on pikameelne, isegi lätlane on meiega võrreldes temperamentne. Keeleteadlased jõudsid soome ja rootsi jäähokikommentaare uurides järeldusele, et soomlase jaoks on tähtis, kus keegi paikneb ja kus on parajasti litter. Rootslast huvitab aga liikumine ja söötmine. Keel teadagi on seotud mõtlemisega. Eesti näitekirjanduses puudub komöödia, kus uksed pauguksid ja tegelased sisse-välja rabeleksid. Selle asemel istub Manfred diivanil ja räägib midagi. Eesti draamade mõjuvaimad kohad on need, kus tegelane esitab pika monoloogi, kuidas asjad talle näivad.

Eesti kaasaegne näitekirjandus hakkab jalgu alla saama. Selleks polegi muud vaja kui kriitilist hulka eesti dramaturgiat teatrites, see annab mitmele kirjanikule võimaluse pühenduda lavale kirjutamisele. Kui kirjanik kirjutab paar näidendit aastas, pole tal vaja enam kogu maailmavalu korraga välja valada, saab julgelt teha ka komöödiaid ja lastenäidendeid, ilma süüdistusteta kergemeelsuses.

Riikliku teatriaasta märgi all on teatrid julgenud astuda tagasivõtmatu sammu. Teatrijuhtide hirm, et eesti asi on madalamat sorti ega pälvi publiku huvi, on osutunud alusetuks. See aasta on andnud võimaluse loobuda teadlikult turvalistest välisautoritest ning julgeda ka läbi põruda. Kuid ebaõnnestumiste asemel on puha õnnestumised. Isegi kriitikud rõõmustavad.

Teater on kirjanduse eesliinil  keele puhastaja, säilitaja ning edasiviijana. Teatrivaatamisi on kümneid kordi enam kui raamatulugemisi. Uudiskirjanduse tiraaž on vaevalt tuhat, teatrisse tuleb kümme tuhat. Tundubki imelik, et teatreid rahastades on nii kaua toetatud tõlkekirjandust, asju, mis pole eestlase jaoks nii kõnekad kui emakeeles mõeldu.

4. oktoobril

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming